Ülestõusmispühad eestlaste kombestikus

MILVI KOPLUS,      12. aprill 2006


Ülestõusmispühade algust arvestatakse kuufaaside järgi. Esimene ülestõusmispüha on esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva – ajavahemikus 23. märtsist 26. aprillini, tänavu 16. aprillil.

Ülestõusmispühi kutsutakse rahvasuus veel kevad-, kiige-, munade- või urbepühadeks. Igal nimetusel on meie rahvakalendris oma põhjendus.
Kevadpühade nimetus tuleneb seosest looduse ärkamisega – taimed tärkavad elule ja linnulaul toob hinge rõõmu. Inimesi turgutab üha pikenev päev ning kevadpäike. Õnnetoovaks on peetud tõusva päikese mängu vaatamist ülestõusmispüha hommikul. Vanasti usuti, et lihavõttepüha hommikul päike kiigub, mängib ja tantsib.

Paast sai läbi
Pärast pikka paastu, mis algas vastlapäevast, sai jälle liha süüa ja piima juua. Tähtsal kohal sel pühal on keedetud munad ja munaroad.
Vanimaks lihavõttetoiduks ongi munaroog, mille tegemiseks valati keeva piimasse lahtiklopitud munad, lisati hapukoort ning saadud segu küpsetati pannil. Tuntud oli ka munavõi, mille valmistamisel segati hakitud muna võiga.
Magusast kohupiimast hakati Eestis pashat tegema 19. sajandil, kohati alles 20. sajandil.
Ahjus küpsetati veisepraadi ja sealiha.

Munad munadepühal
Munade keetmine ja värvimine on Eestis suhteliselt noor pühadekomme ning sai üldtuntuks 1920. –30ndail aastail. Loodeti, et värvilised munad toovad õnne. Poevärvide ja munalaki kasutuseletulekuga tekkis värvimissümboolika kui noortevahelise sümpaatia avaldamise vahend – igal värvil on oma tähendus. Noormeestel lasti värvitud muna valida ning tehtud valiku järgi otsustati noormehe suhtumise üle neiusse. Punase muna valik tähendas armastust, roosa – õrnust, roheline – lootust, sinine – truudust, kollane – valelikkust, hall – tagasihoidlikkust.

Vopsud pajuurbadega
Kevadpühade kombestikku kuulus ka pajuokstega löömine, urbimine. Urbadega pajuokstele omistatakse maagilist toimet, neid nimetatakse ka eluvitsaks.
Hommikul soovitati pereliikmeid äratada neid pajuvitsaga lüües. Kes kohe ärkas, sellest loodeti, et ta on kogu aasta virk ja tubli. Kolme ja enama löögi peale ärkajat arvati eesseisval aastal laisaks. Erilist mõju omistati pajuvitsaga löömisel lastele. Puudutati erinevaid kehaosi, loitsides: "Jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks, tarka meelt pähe, head sõnad suhu."

Kiikumine käis asja juurde
Ülestõusmispühad on rahvakalendris tuntud veel kiigepühadena. Kiikumine oli eesseisva suve alguse märgiks. Kiigetegijad olid noormehed. Tüdrukud kinkisid kiigetegijaile kindaid, kirjusid vöösid, värvitud mune või pühadesaia. Külarahvas kogunes kiige ümber – kiiguti, mängiti ja lauldi, tantsiti kiige ümber. Põhja-Eestis, kus oli sel ajal sagedasti külm, võidi kiik teha ka rehetuppa.
Kiikumisele omistati viljakusmaagilist mõju. Püüti kiikuda võimalikult kõrgemale. Sellest loodeti head viljaõnne, pikka linakasvu ja isiklikku õnne. Kiikumisplats oli suurepärane paik noorte kohtumiseks.
Setumaal kogunesid tüdrukud lihavõtte ajal kiigest veidi maad eemale ja jooksid siis ühekorraga kiigele. Kes kaaslannadest ette jõuab, see pidavat teistest varem mehele saama.

Lihavõttepühade häid uskumusi
Kevadpühadega oli eestlaste rahvakalendris seotud terve rida ennustuslikke uskumusi.
Näiteks Rannus soovitati lihavõttepüha hommikul enne päikesetõusu kolm hunnikut sõnnikut põllule viia – siis edenevat põllutööd.
Tartu-Maarja kihelkonnas pandi kirves ülestõusmispüha hommikul lauda ukse ette maha ja aeti lehmad laudast üle kirve välja, sest siis ei juhtuvat lehmadega suvel õnnetusi.
Kihnus lasti kevadpühade ajal võrgud vette, see pidi tagama suveks hea kalasaagi.
Audrus ennustati, et kui ülestõusmispühade öösel on härmatis maas, tuleb hea viljaaasta.
Saardes aga usuti, et kui lihavõttepühade hommikul pesta nägu allikaveega, läheb pale ilusaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)