Tartu kuulsad monumendid

ENNO ERSTU,      05. september 2001


Vaatan tagasi kümne taasiseseisvuse aasta monumentidele oma kodulinnas, mis silma riivavad ja punastama panevad.

Esiteks arhitekt Preemi "mausoleum" kindralfeldmarssal M.A.Barclay de Tolly mälestusmärgi vahetus läheduses. Kindralfeldmarssal oli vaieldamatult suurim väejuht, kes on pärit meie väikese kodumaa aladelt. Tema mälestust pole hävitanud ükski riigikord ega valitsev ideoloogia. Sinna lähedusse lihtsalt ei kõlba nii ilmetu väljanägemisega ehitis.

Teiseks, valitseva kliki paljukiidetud Jaan Tõnissoni monument. Oleme harjunud teda pidama vaba ajakirjanduse sünonüümiks. (Mide, Rahvusliku Keskerakonna üks juhte tolleaegses Eestis.) Monumendist jäävad meelde trellid ja sambad. Terasemal
vaatlemisel ka mannetu kuju. Tõelise aristokraadina poleks Tõnisson kunagi silindrit niimoodi käes hoidnud -- seda ei lubanud etikett.
Möödudes pööran pilgu ära, sest trellid sümboliseerivad kinnisust, suletust, mis ongi saanud kaasaja ajakirjanduse üheks osaks.

Kolmandaks, Jakob Hurt. Meie jaoks peaks ta olema vabaduse, eesti keele ja eelkõige programmilise kõne esitaja Esimesel Ülemaalisel Üldlaulupeol. Meile lastakse teda paista vananenud piibliuurijana.

Neljandaks, taimedest rist Balti Kaitsekolledzhi Baltdefcol ees, mis tähistab Lenini ausamba kunagist asukohta. Valeprohvetid pilluti kividega surnuks, seepärast sobiks sinna munakivide hunnik.

Viiendaks, Lenini kuju Tähe 108 aias. Kui keegi peab seda aega kalliks ja käib seal nostalgiliselt kummardamas, siis tuleviku jaoks võiks pöörata selle näoga itta ja varustada kirjega: "Posmotrim, sto budet?" (Vaatame, mis saab?)
Selliste mõtetega võtsin vastu kümnenda iseseisvuspäeva.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)