Kas Kolmas maailmasõda on parim julgeolekugarantii?

Igatahes ei maininud mitte ükski Venemaad kiruv debatis osaleja, et Ukrainas, kus on veel märksa arvukam ja kompaktsem venekeelne vähemus kui Eestis, nõuti kohe pärast riigipööret ainult ühte riigikeelt. Mida see tähendab, seda teavad meie venelased hästi. Ja küllap kujuneb banderalaste järeltulijate keeleinspektsioon veel leidlikumaks kui meie „keeleinkvisitsioon".

Pomm keelest ei küsi

Miks Ukrainale ei soovitatud võtta eeskujuks kahe riigikeelega Soomet või ka nelja riigikeelega Šveitsi - riike, mida imetleb kogu maailm? Muide, isegi „kurjuse impeeriumiks" tituleeritud NSV Liidus oli mitu riigikeelt, igal liiduvabariigil oma.

Mind kui kirjanikku huvitab veel rohkem küsimus: kas minu töövahend ehk keel suudab lõpuks tõesti valla päästa Kolmanda maailmasõja? On see kogu maailma kirjanikele au või häbi? Üks asi on igal juhul kindel: vaevalt eestlasi pärast maailmasõda kuigipalju alles jääks. Võimsad pommid ei küsi, kelle emakeel oli kõige õigem.

Seepärast valiksin iga juhul Europarlamenti neid saadikuid, kes ei looda eelkõige sõjatehnikale, vaid suudavad kompromisse otsida ja dialoogi pidada. Ma ei usaldaks kuigivõrd neid, kes oma arvamusi kibekähku muudavad. Näiteks paluti valimisstuudios Marianne Mikkol vabandada Urmas Reinsalu ees, sest Mikko olevat varem kahelnud NATO relvajõudude kohalekutsumise vajalikkuses. Nojah, keegi pole meile ju sõda kuulutanud?

Aga selle asemel, et oma kahtlemist ja arvamuse muutumist arukalt põhjendada, hakkas naispoliitik hoopis kirjeldama kirglikku rõõmu hävituslennukite saabumise üle.

Lepingu julgeolekugarantii suurem kui hävituslennukil

Ei usaldaks ma eriti ka neid saadikukandidaate, kes pole aru saanud, miks Keskerakond ei tühista parteiga Ühtne Venemaa sõlmitud lepingut*. Oma majanduslepinguid pole ju tühistanud ka paljud teised Euroopa riigid. Seda pidid isegi kõige kurjemad debatist osavõtjad tunnistama. Miks peaks siis Keskerakond valmistuma Kolmandaks maailmasõjaks ja panustama samuti vaid NATO relvajõududele, nagu eriti sõjakad saadikukandidaadid?

Ehk pole Eesti Vabariigi suurim julgeolekugarantii mitte hävituslennuk, vaid just see, et vähemalt ühel parteil on Venemaaga sõbralik koostööleping, mida üleüldise sõjahüsteeria survel poleks mõtet murda. Eks pommid murraksid selle niikuinii, kui meie venevihkajad kord asja nii kaugele ajavad.

Veel suurem julgeolekugarantii oleks aga meie hallipassilistele lihtsustatud korras Eesti Vabariigi passide andmine, millest ka peavoolumeedias üha avalikumalt kirjutatakse.

Muide, Europarlamenti kandideeriv Hardo Aasmäe ei saanud ka valimisstuudios mööda „kurjuse impeeriumi" meenutamisest, suutmata siiski meelde tuletada fakti, et tema kui selle kurjuseriigi võimupartei esindaja (kommunist 1975 - 1990) sai automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsuse ja tohib kandideerida isegi Euroopa Parlamenti; hallipassilistel on aga endiselt kuri elu, Brüssel sama kauge nagu paradiisiaed, kuigi vene tööinimesed on Eesti Vabariigis palehigis tööd rüganud ja makse maksnud.

Antagu ometi kord hallipäistele vene memmedele ja taatidele normaalsed passid, tunnistatagu nad Eesti Vabariigi võrdväärseteks kodanikeks - see oleks märksa suurem julgeolekugarantii kui Venemaad õrritavad hävituslennukid, mis ei garanteeri meile muud kui suurenevat umbusku nii piiritaguste kui ka kodutänava-naabritega.

Riigikeele eest maailmasõtta

Niisiis, kes on tegelikult „kurjuse impeeriumi" kurjusepisiku edasikandjad? Pigem ikka need, kes lepivad kas või maailmasõjaga, kui vaid mitut riigikeelt poleks.

Europarlamenti võib muidugi julgesti saata kõiki, kellel vaid tahtmist on, sest (nagu väitis valimisstuudios Ahto Lobjakas) pole seni ühelgi selle parlamendi liikmel olnud Eesti Vabariigile esitada konkreetse ja suure tulemusega raportit, mida võiks kodumaale naasnud europoliitiku hauakivisse raiuda.

Kuidas võiks saadikutöö muutuda tulemusrikkamaks?

Ehk nii, kui Europarlamenti ei pääseks need poliitikud, kes juba valimisstuudios õhutavad keele- ja rahvusparanoia abil Kolmandat maailmasõda, vaid need, kes püüavad rahvuskonflikte ilma hävituslennukiteta ära hoida. Ja kindlasti ka need, kes pole mitte üksnes halastavad ja ligimesearmastajad, vaid piisavalt iseloomukindlad ega vaheta oma arvamust (= parteid) iga paari aasta järel.

REET KUDU, kirjanik

* Pole olemas Keskerakonna lepingut parteiga Ühtne Venemaa - on koostööprotokoll vastastikuseks kultuuriliseks tegevuseks. - Toim.

Jaga |