Riigil on kohustus kaitsta oma rahvast [1. osa]

MATI HINT

„Elagem ilma valedeta!" Solženitsõn (1974)

„... kes riisunud on koort, need alati on poolt..." Rajacas

Sissejuhatus

Vähegi mõistev suhtumine minu kõnesse eeldab kahe lähtepunkti kas või mõningastki tunnustamist.

Esiteks.

Eesti praeguste olude kriitika ei ole enamiku kritiseerijate poolt ajendatud Eesti riigi vastasusest, vaid seda sünnitab hirm, et praeguste tendentside kestmine on Eesti riigile ja eesti rahvale ohtlik.

Kriitika ei tulene mitte nõukogude korra nostalgiast, nagu valvepartorgid seda sildistavad, vaid täiesti vastupidi - kriitika tuleneb sellest, et Eesti vaimne ja poliitiline õhkkond hakkab üha rohkem meenutama Eesti NSV-d, kus valitsejaid huvitas üksnes võimul püsimine, mitte rahva heaolu või rahva arvamus.

Minu kriitika on ühe kodaniku ängistav déjà-vu-tunde kirjeldus: oleme kiire ringiga tagasi jõudnud rahvusele ning eesti keelele ja kultuurile sama ohtlikku või ohtlikumassegi olukorda, kui oli ENSV ja NSVL-i aeg, mil eesti keelt ja kultuuri survestati aeglase assimileerumise suunas.

Teiseks.

Oleme oma Eesti riigi ja Eesti ühiskonnaga jõudnud samalaadsesse murdepunkti, kus olime umbes 1987. aastal või 1988. aasta alguses: ühiskonnas hakkab maad võtma meeleheitlik äratundmine, et muutus peab tulema. Kuigi sellisesse punkti jõudmise teed ja põhjused 25 aastat tagasi olid teistsugused, on praeguses olukorras 1987.-1988. aastaga sarnaseid jooni, mis võimaldavad paralleelide tõmbamist ja loodetavasti ka järelduste tegemist.

Tookord, 25 aastat ehk üks põlvkond tagasi, tegid muutuste käivitamise võimalikuks Mihhail Gorbatšovi algatatud perestroika ja glasnost - avalikustamispoliitika. Eesti ühiskond vajab praegu nii üht kui ka teist, eriti avalikustamist. Ma ei ole päris kindel, kas seda on tänapäeva Eestis kergem saavutada kui perestroika-aegses Nõukogude Liidus, kuigi väidetavalt on praegune Eesti sõnavabaduse mustermaa kogu maailma ulatuses.

Minu küsimuseks on, kas Eesti liigub eesmärgiteadlikult selle poole, mis põhiseaduse preambuli järgi peab olema Eesti riigi olemuseks - olla vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade ning kus rahvas on kõrgeima võimu kandja. Ma kardan, et me ei ole sellele ideaalile palju ligemal kui ajal, mil pidime ümisema "Jää kestma, Kalevite kange rahvas".

On vaja 1987.-1988. aastal alanud

rahumeelse revolutsiooni vaimus küsida: mis on viltu läinud, nii et ideaalidki on ümber tõlgendatud?

Minu tänane kõne on järg kõnele „Seestpoolt riigiks kasvamise taktika" 20. Augusti Klubi konverentsil 21.-22. augustil 2008. aastal (Hint 2009). Tookord käsitlesin ma seda, kuidas Eesti NSV sisse hakati ehitama iseseisva Eesti Vabariigi eeldusi. Iseseisva riigi ettevalmistamine kestis kogu nn üleminekuperioodi, nii et kui kätte jõudis tähetund 20. august 1991, oli Eesti riigina toimimiseks valmis.

Kahjuks toimub praegu vastupidine protsess: õhukese riigi leninlikku loosungit korrates ning avatud liberaalset turumajandust ainuõigeks majandus- ja ideoloogiamudeliks kiites on riigi majandus käest ära antud ning demokraatlik diskussioon asendatud kõike oma haardes hoidvate ametkondlike käsuliinidega, justkui oleks meil jälle üheparteidiktatuur. Riik kui institutsioon kaugeneb rahvast, inimestest.

Eesti NSVs põhjendati

kommunistliku nomenklatuuri võimulpüsimist ideoloogiaga. Eesti Vabariigis deklareerib Reformierakond kitsaste gruppide võimul püsimise ja rikastumise huvides maksimaalselt avatud paremliberaalse turumajanduse ainuvõimalikkust samasuguse kategoorilisusega, nagu selle erakonna praegused juhid ja ideoloogid kommunistidena omal ajal deklareerisid plaanimajanduse ainuvõimalikkust.

Riigi fassaadi taga süvenevat tühjust tajuvad need, kes selles tühjuses peavad elama, ja tihti isegi nemad mitte, nii et nad hääletavad selliste erakondade poolt, kes on vastutavad Eesti riigi põhiseaduslikest eesmärkidest kaugenemise eest.

Kui ma ütlen Reformierakonna juhid, siis pean ma eelkõige silmas Reformierakonna auesimeest Siim Kallast ja Reformierakonna esimeest peaminister Andrus Ansipit. Mõlemad on omaaegsed karjäärikommunistid, siiski selle vahega, et kui Kallas kuulus plaanimajanduse reformimise taotlejate ja IME projektile allakirjutajate hulka, siis Ansip pole enne Eesti Vabariigi taastamist midagi muud olnudki kui karjäärikommunist. Neid ühendab ideoloogia autoritaarse elluviimise kogemus ja harjumus - kõik nomenklatuuri huvides. Mõlemad on uutes oludes - võõrvõimust vabanenud Eesti Vabariigis - pööranud paremliberaalse turumajanduse ja eraettevõtluse absolutiseerjateks. Selle ideoloogia katte all on tekkinud uus nomenklatuur, mille huviks on oma võimu kindlustamine ja seda võimu põhjendava ideoloogia propageerimine ainuõigena.

Võrdlus sovetiajaga peab paika isegi loosungite tasandil. NLKP deklareeris, et juba 1960-ndate aastate põlvkonnale saab osaks õnn elada kommunismis. Reformierakond lubas Eesti viia 15 aastaga Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka. Nende lubaduste saatus on ühesugune.

Ajahetk: siin ja praegu - september 2012

Oleme oma Eesti riigi ja ühiskonnaga jõudnud punkti, kus tuleb otsustada, kas kõik läheb edasi riigi järkjärgulise kokkutõmbamise ja eesti rahva üle maailma laialipudenemise suunas, või on aeg aru pidada ja rahvalt küsida: kas kõrgeima võimu kandja - rahvas - tahab, et Eesti muutub võõraks, nii et riigielus osalemise võimalused vähenevad ning teisitimõtlejad elavad jälle siseemigratsioonis.

Seepärast keskendun ma praegusele hetkele sõna kitsas tähenduses. See on minu pilk praegusele olukorrale riigis. Minu viited on põhiliselt viimase aja ajakirjandusest, sest just viimase aasta kestel on ennast peavoolu ehk valgeks kvaliteetmeediaks nimetav ajakirjandus andnud märku, et ta ei ole enam alati ja ühemõtteliselt valitsejate teener ja agitaator.

See oli nii ka 1987. aastal, kui üldrahvalikuks lahvatanud iseseisvusliikumiseni jäi veel napilt aasta. 1988. aasta juulis ütlesid Tartu ajaloolased ajalehes Edasi esimest korda välja sõna okupatsioon. Olin tollel suvel oma eesti keele õpetajateks õppivate üliõpilastega lõunaeesti murrete välipraktikal Pangodi järve ääres õpetajate Lembit ja Eha Jakobsoni Unipiha koolis. Arutasime üliõpilastega ja Jakobsonidega muutuvat aega, tegime väljasõite Vabadussõja kohtadesse. Õhus oli kartmatust, trotsi, optimismi ja tahet üles otsida see, mis vahepeal oli kadumisele määratud.

Ka nüüd söandavad kirjutajad üha sagedamini suhtuda kriitiliselt vabariigi presidendisse, valitsusse, valitseva koalitsiooni parteidesse ja isegi valitsevasse ideoloogiasse. Sotsioloogid, ajakirjanikud ja arvamusliidrid, kes veel aasta tagasi leidsid, et Eestis on kõik läinud uskumatult hästi ja et Eesti uue iseseisvuse aeg on üks suur edulugu, on muutmas meelt, vähemalt mõned ja vähemalt mõningal määral. Olgu kas või igaks juhuks, aga ühiskonna analüüsijad ei korda enam järjepanu, et Eesti on muutunud igavaks Põhjala riigiks, kus teravaid ühiskondlikke probleeme polegi.

Mõne päeva tagune värske näide on Tiina Kangro artikkel "Natuke rase juhtum" Postimehes 26. septembril (Kangro 2012). Selles öeldakse otse: "Tegelikult on see riik kahjuks üsnagi tüse [väidetava õhukese riigi vastand], amatöörlikult hallatud ja üdini politiseeritud." Täiendaksin Tiina Kangrot: mitte ainult üdini politiseeritud, vaid ka üdini korruptiivne, kusjuures need nähtused on läbi põimunud - korruptsiooni otsitakse poliitilise vastaspoole juurest, ka siis kui seda pole, ning silmanähtavat omakasu taotlemist ei võeta isegi uurida, kui korruptandid on võimuparteidele olulised. Korruptsioon ja ebavõrdne kohtlemine on muutunud poliitilise süsteemi osaks, seda juba uue iseseisvuse esimestest aastatest alates.

Tiina Kangro:

"Meie amatööridest poliitikutel ja riigijuhtidel puudub aga möödanikust pärineva poliitjuhtimise kire kõrval vähimgi arusaam, kuidas üks normaalne ja demokraatlik riik funktsioneerib. Nad ei ole veel avastanud, mida tähendab dialoog ja partnerite kaasamine..." Tiina Kangro paneb valitsejatele diagnoosi: progresseeruv dementsus. Kas ei tuleta see meelde Nõukogude Liidu agooniaaega?

Ei ole usutav, et nn valge ajakirjanduse tooni määrajatest pole keegi varem märganud ei möödanikust pärinevat poliitjuhtimise kirge ega progresseeruvat dementsust. See kirg on nähtav olnud kogu aeg, aga seda, nagu dementsustki on seni patuks aetud üksnes poliitilistele rivaalidele.

Kui siiani on peavoolu-päevalehtedes kirjutavate poliitajakirjanike sundteemaks olnud opositsiooni kantsi - Tallinna linnavalitsuse ja linnapea Edgar Savisaare - tümitamine (nagu sovetiajal rahvusvahelise imperialismi igapäevane nahutamine), siis nüüd võib järjest sagedamini nentida uuendust: unustamata kohustuslikku rahvusvahelise imperialismi (st Tallinna linnavalitsuse) rooskamist, langeb kriitikat ka ideoloogiliselt ja moraalselt ammendunud valitsusele ja valitsemismeetoditele (nii ka Tiina Kangro arvamusartiklis). Mõned ajakirjanikud ei taha, et nendelt kunagi küsitaks: Aga miks te vaikisite?

Soovimata argumenteerimatut kritikaanlust ükskõik kelle suhtes, soovin ma siiski, et ajakirjanduse toonimuutust võrdsema kohtlemise suunas ei õnnestuks tagasi pöörata ning et valitsejad hakkaksid avaliku sõna ees tundma mingisugustki kõhedust. Ka iseseisvumisliikumine algas ajakirjandusest. Seda sobib meenutada just nüüd, mil möödus 25 aastat IME-programmi mõttevahetuse algatamisest. Ja eks märk ole seegi, et hiljutised IME aastapäevale pühendatud kirjutised tunnustavad ajaloo fakte peavoolumeedia hiljutisest ilkuvast toonist erinevalt (nt Alo Lõhmus ja Kadri Paas Maalehes 20. septembril; vt Lõhmus 2012b, Paas 2012).

Majandusideoloogia

Käsitan Eesti uue iseseisvuse aega esimese põhiseadusliku valitsuse kohustustesse astumisest 1992. aastal kuni tänapäevani paremliberaalse turumajanduse ideoloogia kehtestamisena. Kommunistlikul ideoloogial põhinev süsteem tuli lammutada, aga küsimus on: kuidas? Erapoolik tagastamine, maksimaalselt avatud majandus ning välismaiste nõustajate ja nn investorite eelistamine tõid kaasa ränki sotsiaalseid tagajärgi. Ka siin näen ma paralleeli ENSV-ga, kus ideoloogiat viidi ellu majanduslikest, sotsiaalsetest, moraalsetest ja kultuurilistest tagajärgedest hoolimata. Ja kas ongi suurt vahet kevadkülvil lumistele põldudele ENSV-s ja kruusatee rajamisel lumehangedesse taasiseseisvunud Eesti Vabariigis? Kui partei ja valitsus otsuse teevad, siis on see elluviimiseks - nii toona kui ka täna.

Augustikuu Saksa populaarteaduslikus ajakirjas GEO

(viitan eestikeelset väljaannet) seatakse küsitavaks kapitalismi paremliberaalse mudeli jätkusuutlikkus. See mudel on USA-s andnud ühiskonna, milles 400 kõige rikkamal ameeriklasel on sama palju vara kui 150 miljonil (pool USA elanikkonnast) vaesemasse poolde jääval ameeriklasel (Schaefer 2012). Samasugused andmed esitab Delfi artikkel "USA kõige rikkamate varandus suurenes veelgi..." (Delfi-Eesti Päevaleht 21. september 2012).

Ma toon mõned esiletõstetud laused GEO toimetaja Jürgen Schaeferi kirjutisest „Unelma lõpp?": (1) "Kaotajale kaasa ei tunta. Kes läbi võrgusilma libisenud, sellel ei maksa valitsuse peale loota." (2) "Väga lühikese ajaga on rahakate võim riigi väärtussüsteemi täielikult kreeni ajanud."

Eestis on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit

valinud majandusmudeliks sellesama avatud paremliberaalse turumajanduse, mis USA-s järjest suurendab lõhet rikaste ja vaeste vahel ning kontsentreerib rahvusliku vara väheste kätte. Välis-Eesti organisatsioonide juhid USA-s toetavad presidendikandidaadina Mitt Romneyt, kes on lubanud seda mudelit jätkata; märksa halvemini suhtuvad nad president Barack Obamasse, kes taotleb paremliberaalse majandusmudeli mõningast pehmendamist. Väikeses Eesti ühiskonnas kaasnevad paremliberaalse majandusmudeliga veel suuremad riskid kui suures ja rikkas riigis. Ameerikas on tõdetud, et iga võitja (Ameerika unelma realiseerija) kohta tuleb 99 kaotajat. Eestis tähendab see 20 iseseisvusaasta kohta tuhandet miljonäri ja 100 000 väljarändajat.

Eestis on iseseisvusaja esimesest valitsusest alates rakendatud ameerikalikku põhimõtet „Võitja võtab kõik". Paljud on uskunudki seda propagandat: kohe-kohe jõuavad ka nemad rikaste hulka. Iseloomulikud on praeguse majandusministri Juhan Partsi peaministriaja ütlused intervjuus Šveitsi ajalehe „Tages-Anzeiger" nädalalisale juunis 2004: „Rikkusel ei tohi olla mingeid piire" (võiks tõlgendada ka kui „Rikkusel ei tohi olla mingeid piiranguid") ja „Solidaarsus on illusioon" (vt Kook 2004).

Kuid kostab ka teistsuguseid hääli.

Läti üle-eelmine president, endine välislätlane Vaira Vike-Freiberga ütleb, et „kapitalismi alused vajavad remonti - kuidas kapitali hallatakse, jagatakse, valvatakse ja luuakse... [---] Me näeme, et panganduses on olnud palju vastutustundetust, korruptsiooni ja väärtegusid ..." (Kaldoja 2012).

Läti naaberriigi Eesti juhtivad poliitikud leiavad samal ajal, et just kapitalismi kõige solidaarsusevaenulikum variant - paremliberaalne turumajandus - on kõige õigem ning et jätkata tuleb midagi muutmata.

Uue inimese ootuses.

Mõnigi kolumnist ja poliitik hakkas juba aastaid tagasi unistama ajast, mil täisealiseks saab iseseisvuse ajal sündinute põlvkond, kes ei ole sisse hinganud sovetiaja läppunud ja reeturlikku õhku; et siis saame vaimselt vabaks ja muidugi ka rikkaks.

President Toomas H. Ilves on koguni ühes tähtpäevasõnavõtus ära märkinud selle õndsa hetke kättejõudmist. Valitseb kujutlus, et kui meil midagi on halvasti, siis selle tõttu, et sovetiajal elanud inimesed ei suuda vabaneda nõukogude aja väärastunud väärtushinnangutest ega saa aru õigetest läänelikest väärtustest. Paremliberaalses turumajanduses sündinute põlvkond peab Eesti päästma. Ent viidatud GEO artikli üheks raskeks punktiks on just rahavõimu tagajärjena vildakaks vajunud väärtussüsteem, mis on hukatuslik kogu ühiskonnale.

Sotsiaalteadlane Marju Lauristin

näeb pealekasvavate iseseisvusnoorte vaba vaimu hukutajana Eesti poliitkultuuri: „Sildistavate sõnadega luuakse mõtlemise tõkked, ja see, kes neist tõketest ei hooli, on teistsugune ja ebasobiv. [---] See printsiip on muutunud juba niivõrd hõlmavaks, noored tulevad sellesse süsteemi ja võtavad seda kui ainuvõimalikku." (Eslas & Lauristin 2012)

See on ENSV komsomolipõlvkondade käitumismudel. Marju Lauristini sõnadega: „Aga kuulekuse printsiip ei ole ju midagi uut - nõukogude ühiskonnas elanule on see hästi tuntud. Teiste sõnadega on see seesama juhitav demokraatia: kõik on nõus sellega, mida juht ütleb, veel enam, on juba enne nõus, kui juht seda ütlema hakkab. [---] Ka meil on inimesi, kes juba tunnevad end ohustatud liigina. Sotsiaalteadlased. Vaimuinimesed. Kõik need, kes kalduvad kritiseerima ametliku tõena kehtestatud mõtteviisi."

Ma söandaksin siin Marju Lauristini täiendada. Sotsiaalteadlastele ja vaimuinimestele läheb peale isikliku ohustatuse väga korda kogu ühiskonna ohustatus. Need, kellele see korda ei lähe, leiavad ju kergesti endale mugava niši ametliku optimismi õuelaulikutena, keda nüüd nimetatakse arvamusliidriteks. Au ja häbi on asendatud eduga, eduks transformeerub nii enesemüümine kui ka kelmus ja riigivargus, kui need jäävad kohtus karistamata. Au ja häbi ei ole enam arvessevõetavad moraalikategooriad.

Kes on eliit?

Eesti Rahvusringhäälingu Vikerraadio „Reporteritunnis" rääkisid reporter Arp Müller ja Riigikogu liige Kaja Kallas 21. septembril eetikast ja Riigikogu liikmete eetikakoodeksist, aga saates defineeriti ka praeguse Eesti eliit: see on poliitikud, ärimehed ja ajakirjanikud. Ei olnud juttugi, et eliit on teadlased ja kultuuriinimesed, kelle osa Eesti taasiseseisvumisel oli määrav. See on selge näide, kuidas uus nomenklatuur - järjekordne Milovan Djilase „uus klass" - ehib ennast sulgedega, mida ta isegi kanda ei oska.

Eesti uue eliidi mentaliteeti on mõjustanud nii ENSV-aegne poliitnomenklatuur kui ka ENSV-aegsed ärikad, kes Inturisti Viru hotellis KGB silma all sukkpükse ja prostituute vahendasid. Niisuguse mentaliteediga inimesed on hästi sobitunud paremliberaalsesse turumajandusse. Muidugi mahub sellise eliidi lähedusse ka voolujoonelisi kultuuritegelasi, nagu oli ka ENSV ajal.

Uus eliit on vastutav tsiviliseeritud ja moraalse elu põhiväärtuste ümberhindamise eest: positiivseks väärtuseks on saanud maksimaalse kasu taotlemine ehk aplus, mis kaks tuhat aastat on kristliku maailma väärtusstruktuuris kuulunud surmapattude hulka. Nüüd kuuluvad aplus ja ahnus edukuse positiivsete eelduste hulka.

Omaaegne ja praegugi ennast aeg-ajalt ilmutav Tartu kultusbänd „Rajacas" laulis ja laulab sellest nii: „Kes riisunud on koort, need alati on poolt" ja „ahnus maise elu lõpuni". See oleks sõnum kõigile ka siin ja praegu.

20. augusti vastuvõtul (2012) ütles president Toomas H. Ilves muu hulgas: „Eesti on selline, nagu me seda viimase kahekümne aasta jooksul oleme valinud." (Ilves 2012) Õige küll, aga küsida tuleb, kuidas on saavutatud, et rahvas valib sellise Eesti, mille puhul valijad ise küsivad: "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"

Eesti on lõhestatud.

Lõhestatust on Eesti poliitikas ja ühiskonnas teadlikult kultiveerinud valitsevad erakonnad. See on nagu vaimne kodusõda, milles verevalamiseni ei minda, aga vaimse lintšimise ähvardus on kogu aeg pea kohal. Kodurahu polegi Kaarel Tarandi sõnade järgi võitjatele väärikas eesmärk: „Õigupoolest on see üks pikk ja vilets vindumine, mille põhjustas tõelise kodusõja ärajäämine 15 ja enam aastat tagasi. Sõjastsenaarium, iseenesest kaugeltki mitte utoopiline, lihtsalt ei realiseerunud. Ja kuna kord nii läks, siis pole mõtet ka spekuleerida, kas kodusõja toimumine oleks olnud tegelikkuses juhtunust parem või halvem." (Tarand 2006)

Eesti lõhestatus ilmnes jälle äsjasel Eesti taasiseseisvumispäeval 20. augustil. Iseseisvusvõitlusele ja piirikaitse loomisele pühendatud näituse avamisele Tallinna Linnamuuseumis polnud tulnud kedagi iseseisvuse isamaalastest ja reformikommunistidest ülevõtjate leerist, sest teati, et näitus kajastab ajalugu tõepäraselt.

Aga need, kes veel paar aastat tagasi nimetasid 20. augustit edgaripäevaks ja imestasid, miks seda päeva peaks tähistama, olid Vabariigi Presidendi vastuvõtul prožektorite valguses nagu kameeleonid muistegi. Ka tänane konverents siin Tartu Ülikooli raamatukogus näitab, kui lõhestatud Eesti on: Eesti iseseisvuse taastamise poolt hääletanute konverentsil on nn isamaaline ja ka sotsiaaldemokraatlik tiib sama hästi kui esindamata. Uus eliit ei tunnusta neid, kes uuel nomenklatuuril on võimaldanud eliidiks hakata.

Ajalugu

Ideoloogia alla kuulub ka ajaloo ja eriti hilisajaloo käsitlemine. Pole palju lootust, et Eestis tahetaks iseseisvumisprotsessi käsitleda kogu olemasolevat informatsiooni erapooletult kasutades.

Eestis on osatud kirjutada taasiseseisvumise käsitlusi, milles puuduvad Edgar Savisaare ja Endel Lippmaa nimi, kuigi Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidest nendes ajalugudes kirjutatakse ja kuigi teatakse, et Endel Lippmaa hangitud materjalidel oli ülisuur kaal nende salaprotokollide ülestunnistamisel Moskva poolt; Savisaar aga oli NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressis nende salaprotokollide erikomisjoni aseesimees.

[esiletõste]

MATI HINT:

Minu viited on põhiliselt viimase aja ajakirjandusest, sest just viimase aasta kestel on ennast peavoolu ehk valgeks kvaliteetmeediaks nimetav ajakirjandus andnud märku, et ta ei ole enam alati ja ühemõtteliselt valitsejate teener ja agitaator.

[Järgneb 2. osa]

Jaga |