Kaitseministeeriumis tallel telefonisalvestused Estoniaga?

DIMITRI KLENSKI,      06. aprill 2005




Möödunud aasta lõpul Rootsi tolliameti kaudu ilmsiks tulnud sensatsiooniline informatsioon, et 1994. aastal uppunud parvlaeval Estonia veeti sõjatehnikat, vallandas meie ühiskonnas shoki. Kuigi sellest versioonist olid teadlikud nii Eesti ametivõimud kui ajakirjandus juba 1995. aastal.
Uuesti puhkenud Estonia huku arutelu langes kokku telefilmi "Balti torm" demonstreerimisega 12. märtsil Balti Esimeses Kanalis. Filmis nimetati tragöödia põhjusena laeval toimunud plahvatust. Filmilint on silmanähtav haltuura, mille intriig on viidud banaalse russofoobia tasemele, mis ütleb, et parvlaeva uputasid kagebiidid.
Filmiga kaasneb mõte maailma kujundavast ülivõimsast jõust, mis oma globaalse võimu kehtestamiseks laskub isegi sadade süütute inimeste hävitamiseni.
Pole inimest, pole ka probleemi – sellest stalinlikust põhimõttest lähtuvad antud juhul Rootsi ja Eesti ametivõimud.

Keskerakond tõi Estonia huku tagamaade uurimise taas Riigikogu ette. Sõna on Riigikogu õiguskomisjoni aseesimehel, Keskerakonna esindajal Evelyn Sepal:
„Rootsi valitsuse selgitust võiks iseloomustada kui poliitilise häma kõrgpilotaa˛i. Nimelt otsustasid nad uurida laeva kiiret põhjaminekut akadeemilisest huvist. Samas ei seadvat nad laevahuku seniseid ametlikke põhjuseid kahtluse alla."

Evelyn Sepp jätkas: "Stockholmis visiidil olnud peaminister Juhan Parts lubas Rootsi ja Eesti avalikkusele, et toetab ja peab igati vajalikuks relvaveo uurimiseks Riigikogu erikomisjoni moodustamist, mis teeks selgeks Eesti ametnike seotuse relvavedudega tsiviillaeval.
Mitmed erakonnad naeruvääristasid seda, saamata aru, et ükski võimalik ametkond nn täitevvõimu poolelt ei saa läbi viia sõltumatut uurimist iseenda tegevuse üle.
Just nimelt Eesti poole tegevuse selgitamiseks andis Keskerakonna fraktsioon Riigikogu menetlusse eelnõu, millega oleks moodustatud vastava uurimise teostamiseks erikomisjon.
Paraku olime sunnitud eelnõu enne lõpphääletust tagasi võtma, kuna sellesse hääletati nn poliitiliste mängude tulemusena sisse parandused, mis muutnuks selle töövõimetuks ja mõttetuks.
Samas andsime sama eelnõu uuesti menetlusse juba 21. märtsil. Millise lõpptulemusega päädib seekord eelnõu menetlus, on raske prognoosida. Nii Reformierakonna kui sotsiaaldemokraatide ja ka Rahvaliidu poolt on selgelt märgata leigust, kui mitte öelda vastasseisu tõe päevavalgele toomisele.
Märtsi alguses moodustas ka valitsus neljaliikmelise komisjoni, mis pidi väidetavalt uurima just nimelt relvaveoga seonduvat. Meil oli alust arvata, et valitsuskomisjon moodustati Riigikogu erikomisjonile abiks, et oleks kergem viia läbi erinevaid uurimistoiminguid.
Muutunud olukorras aga ei oska selle komisjoni tööd ja tähendust enam hinnata."

Luuraja palub abi ajalehelt

Üsna paljugi sellest, millest täna Rootsis kõneldakse, oli meile teada juba 1996. aasta sügisel. Pretendeerimata lõpliku tõe väljaütlemisele, tahan püstitada versiooni, millega tutvustas mind Eesti Vabariigi kaitsejõudude leitnant Tiit Uustalu.
See luureohvitser tuli kirjaliku avaldusega ajalehe Vesti toimetusse. Külaline palus sedagi, et vajaduse korral aidataks temal koos perega ümber asuda Saksamaale.
Leitnant rääkis sellest, et teda võidakse tappa selle eest, et ta teab liiga palju parvlaev Estonia hukust. Nimelt just seepärast vajabki ta garantiid oma julgeolekule. Edastasin kuuldu ajalehe omanikule, praeguseks tapetud Vitali Haitovile. Ta lubas asja uurida ja üsnagi ruttu, ilma mingite selgitusteta, ütles, et seda kirja ei avaldata.
Muuseas, leitnant Uustalu rääkis jalustrabavatest asjadest, mis polnud paraku dokumentaalselt tõestatavad. Kaudselt võib selle informatsiooni põhjapanevusest anda tunnistust Tiit Uustalu kiri parlamendile.

Millest raporteeris Tiit Uustalu?

Siin järgnebki see kirjalik avaldus, mille edastan vähetähtsate kärbetega:
"Teenisin ajavahemikus 01.03.1995–23.09.1996 Eesti Kaitsejõudude Peastaabi 2. osakonnas arendusohvitser-metoodikuna. Minu ülesandeks oli jälgida olukorda Vene Föderatsiooni õhujõududes. Lisaks sellele käisid minu teenistusülesannete hulka kõik küsimused, mis olid seotud õhutõrje süsteemidega.
/…/
Ajavahemikus 9. – 19. septembrini käesoleval aastal (Toim – 1996. aasta) olin Riigikaitse Akadeemias ameeriklaste korraldatud täienduskursustel. 19. septembril autasustas USA sõjalise missiooni juht Eestis kolonel Cuderjohn mind kui ühte paremat kursustel osalenut. Kätt surus ka Eesti Vabariigi Kaitsejõudude juhataja, kolonel Johannes Kert.
/…/
23. septembril sain 2. osakonnas teada, et mind on üle viidud Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni kehalise kasvatuse ohvitser-instruktoriks. Käskkiri minu üleviimise kohta oli alla kirjutatud 18. septembril kolonel J. Kerdi poolt; s.o päev enne minu autasustamist kolonel Cuderjohni poolt.
On põhjust arvata, et ootamatu üleviimise põhjuseks oli minu poolt keskkriminaalpolitseile esitatud versioon, mis puudutas reisiparvlaeva Estonia hukkumist ja Igor Kristopovitshi tapmist. Esitasin selle versiooni kontrollimiseks, kuna sealt võib tulla väga tõsine Eesti Vabariigi maine kahjustamine. Enne versiooni esitamist keskkriminaalpolitseile olin antud probleemist rääkinud ka kaitsepolitseis, kuid sealt lekitati informatsioon koheselt 2. osakonna ülemale kapten Riho Ühtegile.
Kapten R. Ühtegi nõudis minult täielikku vaikimist ja kahel korral on andnud mõista, et mind likvideeritakse füüsiliselt, kui ma peaksin jätkuvalt taotlema selle versiooni ametlikku kontrollimist. Minu väljatõrjumiseks Eesti Kaitsejõududest on lubatud appi võtta ka arstlik komisjon, kus mingi tervisliku põhjendusega tunnistatakse mind kaitsejõududesse mittesobivaks.
Kapten Riho Ühtegi ja nooremleitnant Urmas Salo on mind süüdistanud ka koostöös Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Soome luureohvitseridega. Nende arvates niisugune ohvitser ei kõlba Eesti Kaitsejõududesse. Mul on tekkinud arvamus, et eelpool loetletud riikide näol on nende arvates tegemist Eesti Vabariigile vaenulike riikidega."

Üheksa aastaga on vähe muutunud

Vastus sellele kirjale Riigikogu riigikaitsekomisjonilt (15.101996 nr 2 – 12/1127), mille allkirjastas komisjoni aseesimees Tõnu Kõrda, on tüüpvastus, milles teatatakse, et Eesti ohvitseri au pärast muret tundva autori kirja koopia on saadetud nendele, kelle peale ta isiklikult ka kaebas – ikka sellelesamale kolonel Johannes Kerdile ja kaitsejõudude peainspektorile, kapten Harri Intsile. Neil palutakse vastata kaebajale – leitnant Uustalule.
Hämmastav, kui ebauudishimulikeks osutusid meie rahvasaadikud. Või haaras neid hirm – tapeti ju tolliametnik Kristopovitsh, kes sai teada parvlaev Estonia salajasest laadungist?
Keeruline situatsioon valitseb ka praegu. Aasta algul lubas peaminister Juhan Parts avalikult luua valitsusest sõltumatu parlamendi uurimiskomisjoni ja teda toetas palavalt "äraostmatu" kaasparteilane, Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu. Aga seejärel?
Tänaseks päevaks on komisjon loodud, kuid valitsuse juures. Selle koosseisus on valitsusele alluvad kaitsepolitsei valitsuse informatsiooniosakonna (luure) ja kaitsejõudude esindajad.

Kes käskis avada Estonia visiiri?

Nüüd aga sellest, mida rääkis mulle leitnant Tiit Uustalu. Tema versiooni ei trükkinud ära ükski Eesti ajaleht. Juttu polnud sugugi eelpool filmis nimetatud "venelaste salarelvast". Parvlaeval veeti salakaubana partiid mingist Venemaalt varastatud strateegilisest toorainest ühele Rootsi tehasele. Selle tehase omanikuks oli firma, mille aktsiapakist üle poole kuulus Rootsi riigile.
Selle tehingu vastu ilmutas oma huvi ka Eesti Kaitseministeerium, mille teisel korrusel "räägiti üksnes inglise keeles". Teadaolevalt täitsid tol ajal meie kaitseasutuse kohalekomandeeritud natolased.
Parvlaeva lossimisel aga afäär laadungiga paljastus, mistõttu laeva randumine Stockholmis ähvardas tekitada ulatusliku skandaali ja võis põhjustada Rootsi riigi prestii˛i languse. Kuulus ju salakauba tellinud firma kontrollaktsiate pakett Rootsi riigile.
Seepärast järgneski Stockholmist telefonikõne tollasele Eesti peaministrile Mart Laarile. Tal paluti midagi ette võtta. Selleks ajaks oli aga parvlaev juba tormisel merel. Leitnant Uustalu kinnitas, et kaitsejõudude staabis on tallel kaks-kolm tundi enne laevahukku tehtud kõnesalvestused peaminister Laari vestlusest Estonia kapteniga. Laar nõudis kategooriliselt lasti viskamist merre. Nii otsustatigi toimida. Ent keegi ei osanud arvata, et täiskäigul liikuva laeva avatud visiir rebeneb tormisel merel hirmsa jõuga lahti. Vesi tungis autotekile. Laev hakkas uppuma.
See on üksnes versioon, sealjuures veel mitte millegagi tõestatud. Olen selle materjali oma kodusest arhiivist välja otsinud seepärast, et mulle tundusid väheveenvatena mõned rahvusvahelise uurimiskomisjoni järeldused, mille alusel keelduti Estoniat pinnale tõstmast.
Leian, et Riigikogu liige Evelyn Sepp teeb õiged järeldused, öeldes:
"Keskerakond on veendunud, et riigi mainet kahjustavad õhku jäänud süüdistused relvade salakaubaveos, mitte aga selle loo osaliste väljaselgitamine. Olgugi et 1994. a oli aeg Eesti riigi ülesehituse jaoks äärmiselt keeruline, on selge siiski üks: õigeid asju ei saa ehitada valedele!"

Mis sai Tiit Uustalust?

1998. aasta septembris sõitis Tiit Uustalu Tallinn-Aegviidu rongis. Keegi lõi kildudeks vaguni akna, kaks vedurijuhti läksid lõhkujat taltsutama, too hakkas appi karjuma. Tormati vagunist vagunisse. Uustalu ei tajunud, kes on kes. Ta jooksis, püstol käes, vahele. Üks vedurijuht astus tema poole ja Uustalu lasi. Kuul läks kopsuarterisse. Kui Uustalu aru sai, keda ta oli tulistanud, mõtles ta järgmise kuuli anda iseendale. Ta paigutati paariks päevaks vanglasse. Siis selgitati, et tegemist oli traagilise õnnetusega.
Toimunu põhjustas mehe depressioon, mida oli tekitanud Estonia huku põhjustega tegelemine.
46-aastane ohvitser sattus kaitsejõudude peastaabist Seewaldi 2. osakonda.
Nii kirjeldas toimunut 2. novembril 1998. aastal ajakiri Luup.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)