Venemaa arengud ja meie

Roman Ubakivi,      01. august 2007


Pealkiri on tunnustuseavalduseks Raivo Raavele, kelle demagoogiavaba ja asjalik artikkel "Venemaa arengud ja meie" (Kn 18.07.07) esindab Eesti välispoliitilise analüüsi tipptaset.

Teema üliolulisuse tõttu markeerin mõned eriarvamused, et luua pinnast laiemaks ja põhjalikumaks diskussiooniks. Viimane on hädavajalik, sest Eesti-Vene suhted on sügavas kriisis, piirilepingut ei ole, Eesti on Vene rahva silmis esmane vaenlane ja välisministeerium ei ole võimeline mitte midagi konstruktiivset olukorra parandamiseks pakkuma.
Kesknädal, mille veerud on avatud Rein Langist Dmitri Klenskini, on mõttetalguteks ilmselt parim võimalus.

Unipolaarsuse lõpp
Raivo Raave arvamus "Venemaa geopoliitilist olukorda on nõrgendanud ka telje Pariis-Berliin-Moskva äralangemine..." ei iseloomusta just kõige õnnestunumalt praegust olukorda. Nüüdseks on Venemaa geopoliitiline olukord hüppeliselt tugevnenud eelmiste valimiste ajaga võrreldes. Venemaast on saanud oma iseseisvat välispoliitikat ajav geopoliitiline subjekt.
Kui USA unipolaarse maailma ajalooetapi algust võiks de jure lugeda George Bush seeniori 1992. aasta kõnest "Pöördumine rahvuse poole", siis selle lõpu deklaratsiooniks sobib hästi Vladimir Putini Müncheni kõne.
Pealegi pole Raave nimetatud telg haihtunud, vaid seda on USA surve tõttu diplomaatilise sõnavahuga maskeeritud. Deklaratsioonide tasemelt on mindud üle fundamentaalsemale koostööle. Tegelikult on teljele lisandunud veel Rooma (ENI ja Gazpromi Musta mere gaasijuhe). Total teeb Moskvaga koostööd Shtokmani maardla kasutusevõtuks ja Saksamaa on panustanud Balti mere gaasijuhtmesse.

Valimiste võitjas pole kahtlust
Putin on kogunud nii erakordselt suure poliitilise kapitali, et eelolevate valimiste võitja on selge – see on Putini meeskond (järeltulijaks ilmselt Sergei Ivanov).
Läänel pole mõtet ressurssi raisata Mihhail Kasjanovi ("mister 2%"), Garri Kasparovi, Eduard Limonovi või mõne oligarhi peale. Ei ole mingit lootust edule ka värvilisel revolutsioonil, sest Kreml on õppinud vastumürki valmistama. Kontraproduktiivsed on ka delegitimiseerimise katsed ja uus Beslan.
Senine poliitika toob Läänele kokkuvõttes vaid kahju ja mõrusid õisi võib oodata nii Kosovo probleemiga kui ka augustis toimuvalt Shanghai Koostöö Organisatsiooni kohtumiselt.

Lääne võimalused
Ülaltooduga ei tahtnud ma sugugi väita, et läänel ei ole mingit mõju Venemaa valimistele. Hoopis vastupidi!
Venemaa sisetegurid on kergelt analüüsitavad ja suure inertsiga, siin ei ole suuri üllatusi oodata. Venemaa valimiste käiku mõjutab kõige rohkem USA poliitika.
Praeguseks on Bushi-Cheney-Rice'i administratsioon teinud väga palju USAvastasuse kasvuks Venemaal. Raivo Raave märgib õigesti, et Putin nimetab nüüd Venemaad Euraasia riigiks. Eelmisel aastal hindas üks USA think-tank Putini välispoliitikat 70% ulatuses Euraasia geopoliitilise mudeli loogikast lähtuvaks. Ent Boris Jeltsini ajal ja Putini kahel esimesel valitsusaastal oli see vektor nullilähedane!
Viimane George Bushi kahe jalaga strateegilisse ämbrisse hüppamine on strateegilise relvastuse elementide sokutamine Tshehhi ja Poolasse. Analoogilise rumaluse tegi Jossif Stalin 1940. aasta suvel, kui ta läks Hitlerit ohustama Rumeenia nokkimisega.
Samas tõmbab see sisuliselt vee peale NATOle, sest Euroopa julgeolekustruktuuri tahab USA muuta, ignoreerides vana-Euroopa huve. Ilmselt annab see ka tõuke tuumik-Euroopa eraldumisele ELi sees.
Kuna USAl puudub realistlik ja tõhus Venemaa-poliitika, siis annab see soovitule vastupidise tulemuse. Näiteks on ülimalt tõenäoline, et Putini järeltulija hakkab ajama 90% osakaaluga Euraasia vektoriga välispoliitikat.
Oma mõjujõu vähenemise peatamiseks maailmas vajab USA uut suurt strateegiat, uut Franklin Delano Roosevelti, kes oli minu arvates XX sajandi targim ja edukaim riigimees.
Teen juttu nii palju USAst, sest Eesti välispoliitika ei ole iseseisev, vaid ta on teadlikult allutatud USA huvidele. See tähendab, et iga USA viga, mis põhjustab Washingtonis ebameeldiva nohu, võtab Tallinnas eluohtliku tuberkuloosi vormi.

Putin parim halvematest
Vägagi küsitav on Raivo Raave järeldus, et Eestile oleks parimaks lahenduseks Putinist ükskõik kuidas vabanemine. Uus president oleks palju karmima Eesti-vastase poliitikaga ja USAl oleks temaga raskem asju ajada.
Teatavasti ei saanud meie IRLi ja Refi vennaspartei Parempoolsete Liit viimastel duumavalimistel rahvalt ainsatki mandaati. Tegelased nagu Tshubais, Kudrin, Greff, Zurabov jt on pukis vaid tänu Putini toetusele. On tõenäoline, et uue presidendi ajal nende arvukus ja mõjujõud väheneb.
Arvan, et antud olukorras oleks nii Eestile kui ka USAle kõige soodsam Putini jätkamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)