Briti valimistel tehti põhitöö meedia vahendusel

ALLAN ALAKÜLA,      11. mai 2005


Eelmisel neljapäeval Suurbritannias toimunud parlamendivalimiste tulemusel jäi tugevalt nõrgestatuna kestma Tööerakonna enamus. Kesknädal jälgis valimiskampaania viimaseid päevi Londonis rohujuure tasandil.

Poliitilist tänavareklaami oli ka Londoni kõige teravama heitlusega valimisringkondades näha vähem kui Riigikogu valimiste eel meie väikelinnades. Rääkimata võrdlusest Tallinna ja Tartuga. Brittide pealinnas polnud parteide pikki plakatiridu, nii nagu polnud ka valimisplakateid ühistranspordis. Üksikud suuremad plakatid siin-seal ning mõni väiksem lendleht poe- või koduaknal ei andnud tooni. Londonis käis samaaegselt valimistega nii metroos kui bussikülgedel tõepoolest massiivne 2012. aasta olümpialinnaks saamise kampaania, mille alltekstiks on rahvusliku uhkuse kergitamine ja Pariisile ärategemine.
Ka päris terava võitlusega ringkondades oli valimiskuul postkasti saadetud parteide materjalide hulk üsna mõõdukas. Tähelepanuväärne on, et suuremate erakondade liidrid pöördusid valijate poole isikliku kirjaga: Kallis mister, missis või miss see ja see ... Andmekaitsehirmu see inimestes ei tekita. Usaldus on aga vastastikune – kandidaatide registreerimise lehed, mis on tänaval kõigile lugeda, näitavad muuhulgas ära kandidaadi täpse koduse aadressi.
Ukse taga käimist ja tänaval tehtavat kampaaniat näeb meedias küll pidevalt, kuid sellega vahetult kokku puutunud inimesi kohtab vähe. Nii nagu ei ulatu enamiku arvutikasutajateni tavameedias rohkelt lahatud e-kampaania.

Ometi räägivad inimesed omavahel poliitikast, teevad seda kirglikult ja asjatundlikult. Ei aruta niivõrd kandidaadi meeldimist kui tema (partei) poliitikat. Põhiparteide peamine kampaaniaaur läheb otsereklaami asemel ajalehtedele ja televisioonile ning see süsteem funktsioneerib edukalt.
Briti meedia on valimistel meie omast ilmselgelt efektiivsem.
Eestis ei kuule kampaania finaalis just sageli inimesi bussis sõites arutamas, kas ja miks kedagi valida. Londoni metroos või mitteturistlikus kohvikus oli valimiseelsetel päevadel päris tavaline, kui isegi päris noored inimesed omavahel tõsimeeli vaagisid leiborite plusse ja Blairi miinuseid elik seda, miks liberaaldemokraadid on leiboristidele parem alternatiiv kui väikeparteid.

Ajalehed on valimismaterjale triiki täis, kuid makstud reklaami kohtab üliharva. Suuremate lehtede poliitiline eelistus on seejuures teada ja see algab omanikeringist. Samas erinevaid lehti lugedes on materjalide valik nii mitmekülgne, et ka vilunud poliitikahuviline kergitab kulmu, kui leiboristidele sõbralik Guardian on mõnikord nende vastu halastamatum kui konservatiivne Daily Telegraph. Viimane võib aga omakorda üksikutel puhkudel nülgida toorisid tsentri lehtedest teravamaltki. Aga mõistagi mitte suurtes küsimustes ja kindlasti mitte valimiseelsel päeval.
Kontrast on suur Eesti ajakirjandusega, kus lehed ise ja nende omanikud enamasti eitavad igasuguseid poliitilisi eelistusi, kuid lehe sisu vaadates ei pea olema küll mingi poliitika- ega meediaekspert, tuvastamaks, kuhu kaldub näiteks Postimees ja kelle taga seisab Eesti Päevaleht. Rääkimata sellest, et Eesti kõige populaarsemal parteil talle sõbralik päevaleht sootuks puudub.
Televaatajate maksust elavas BBCs saavad tele- ja raadioeetri aega kõik parteid. Valimisuudiste esitamisel on erinevalt ETVst ja Eesti Raadiost seal reeglipärane kolme suurema partei samas mahus käsitlus. Teemavalikus ja suhtumises on siiski ka BBC-d vaadates märgatavad valitseva partei eelised. Eriti paaril viimasel valimiseelsel päeval. Ka programmi sisusse ulatuvad valitseva partei juhtimishoovad selles kanalis on üldiselt teada.

Teeb häbi ka banaanivabariigile

Lisaks Põhja-Inglismaal läbi viidud pilootprojektile, kus mõnedes ringkondades sai seekord hääletada ainult posti teel, kasvas posti teel hääletamise osakaal hüppeliselt terves riigis. Posti teel hääletamise korraldus tekitas seejuures nii palju tõsiseid süüdistusi ja veel rohkem kahtlusi, et valimistulemuste usaldusväärsus muutus esmakordselt omaette suureks teemaks. Mis juba järgmistel valimistel võib valimistest osavõttu hoopis kahandada.
Toorid vaatasid leiboristide näppudele seal, kus kahtlustati Aasia päritolu valijate nimel hääletamist. Leiboristlikud kanalid tõstsid küsimuse suvekodudest, mille omanikud võisid hääletada mitmes kohas. Süüdistuste poliitiline motiveeritus ei muuda loomulikult asjaolu, et lisaks Briti arhailisele majoritaarsele valimissüsteemile on tekkinud suuri raskusi valimiste usaldusväärse korraldamisega.
Kuni puudub üleriigiline valijate register (on ainult ringkondade valijate nimekirjad), siis pole ka suurt edasiminekut loota. Valitseva partei juhttegelased tunnistasid, et Briti praegune hääletuse läbiviimise kord teeb häbi isegi banaanivabariigile.

Blair on mineja mees

Valitsusse jäämise rõõmu lahjendas toetuse langus. 166-kohalisest enamusest jäi järele vaid 60. Alla 5% enamusega võidetud ringkondade arv kahekordistus, jõudes 41-ni.
Tony Blair jäi ametisse tänu Gordon Browni toetusele. Brown kandis kampaanias välja majanduse teema, mis tagaski leiboristide püsimajäämise. Lihtinimeste arutelu käik oli võrdlemisi lihtne – Blair oli Iraagi sõja poolt ja ka toorid teinuks täpselt samamoodi. Madalad laenuintressid säilitasid leiboristidele majaomanike hääled. Leiboristid suurendasid tervise ja lastehoiu teemadega oma toetuspinda naiste seas. Põhiline oli aga positsioonide säilitamine kõige rohkem tööd rabavates keskealiste põlvkonnas. Märgatavalt kaotati vaid suhteliselt väikesearvulise noorte põlvkonna hääli.
Blair ise muutus leiboristide kampaanias vedurist piduriks, peamiselt ikka oma Iraagi sõja ja selle valedekoormaga. Ringkondades seadsidki Tööerakonna kandidaadid end sageli kõrvuti mitte Blairi, vaid Browniga. Blairi kui valetaja (inglise k bliar) kuvandit ei suudetud kustutada ega katta.
Endine välisminister Robin Cook kutsus valimistejärgsel laupäeval Guardianis Blairi üles tagasi astuma, mida kiiremini, seda parem. Surve Blairile tugevneb parteis veelgi, kuna Brownis nähakse tugevamat alternatiivi.

Tooride põhiprobleem tsenter

Tooride toetushäälte arv pole juba kolmedel valimistel kasvanud, pisut saadi kohti juurde, aga kampaania parema kontsentreerimise teel võiduvõimalusega ringkondadesse. Parteiliider Michael Howard tõlgendas neid valimisi õigusega lüüasaamisena ning lubas tagasi astuda.
Toorid tüürivad seega jälle liidrivalimise karidele. Nende põhiprobleem pole siiski liider ega isegi mitte partei platvorm. Tooride põhimure on tsentrist vasakult isegi kergelt paremale liikunud Tööerakond, mis surub toorisid paratamatult veelgi paremale, kus võiduvõimalused puuduvad. Senisel viisil jätkates on rohkem tegu pensioneeruva põlvkonna ja immigrante vaenava valge tööliskonna parteiga.
Tooride tegelik lootus on, et Tööerakond kas nihkub tagasi vasakule või kosub vasakul tiival talle senisest võimsam alternatiiv Respecti või muu liikumise näol, mis loob uue shansi ka tooridele.

Liberaaldemokraadid lähenesid teistele

Liberaaldemokraadid olid kolmest suurest parteist tegelikult ainsad, kes reaalselt võidurõõmu nautisid. Viimati oldi valijate häälte osakaalult üle 22% tasemel 1920. aastatel. Liberaaldemokraatidele antavate häälte osakaal läheneb taas kahe suurema partei kaalukategooriale. Mis juba näiteks ülejärgmisteks valimisteks võib tähendada teisele kohale jõudmist.
Põhiliselt seostatakse libdemmide tänavust edu Iraagi sõjaga. Samas peeti liberaaldemokraate näiteks omavalitsusmaksu ja tudengite õppemaksu küsimuses Tööerakonnast isegi vasemal asuvaks. Nii nagu tooride, nii ka libdemmide tulevikku mõjutab aga oluliselt leiboristide liikumine parem-vasak skaalal.

Suurim üllataja – Respect

Suurima üllatuse valmistas George Galloway, kes võitis Ida-Londonis Tower Hamletsis (Bethnal & Bow valimisringkond) ligi 1000 häälega mustanahalist tööerakondlannat Oona Kingi. Tööerakonnast Iraagi sõja vastasuse pärast välja visatud endine parlamendi liige Galloway lõi partei Iraagi sõja vastasest liikumisest vaid mõned kuud enne valimisi. Respecti moslemist naiskandidaat oli seejuures võidule väga lähedal ka Birminghamis. Mitmetes ringkondades tulid Respecti esindajad kindlale kolmandale positsioonile, mis on nullist alustanud poliitilisele jõule majoritaarse valimissüsteemi juures enneolematu edu.
Galloway võit Ida-Londonis on seda märkimisväärsem, et piirkonna väljanägemine on leiboristide valitsemisaja aastatel paranenud. Veel kümmekond aastat tagasi oli tegu Euroopa kohta üsna räpakate slummidega. Nüüd on odava kauba vahele ilmunud ka kallimaid poode ning käib suurejooneline ehitustegevus.

Rahvuslased ja unionistid

Märkimisväärseim oli Põhja-Iirimaal iirlaste Sinn Feini kosumine ühe koha võrra (nüüd kokku viis) ja brittide senise põhilise läbirääkimiste partneri Ulsteri Unionistliku Partei ning selle liidri David Trimble´i põrumine (nende kuuest kohast jäi alles üks). Trimble´i partei enamik kohti läks neist tunduvalt radikaalsemale Ian Paisley Demokraatlikule Unionistlikule Parteile, mis oma üheksa saadikuga tõusis Westminsteril suuruselt neljandaks parteiks. Õblukese rahuprotsessi haldamine muutub Londonile ja Dublinile kindlasti keerulisemaks.
Shoti Rahvuspartei oli oma tulemusega rahul, sest sai kaks kohta juurde (kokku kuus), Walesi Plaid Cumry aga kaotas ühe koha (alles jäi kolm). Walesi ja Shoti rahvusluse suur tõusulaine on vaibunud.

KESKSEID FAKTE
* 646 ringkonnas kandideeris 3521 kandidaati, tosinkond neist seadis end üles rohkem kui ühes ringkonnas.

* Kuigi valimiskomisjonis on registreeritud 318 erakonda, seadis oma kandidaadi üles 135 erakonda. Parlamenti pääsesid 12 erakonna esindajad.

* Valimistest osavõtu protsent oli 61,3, mis oli ligi kahe protsendi võrra rohkem kui eelmistel valimistel.

KAMPAANIA KLASSIKA: Lõuna-Londonis Brixtoni metroojaama juures teeb tänavakampaaniat Revolutsioonilise Töölispartei kandidaat Billy Colvill. Tema valimistulemus Thatcheri-aegsete rassirahutustega kurikuulsaks saanud, kuid praegu igati ontlikus piirkonnas oli siiski tagasihoidlik – 123 häält.

MAIPÄEV TRAFALGARI VÄLJAKUL: George Galloway parlamenti viinud liikumine Respect tekkis siitsamast alanud Briti ajaloo suurimatest sõjavastastest demonstratsioonidest. 1. mai kampaaniaüritusel esines ka leiboristide endine raskekahurvägi Tony Benn ja Londoni linnapea Ken Livingstone. Punaste lippude all jätkus allkirjade kogumine Iraagi okupeerimise lõpetamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)