Eduard Tinn: Euroopa kultuuri pole vaja solkida mingi multikultiga

Marx polnud valeprohvet

EDUARD TINN

Vaatame, kuidas funktsioneeris Marxi pärand läänes. Veel 19. sajandil loodi vasakpoolsed parteid, mis jätkasid Marxi pürgimusi ideaalsema ühiskonnakorra poole. Sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide jaoks jäi oluliseks Marxi idee võimule pürgimisest. Ja võimule ka pürgiti, eeskätt reformistlikul parlamentaarsel teel. Tänapäeval ongi Euroopas kord võimul parempoolsed, siis jälle vasakpoolsed.

Vasakpoolsete roll oli ajalooliselt tähelepanuväärne. Nemad võitlesid palgatööliste õiguste ja edumeelsete reformide eest ning 20. sajandi kapitalism polnud enam võrreldav 19. sajandi Marxi-aegse kapitalismiga, see oli muutunud inimnäoliseks, see oli muutunud heaoluühiskonnaks.

Vahtre jutt, et vasakpoolsed on ka tänapäeval marksistliku vägivalla jüngrid, on imelik, sest Rootsi sotsiaaldemokraadid või Prantsuse sotsialistid on pigem järeleandlikud paipoisid, pehmete väärtuste nõudjad.

Marxi sotsialistlikud ideed ei paisanud kõrvale kapitalistlikku mudelit, need integreerusid tänu tema järgijatele praegusaegsesse ühiskonda ja aitasid seda parandada.

Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu: Marx polnud kapitalismi hauakaevaja, vaid paljuski tema päästja. Seega ei oksendatud marksismi välja kui „halvaksläinud kotletti", nagu tahab sisendada Vahtre. Veel pärast esimest maailmasõda ehitasid Inglise leiboristid oma programmdokumentide järgi sotsialismi.

Marxi idee klassivõitlusest töötas siis, kui rikaste ja vaeste vahel olid üliteravad vastuolud nagu 19. sajandil Euroopas. Kui vastuolud vähenesid ja kapitalism muutus heaoluühiskonnaks nagu 20. sajandi teisel poolel, siis jooksid jutud klassivõitlusest liiva. Muidugi ei saa välistada, et 21. sajandi globaalsed pinged ja vastuolud kergitavad uuesti siin-seal vana ideed klassivõitluse vajalikkusest.

See, et Vahtre tahab Kambodža ja Hiina võimude või stalinismi kuriteod Marxi kaela riputada, on pehmelt öeldes odav propagandatrikk.

Tõsi, see propagandatrikk võib vähem haritud publiku ja noorte hulgas läbi minna, sest meie, eestlased, ju kannatasime kommunistide tõttu, meid on küüditatud. Tegelikult kannatasime aga Vene bolševismi ja konkreetselt stalinistide pärast.

Aga kes viitsib tänapäeval teha vahet humanistist kabinetiõpetlase Marxi, mafioosode liidri Lenini, kurjategija Stalini või Aasia türannide Mao ja Pol Poti vahel - ühed kommunistid kõik. Lääneeurooplased on selles küsimuses intelligentsemad, nad hindavad Marxi kui suurt Euroopa mõtlejat, kelle ideed on rikastanud läänt ning kasuks tulnud sealsetele ühiskondadele.

Mis puutub aga Marxi ideede levikusse idas, siis see on kahetsusväärne müüt. Marxi nime kasutades teostati seal asiaatlikku despotismi. Mingit sotsialismi selle termini marksistlikus tähenduses pole NSV Liidus ega mujal maailmas kunagi olnud. Kõik see oli vaid sõnade tasemel.

Vahtre ratsarünnak Marxi ei kõiguta. Küll aga tõstatas Vahtre ühe tõsise teema - „poliitkorrektsusest hullunud" lääs. Ma formuleeriks asja veelgi teravamalt. Mulle teeb muret lääneeurooplaste kapitulatsioon keskaegsete islami usujüngrite ees.

Seda just nimelt põhjusel, et ELis valitseb ärikate väärtusorientatsioon. Kaupade, teenuste ja inimeste vabast liikumisest on vähe, et seista tugeva Euroopa eest. Ärikate loogika järgi tuleks ka Türgi, mis pole mentaliteedilt mingi Euroopa, võtta ELi, sest turg ju laieneb, saab rohkem osta ja müüa. Tänapäeva Euroopa ärikate väärtused on loomulikult ka osa euroopalikest väärtustest, aga ainult üks osa.

Euroopalike väärtuste selgroog peaks püsima ikkagi antiikaja, kristliku etapi, renessansi, valgustuse ja uuema aja humanismi pärandil. Kui Hispaania jalgpalliklubid müüvad oma kristlikud sümbolid šeikidele, kui tänapäeva Euroopa parem-, aga eriti vasakpoolsed lasevad endale pähe istuda uusbarbarlikel massidel ja lobisevad mingist absoluutsest tolerantsusest kõigi suhtes, siis on see sügav kriisiseisund.

Loomulikult on käes kriis, kui ei toetuta enam omaenda aastatuhandete jooksul loodud põhiväärtustele, kui kaduma on läinud au ja väärikuse mõiste ja kõik on ainult müügiks. Euroopa kultuuris on sisuliselt olemas kõik vajalik, et edasi minna, see on hindamatu varamu, allikas, millest võib juua ikka ja jälle, ning pole vaja seda allikat solkida mingi multikultiga.

Marx arvas, et kapitalism pole ideaalmudel. Ilma inimeses oleva ahnuseta on kapitalistlik mudel mõeldamatu. Isiklik kasu on liikumapanev majandusjõud. Aga me saame vist aru, et ka inimeses olevat eneseohverdust, altruismi, ligimesearmastust, üllust jne võiks elus märksa rohkem olla.

Meil on, kuhu edasi areneda, ja unistusi, aga ka utoopiaid inimväärikamast tegelikkusest ei saa keegi keelata.

Vahtre järgi tuleb välja, et tänapäeva Euroopa kultuurikriisis on süüdi Marx kui valeprohvet. Minu arust on süüdi tänapäeva Euroopa võimueliit, kes mõtleb ärikate kombel kitsalt ja printsiibitult. Aatelised inimesed on Euroopa liidrite hulgast kadunud. Ainult rahaga ei saa asju korda - uusbarbaritest usufanaatikud oma šariaadiga on äraostmatud ja mingit tolerantsust nende suhtes eurooplastel olema ei pea.

EDUARD TINN

Jaga |