Ideaalset pensionisüsteemi pole olemas, kuid me liigume õiglasema süsteemi poole

Praegune pensionisüsteem on ajale jalgu jäänud

Kehtivat vanaduspensioni iseloomustab kolme samba süsteem. Esimese samba osa koosneb baasosast, staažiosast, mida koguti kuni 1998. aastani, ja alates 1999. aastast kindlustusosast. Baasosa, mis moodustab umbes kolmandiku keskmisest vanaduspensionist, on kõigil inimestel täpselt samasugune. Esimese samba osa ei kogu inimesed ette, vaid seda makstakse pensionärile samal ajal töötavate inimeste sotsiaalmaksust. Seega sõltub pensioni baasosa suurus sellest, kui palju meil on pensionäre ja kui palju on töötajaid. See-eest kindlustusosa sõltub täielikult inimese töötasu suurusest. Staažiosa omakorda oleneb töötatud ajast. Pensioni teise samba osa sõltub inimese enda sotsiaalmaksust ning riik suunab sotsiaalmaksust omakorda II sambasse 4%. Kolmanda samba osa on vabatahtlik, ning inimene kogub seda ise.

Miks tuleb pensionisüsteemi muuta?

Pensionide väga suur mõjutaja on tööealiste inimeste arv ja nende poolt makstud sotsiaalmaks. Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöös valminud „Vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs 2016“ tõi esile, et Eesti rahvaarv väheneb 2060. aastaks seniselt 1,31-lt miljonilt 1,11 miljonini. Seejuures tööealiste inimeste arv (vanuses 18–63 eluaastat) väheneb 256 000 võrra ehk 32%. Suurima muutuse teeb läbi just pensioniikka jõudvate inimeste arv (üle 63-aastaste vanuserühm), mis suureneb 106 000 inimese võrra ehk 41%. Kui 30 aastat tagasi oli viis inimest ühe üle 63-aastase inimese kohta ja viimasel 20 aastal on ühe pensionäri heaks töötanud vähemalt kaks töötajat, siis 2060. aastaks peab ühte pensionäri üleval vähem kui 1,3 töötajat.

Sissetulekute jaotuse ebavõrdsus hakkab tulevikus üle kanduma ka pensionidesse, nii hakkaks praeguse süsteemi järgi tulevikus kõige suuremate ja kõige väiksemate pensionide keskmised erinema senise 1,7 korra asemel neli korda. Viimane puudutab 77% tänastest töötajatest vanuses 22–62 eluaastat, kes kõik teenivad praegu alla keskmise palga. Seega enam kui 560 000 töötaval inimesel on pensioni kindlustusosaku koefitsient alla 1.

Mida pensionisüsteemis muudetakse?

Kavandatakse I samba reformi, mis on sarnane Suurbritannias 2016. aastal rakendunud süsteemiga, kus pension sõltub tööstaažist, mitte töötasust. Alates 2020. aastast kuni aastani 2037 on tegu pensionisüsteemi üleminekuperioodiga, kus esimese samba ossa läheb panusena nii töötatud aeg kui ka saadud palk. Peale üleminekuperioodi koguksid inimesed vaid staažiosa, mis sõltub üksnes töötatud aastatest.Muudatusest võidavad kõik täna keskmisest madalamat palka teenivad inimesed ehk Eesti elanikkonnast ligi kolmveerand, kes kõik hakkavad uue süsteemi jõustumisel saama ühe töötatud aasta eest kirja ühe pensioniaasta.

Kui I sammas muutub kõigi suhtes õiglasemaks, siis tugev seos töötasuga säilib ka edaspidi II ja III samba kaudu. Toetan valitsuse otsust siduda kehtiv pensionisüsteem lahti palga suurusest. Inimestel, kes teenivad kõrgemat palka, esineb suurem võimalus kasutada ka II ja III sammast.

Pensionisüsteem muudetakse ka paindlikumaks. Alates 2021. aastast tekib inimestel valikuvabadus, millal pensionile jääda. Tänapäeval jätkavad inimesed töötamist ka pärast pensioniea saabumist ning riik plaanib inimestele anda võimaluse võtta pension välja osaliselt või peatada pensioni maksmine. Pean antud muutust väga mõistlikuks, sest raha hulk peatatud aja jooksul suureneb pensionipõlveks veelgi.

Lisaks I samba reformile ja paindlikule pensionile on valitsusel plaanis alates 2027. aastast siduda riiklik vanaduspensioniiga oodatava keskmise elueaga.

Pensionireformi raames on plaanis avada ka aastatel 1970–1982 sündinutele II sambaga liitumise võimalus, mis on praegu kohustuslik alates 1983. aastast sündinutel.

Eelpooltoodud muudatused ei puuduta praeguseid vanaduspensionäre.Uue pensionireformi mõjud hakkavad täismahus mõjutama alles praegusi koolilapsi. Planeeritavatel pensionisüsteemi muudatustel ei ole ka tagasiulatuvat jõudu, seega ei puuduta need muutused ka juba kogutud kindlustusosakuid.

Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda

Pärast pensionilejäämist peab pension tagama pensionärile piisava tulu, mis säilitaks talle mõistliku elatustaseme ning võimaluse osaleda ka sotsiaal- ja kultuurielus. Iga põlvkonna kohustuseks on toetada eelnevat põlvkonda. Seega praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad paljuski nende endi panusest eelmise põlvkonna toetamisel.

Erinevaid pensioniskeeme on väga palju. Kui Põhjamaades (Soome, Rootsi, Taani) on kasutusel universaalsed I samba pensionid, mis sõltuvad enamasti riigis elatud aastatest, siis Lõuna-Euroopas (Itaalia, Hispaania, Portugal) pensionid sõltuvad sissetulekutest. Pensionisüsteem, mida Eestis planeeritakse rakendada alates 2037. aastast, sarnaneb Tšehhis, Leedus ja Suurbritannias kehtivale süsteemile.

Sotsiaal- ja rahandusministeeriumi koostöös kavandatav riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise eelnõu planeeritakse esitada valitsusele 2018. aasta esimeses kvartalis. Lõpetuseks sooviksin tsiteerida sotsiaalkaitseministri Kaia Iva lauset uue pensionireformi kohta: „Pensionisüsteem koosneb töötamise pikkusest sõltuvast solidaarsest esimesest, sotsiaalmaksust sõltuvast teisest ja vabatahtlikust, inimese panusel põhinevast kolmandast sambast.“

ENN EESMAA,

Riigikogu aseesimees

[pildiallkiri]    Enn Eesmaa sõnul seisab valitsus selle eest, et pärast pensionilejäämist peab pension tagama eakatele piisava tulu, mis säilitaks mõistliku elatustaseme ning võimaluse osaleda ka sotsiaal- ja kultuurielus.

Jaga |