Kas lootused toovad pöörde?

ENN MÄLGAND,      03. detsember 2003

Sotsiaalprobleemide ignoreerimine ei too midagi head

Ükski teine valdkond peale maamajanduse ei ole uue iseseisvuse ajal nõnda palju pidanud üle elama igasuguseid suuna- ja poliitikamuutusi. Üliliberaalne, urbanistlik lähenemine majandusharule, mis on üdini looduslik oma olemuselt ning sõltuv loodusjõudude stiihiast, on lühikese ajaga laostanud paljude põlvkondade loodud tulemused.

Põlluharimine ja karjakasvatamine toimub praegu tingimustes, kus pole katust pea kohal ega ole võimalik mõjutada taimekasvuks vajalike plusskraadide ja sademete hulka. Kahjuks on see aksioom olnud paljudele tüüri juures seisjatele täiesti arusaamatu või on teeseldud taipamatust. Raske uskuda, et maa(talu)põhise rahva liikmed on linnamineku järel minetanud kõik oma varasemad teadmised ja kogemused maaelust kui meie piirkonna elustiilist.

Meedia ja poliitikud asjatundmatud

Asjatundmatud sõnavõtud põllumajanduse teemal on küllalt sagedased nii meedias, kuid veel hullem, kui neid esineb Riigikogus. Kõik see viib mõttele - kas alati ongi tegemist rumalusega? Ehk on tegu hoopis tahtliku poliitikaga, mille eesmärgiks on rahva suure osa elatus- ja arenguallika halvustamine?
On teada, et maal elab palju inimesi, kelle elutingimused Eesti vabariigis on järsult halvenenud, paljud elavad näljaratsioonil. Paljud on kaotanud igasuguse sissetuleku. Ajapikku on maale tekkinud reservaadid, kus inimesed elavad riigi ja valla armust, s.o toetustest. Neid piirkondi iseloomustavad mahajäetud või kokkuvarisenud elu- ja tootmishooned, auklikud külateed, sööti jäänud endised viljakandvad põllud.
Kirjeldatud atmosfäär toodab vaid sotsiaalset mahajäetust, sest kunagised töökad ja seltskondlikud inimesed elavad kõike seda raskelt üle. Pole midagi öelda, kui rahvakogunemistel või külakoosolekutel kostab teravaid, hukkamõistvaid ütlemisi meie vastutustundetute liberaalide aadressil.
Põllumajandustöötajate üleriigilisel arupidamisel 19. novembril Paides esinenud põllumajandusminister Tiit Tammsaar rõhutas, et maaelu põhjalaskmise peamine süü lasub üliliberaalsetel poliitikutel, kes on kõrgetel ametikohtadel meie riigis. Ministri taoline esinemine oli esmakordne. Pole kahtlust, et tõuke selle andis Rahvaliidu samm rahva sotsiaalsete vajaduste kaitseks.

Valitsus ei räägi kellegagi läbi

Endisele valitsuskoalitsioonile on ette heidetud koostöö puudumist opositsiooniga. Kuid koalitsioon välistas ka igasugused läbirääkimised ametiühingutega, s.t töötajatele kõige lähemate ühiskondlike organitega. Jääb mulje, et vaid Res Publica ja Reformierakond üksi teavad, mida ette võtta, kõigil teistel tuleb suud pidada. Inimestele tehti selgeks, et kõik, mida valitsus teeb, on vaid kolmikliidu siseküsimus. Kohalik vajadus ja arengueeldus ei läinud kellelegi korda.
Eriti on seda tunda maal, kus vaid üksikud suuremad maaharijad, needki muu tegevuse kõrvalt, ja karjakasvatajad võivad eluga enam-vähem rahul olla. Nende juures on tööd leidnud vaid väike osa töövõimelisest maaelanikkonnast.

Töövõtjad tööandjate omavoli all

Meie riiklik tööhõivepoliitika on suuresti verbaalset laadi, ilma väljundita praktikasse. Riigi suur vastuseis töötajatele tööhõivega seotud tagatiste andmisel on viinud tuhanded inimesed tööandjate omavoli ja ükskõiksuse meelevalda. Terav teema on olnud vallandustoetused, kuid seda mitte riigiettevõtete juhtidele, kes lahkuvad ametist superhüvitistega.
Enamikus Euroopa riikides on olemas õigusakt, mis kehtestab vallandustoetuse või võimaluse saada seda kollektiivlepingu alusel. Näiteks Portugalis (mis ei kuulu kõige arenenumate riikide hulka) on iga töötatud aasta eest hüvitiseks ette nähtud ühe kuu palk.
Millal Eesti riigis jõutakse nii kaugele, et dialoog massiorganisatsiooni -
ametiühinguga - muutuks tavapäraseks? Maatöötajad ei kujuta praegu ettegi, millal ja kas üldse keegi nendega tõsiselt läbi rääkima hakkab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)