Sõltumatuse sündroom. Maadevahetusprotsessi mõned poliitilised järeldused

Arvustamata selle loo osaliste suhtes sümpaatiat või antipaatiat avaldavaid rohkeid seisukohti, tekib ikkagi rida küsimusi, mis ei saa kindlasti vastuseid ka pärast kohtuvõimu lõplikku otsust kolmandas astmes.

Protsessiosaliste jaoks on muidugi kõige olulisem, millega kohtuprotsess lõpeb. Eesti ühiskonna ja riigi jaoks on aga vähemalt sama oluline, milliseid arenguid ühiskonnas toob see aastatepikkune protsess endaga kaasa ning missuguseid järeldusi sellest tehakse. Seoses sellega on palju räägitud korruptsiooni tõsisest ohust riigile, kuid see on vaid mündi üks külg. Mündi teine külg pole vähem intrigeeriv: see on võitlus võimu pärast ja korruptsiooniteema ärakasutamine selles kontekstis.

Poliitilised muutused

Sõltumata sellest, milline saab olema maadevahetuse kohtuprotsessi lõpptulemus, on see endaga juba tänaseks kaasa toonud tõsised poliitilised muutused. Olulisim: hävitatud on Eesti üks suuremaid erakondi - Rahvaliit. See on sündinud fakt, mille tulemusena jagasid viimastel parlamendivalimistel kohad Riigikogus neli erakonda, mitte enam viis, nagu üks koosseis varem. Valitsuskoalitsiooni moodustamiseks piisas kokkuleppest ainult kahe erakonna, mitte kolme vahel, nagu varem.

Arvestades poliitilises süsteemis kujunenud otsustusprotsesse, said enamust omavad erakonnad võimu juurde. Kuna ka nende erakondade siseselt pole otsustajate ring kuigi suur, koondub riigi ja kogu rahva jaoks oluliste otsuste langetamine üha kitsama inimesteringi kätte.

Võimu kontsentreerumise protsessi võimendab veelgi koalitsiooniparteide voli otsustada inimeste sobivuse üle olulistesse riigiametitesse. See toob kaasa võtmekohtade mehitamise valitsussõbralike ametnikega, kujundades nii paratamatult ka sõltumatute riigiasutuste meelsust. Hästi iseloomustab seda markantne näide ühest ministeeriumist, kus justkui sõltumatu riigiametnik reageeris Tallinna linna poolt tehtud ettepanekule sõnadega: „Aga see võib ju neile hääli juurde tuua!"

Poliitiliselt sõltumatud riigiasutused?

Kui sõltumatud siis tegelikult on need sõltumatud riigiasutused? Kui juhuslik või suunatud on olnud areng maadevahetuse puhul? Kas erinevad riigiasutused on kogu selle protsessi juures olnud ikka sõltumatud, või täpsemalt väljendades - poliitiliselt sõltumatud? Maadevahetamisega ei olnud ju seotud üksnes Rahvaliidu poliitikud; sellega alustas hoopis Reformierakond, ometi sattusid rõhutatult sõltumatute riigiasutuste uurimise alla just Rahvaliidu liikmed.

Mitmete teistegi avalikkuses põhjalikumat arutamist leidnud arengute puhul olen mõistatanud, kui palju on tehtud otsuste taga omakasupüüdlikku küünilist kaalutlemist ja kui palju spontaansust. Lõpuks ka igal sõltumatu riigiasutuse töötajal on omad poliitilised eelistused ja valimistel osaledes antakse oma hääl ikka mõne konkreetse erakonna toetuseks. Mulle millegipärast tundub, et see erakond ei ole olnud Rahvaliit.

Kuid sellest polekski suuremat midagi, kui riigiasutuse töötajana jäädaks erapooletuks ning inkrimineerimisel ei lähtutaks isiklikest poliitilistest valikutest. Isegi vastupidine variant oleks veel pool häda, kui selline sõltumatu riigiasutus ei viiks sõltumatuse maski taga ellu poliitilisi eesmärke, olles samal ajal seadusega antud staatuse järgi justkui neutraalsel positsioonil.

Võib-olla muutuvad kunagi ajaloolastele kättesaadavaks praegu salastatud dokumendid ja nii, nagu mitmete KGB-st jäänud dokumentide põhjal, saab teatavaks ka see, kuidas asjad meil tegelikult toimusid. Seni aga võime ainult oletada ja kaudseid allikaid kasutades luua endale pilti praegustest protsessidest.

Valgete jõudude ideaal - kaks parteid

Ma usun, et nii mõnelgi nn valgete jõudude (minu lemmikvärv on must) tegelasel on õnnest puudu veel mitu sammu. Kontrolli ei ole saavutatud veel ühe suure osa üle Eestist - Tallinna üle. Samuti pole võimalik vähemalt viiendikku Riigikogust täna kergesti suunata. Selles kontekstis on arusaadav, miks „sõltumatute" riigiasutuste ressursid on põhiliselt suunatud korruptsiooni vastu võitlemisele kuues suuremas linnas. Mõjukate erakondade arv on lihtsalt veel liiga suur.

Kuna demokraatlikus riigis peab alati olema ka opositsioon, siis tõenäoliselt näeb nn valgete jõudude ideaalmudel Eesti jaoks ette kahte parteid. Lähiajal on sallitavad ainult puudli-tüüpi erakonnad, kes natuke hauguvad, aga ei hammusta. Igatahes, mida väiksem arv erakondi jagab 101 kohta parlamendis, seda parem „valgetele jõududele".

Eesti riigi positsioneerimisel on tehtud jõulisi valikuid lääneliku demokraatia, Euroopa Liidu ja NATO suunas, aga tahame või ei taha - teatud küsimustes kuulume ikka kokku endiste idabloki riikidega. See puudutab eelkõige poliitiliste oponentide elimineerimist ja demokraatlike protsesside kallutamist ebademokraatlike võtetega. Toimides põhimõttel „igale poliitilisele oponendile leidub paragrahv", ei erine meie riigis kasutatavad meetodid karvavõrdki Julia Tõmošenko või Mihhail Hodorkovski vastu kasutatutest.

Manipulatsioonideks pakuvad ammendamatuid võimalusi nt korruptsioonisüüdistused.

Ühiskonna taluvuse kompamine

Juba pikemat aega võime näha, kuidas sõltumatud riigiasutused kompavad ühiskonna taluvuse piire, seadusandja kaudu järk-järgult suurendades põhiõiguste riivet ja katsetades tehtud muudatuste mõju praktikas. Näib, et seadusandjatele endilegi tulevad sageli üllatusena sõltumatutele riigiasutustele antud õigused. Demokraatlikus ühiskonnas toimub selliste protsesside reguleerimine ja sõltumatute riigiasutuste ohjeldamine aga just parlamentaarsete mehhanismide kaudu.

[pildiallkiri] METS ON TALU KAPITAL: Kas sel noorel kuusikul õnnestub kord ka põlislaaneks saada?

TOOMAS VITSUT, Tallinna linnavolikogu esimees

Jaga |