Hinnang tulevikust

Mäletan, et oli aasta 2009 ja meie valitsuses istusid koos isikud, keda ei huvitanud oma kodanike ja rahva heaolu. Nad alandasid makse, kuid mitte selleks, et kõik muutuks paremaks, vaid selleks, et mõne aasta pärast nõuda see saamatajäänud tulu välja meilt, mittejõukatelt isikutelt, ja sellega meid sisuliselt hävitati.

Minu ema ja isa kaotasid töö, mida nad olid aastaid teinud, ja nad pidid minema tegema juhutöid, et saada miinimumpalka ja sellega elatada oma lapsi ja hoida korras oma eluaset.

Minu õel, kes oli õpetaja, vähendati palka ja seepärast jäi ta ilma oma üürikorterist, sest korteriomanik, kes oli ise rikas ja jõukas isik, tõstis ta tänavale, kus ta oli sunnitud otsima linnaosavalitsusest juhutöid ja ootama pikkades järjekordades, et saada tööd, mida tema tubli kodulinn püüdis kõigest hoolimata luua, et aidata neid, keda 2009. aastal tegutsenud valitsus oli jätnud saatuse hooleks.

Minu vend vallandati 1 juulil töölt, ega makstud selle eest peaaegu midagi. Põhjuseks tõi tööandja, et tööturg peab olema paindlik, nagu ütles peaminister.

Mitmedsajad Eesti inimesed, kes olid seda riiki teeninud ja andnud endast kõik selle nimel, muutusid korraga tühiseks, segavaks massiks, kes tuli kindlasti kuidagi eemale lükata. Tehti nägu, et seda rahvast polegi olemas. Samal ajal prassis valitsus koos oma jüngritega maha seda, mida meie, lihtkodanikud, olime kokku kraapinud, et Eesti oleks Euroopa jõukas riik. Selle asemel oli meil vaesus, laostatus ja kaos.

Seda räägin teile mina, samuti kõik kaotanud kodanik, kes hääbub vaikselt nii sotsiaalselt kui ka füüsiliselt ja vaimselt. Ja peagi pole mind enam..."

Kallid kaasteelised! See oleks vaid üks hinnang.

EESTI VAJAB MUUTUST!

ROBERT KALLASMAA, Tallinn

Jaga |