Heietusi ilmavaate pinnal

AHTO VESMES,      27. juuni 2007


Mul on hästi meeles, kui me poistega 61 aastat tagasi 7. klassi lõpetamise järel Paide Vallimäele „Keerukast" üles läksime ja täiest kõrist laulsime „Muresid minul ei ole..."(edasi pole sõnad kõige ontlikumad, kuid, vannun, õllest, viinast ja suitsust ei teadnud me siis veel mõhkugi). Ja mis muresid saigi lastel olla. Kool läbi, uued rajad justkui ees ootamas. Anna minna!

Paraku hakkas elu peatselt muresid tooma nii uksest kui ka aknast, ja nii tänaseni välja. Ma ei taha hakata kurtma materiaalsete murede üle, kuigi meie praegune superõitsengu-tornaado eriti vanemal ja vaesemal rahval üha väledamalt taskuid tühjaks imeb.

Muretsen hoopis meie maailmavaateliste, poliitiliste, terminoloogiliste arengute ja segaduste pärast. Mul on hirm, et lähevadki täide laulusõnad "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina".

Mulle see perspektiiv ei istu kohe kuidagi. Just seetõttu tahaksingi aru pidada kolme mure üle, ehk leidub kaasamõtlejaid.

Puht maailmavaatelised kõhklused

Aastakümneid oli asi väga lihtne – oli kaks meelsust: üks oli kodune, ka ustava sõpruskonna oma; teine aga igapäevane tarbe-, ameti- jne meelsus.

Esimene oli pärit perekonnast, veel n.ö eestiaegsetelt õpetajatelt; mul ka koguni niisugustelt mitte eriti ortodokssetelt õppejõududelt nagu Mihhail Bronshtein ja Leonid Stolovitsh. Ja lisaks mõistagi elust enesest kujunev meelsus. Teist „meelsust" aga toitsid kongressid, pleenumid, meedia, ka ametiredeli pulgad jne.

Nüüd on asi segaseks läinud – n.ö kompleksselt ei saa sottigi, kuid eraldi võttes on pisut selgem.

Näiteks Keskerakonna mulle väga sümpaatsed ideed, mis rajanevad vanarahvatarkusel: keskpõrandale kokku, keskmised koju tulevad, kesk õitsvaid lilli ... Jne.

Isamaalaste kreedot aitas mul selgeks saada Mart Laar (Friedmanni ma pole lugenud). Siia kuuluvad näiteks likviidsuse likvideerimine, juutidelt vanaraua kokkuostmine, moslemitele rublade müümine, omapoistele ja kahtlastele väljamaalastele riigivara ärastamine, ajalooaineliste bõliinade väljamõtlemine, sundüürnike hordide tekitamine jpm.

Reformikad jäid esimeste ampsude jagamisele hiljaks, kuid nüüd on selle kuhjaga korvanud. Mis peatähtis – kõik kobedamad riigiametid endale varunud. Prõlla näivad nad olevat kolinud mingisse varjendisse, kust aeg-ajalt kasuhaistva ja feiervärke nautiva publiku joovastuseks shrapnelle ja haisupomme välja saadavad. Sest tuleb kontrollida, kas riik on juba piisavalt õhukeseks kulunud ja kas saab segamatult pidulauda nautida.

Tänastel sotsidel ei näi olevat peaaegu mingit ideoloogiat. Õieti üks vist siiski on – oma äsjaseid sõnu süües iga hinna eest trügida valitsevasse koalitsiooni, kaasas teiste poolt maha pillatud palukesed. Vanasti üliaruka sotside emme arsenalist paistab olevat alles jäänud üksnes õel sisin Keskerakonna aadressil.

Respublikaanide ideid minu napp aru ei suuda üldse tabada. Segane, vastuoluline ja käratsev „valju korra" retoorika.

Aga roheliste kuvand mulle meeldib: igasse õue tuuleveski (muide, mu mõlemal vanaisal oli tuulik). Mis sest, et ohtlikuvõitu utoopia, see-eest väga minu lootuse maiku: saada Viking Lotto peavõit.

Rahvaliitlased on ka sümpaatne rahulik seltskond. Mis saab meil olla nende mõtte vastu: kasvatame ise oma igapäevase leiva, sööme ise ja pakume teistele ka? Ainult et vahel võiks ehk vähem keksida – tundub tulusam.

Panite ehk tähele, et ma seni ei maininud sääraseid asju nagu hoolitsus laste, perede, hariduse, ettevõtluse, vanurite, rahva jõukama elujärje jne eest. See on ja peab jääma aksioomiks ükskõik kellele – see ei saa olla erakondadevahelise debati objektiks. Üksnes see, kuidas, millal, mis mahus, mille arvel, mis meetoditega seda hoolitsust saavutada, võiks olla vaidluste teemaks. Loomulik, et parim valik peaks olema rahva kallutamatu ja üheselt mõistetav arukas tahtmine.

Seni paistis kõik justnagu enam-vähem selge olevat, kuid asi läheb lausa surimuriks kätte, kui hakkame ritta sättima meie tänast valitsemiskoalitsiooni iseloomustavat ideoloogilist platvormi. Mis see on: liberaal-konservatiivne, sotsialistlik-rahvuslik (või vastupidi?), patriootlik-demokraatlik, hoolimatu (õhuke) – vägivalda õhutav kapitalism?

Algul mõtlesin: mis ikka, kui kompoti, rosolje, vinegreti jne sarnane valitsusprogramm, olgu siis pealegi. Aga järsku taipasin, et need on ju kõik söödavad, kuigi mitte omamaised, vaid ammuilma imporditud. Ent, pagana pihta, tshillipipraviskiga üle kallatud hapukapsa, heeringa ja makaronide segu ei saa ometi normaalsele inimesele keelepärane olla. Kuid midagi selletaolist ideoloogiat meile pakutaksegi.

Nurjatud riigipööre

Täiesti arusaamatu, mõistusevastane ja kahtlane, inimesi närvi ja ärevile ajav lugu. Õigemini küll – lollitav. Mitte ei saa selgust, kes ja kuhu pidanuks Eesti riiki pöörama. Peiu vaikib, neiu salgab... Kõik aina vihjavad ja salatsevad. Kapo loomulikult räägib traditsioonikohaselt: oletatavasti, ilmselt, nähtavasti, tõenäoliselt jne. Rein Lang aga korrutab salapärast nägu tehes takkajärele, mis õudused meid ees olevat oodanud. Ärge keerutage ja öelge otse välja: kes, mida ja keda pidi kukutama?

Mina nagu teisedki kodanikud pole telgitagustega nii hästi kursis, kui Küllike Rooväli Postimehest, kuid tema otsene süüdistus ei tule arvesse, sest tema kohta näib tõenäoliselt kehtivat eelnimetatud „elukestva õppimise" lõpptulemus. Kas need laamendajad või plikadest kisakõrid, keda meile väsimatult näidati, olidki kukutajad? Või poisike Sirõk? Või Sergei Lebedev, kes. lõngavihte poeaknast sisse loopides vastas reporteri küsimusele „Kaua see veel kestab?" üsna karmilt, aga enam-vähem tõeselt: "Poka v pravitelstve sidjat duraki..."

Muide, mäletan EV ajaloost üht riigipöördekatset (1924) ja kaht riigipööret (1934 – Konstantin Päts; 1940 – Nõukogude okupatsiooniarmee). Käesoleva omariikluse ajast mäletan viit n.ö paleepööret, mille korraldasid vastavalt enamlased-kelamlased, Kannik & Co, Siim Kallas ja Andrus Ansip. Tiit Vähi teise valitsuse kukutaja osas on mälupilt ähmane. Nagu näha, reformerid ruulivad. Mul on mällu sööbinud pilt ühest linnavalitsuse kukutamisest, kui paari tunni jooksul suutis Keit Pentus kaks korda maailma süütuimate silmadega meile näkku valetada (Rain, ettevaatust!).

Kas me üldse saame teada, kes ja miks selle totra „riigikukutamise katse" välja mõtles?

Oblastimentaliteedi väljarookimine

Väga suur kunst on ära arvata, mis mentaliteet see võiks olla. Pakun mõned variandid, ehk läheb ükski täkke.

Teadagi olid oblastid N. Liidus ja on praegu Venemaal administratiiv-territoriaalsed üksused. Meilgi tehti neid pea 60 aastat tagasi kolm tükki, kuid ilmselt nad ei õigustanud end ja likvideeriti ära. Nüüd oletan, et mõni meie haldusboss või -teoreetik on välja pakkunud neid taastada. Kusjuures mitte enam kolm, vaid koguni neli – tähtsaid riigiameteid on ju Eestis nõnda juba logistitud. Seega – nii ei kõlba, tuleb välja rookida, jääme vana juurde nagu oli ja osalt on.

Teiseks – ehk on osa praegusi maavanemaid end hakanud pidama suhteliselt autonoomseteks oblastipealikuteks, unustades ära, et nad on reaalselt vaid valitsuse postkast maakonnas? See ei meeldi – järelikult, vesi peale!

Kolmas variant on ka olemas. Seda eriti aprilli-mai ärevate päevade taustal. Ju on mitmed arvamusliidrid meid hakanud nägema EL-i või USA oblastina (loe: osariigina)? Vara veel, vennad! Meil on omal seni väge ja võimu küllaga – mitu haubitsat ja õhuvägede ülem ka pealekauba olemas.

Olgu kuidas nende variantidega on, aga rookimisest ei tahaks hoopiski rääkida. See ju pigem kalandustermin. Kuid niipalju tean, et roogitakse enamasti surnud kalu. Kuidas aga nn mentaliteedikandjatega talitada? Eks mõelge ise – Magadani meil ju pole. Üsna kole – isegi Vissarionovitsh rääkis omal ajal laastude lendamisest metsaraiumise puhul, kuid meie variant näib ägedam olevat.

Lõpetuseks tahaks küsida: kas teil pole hakanud süda läikima iga jumala päev korrutatavast terminist "Kremli-meelne"? Kreml on ju igati atraktiivsem kui Toompea. Meil on ju ka nüüd sisuliselt üheparteiline valitsus – võtkem siis kasutusele määratlus "Toompea-meelne" alias "Stenbocki-meelne".

Lisaks: oma solgi venelaste kapsaaeda visanud, nutame selle üle, kui paha on Venemaa meie, aga eriti oma rahva vastu. Kas pole kurioosne? Mine või appi? Või saada Laar sinna?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)