Olnust, olevast ja tulevast (II)

 Kus on väljapääs?

Võimalusena näen isamaalise valitsuse (kes on küll kaugel isamaast ja isamaalisusest) asendamist keskerakondliku rahvavalitsusega.

Uus valitsus peab:

1. Korrastama suhted Venemaaga ja siinsete venelastega. Suhe „teie : meie“ tuleb asendada suhtega „meie“.

 2. Pakkuma sõpruse ja vastastikkuse abistamise lepingut Venemaale.

 3. Eelmine pakkumine võiks olla aluseks piirileppe sõlmimisel. Tõenäoliselt sellest ei piisa. Venemaa arvestab meie NATO-lembust ja nõuab NATO vägede väljakolimist ning Ämari baasi sulgemist või üleandmist. Tuleb nõustuda. Ajaloolistest kogemustest tuleb õppida seda, et Venemaa pole kunagi tahtnud Eestimaa mulda venelastele (neil endilgi üleliia), on alati jätnud Eestimaa eestlastele ning tunnustab eestlaste ja venelaste võrdväärsust. Venemaa pole kunagi Eestimaal loodud põllumajanduslikke ja tööstuslikke tootmisvõimsusi välja tassinud või nende eest kompensatsiooni nõudnud, kui meie teed on lahku läinud.

 4. Taotlema vabakaubanduslepingut Venemaaga Euraasia lepingu osaliste riikide piires ja raames. Sellega kindlustame endale põhjatu turu, hea kasu ja hoogsa arengu. Alati on see nii olnud.

 Asume laostatud Eesti riigi ülesehitamisele IME-programmi põhimõtete järgi, kus rahval on hea elada, kus tööd ja leiba jätkub kõigile, kus mehed julgevad abielluda ja naised sünnitada, pensionärid saavad viisakat pensioni, haiged tasuta arstiabi ja hooldust.

Taastame maaelu ja saame uuesti maarahvaks

Eelmise punkti unistuste täitumiseks tuleb asuda maareformi juurde. Oleme rahvaste kadumise ja jäämise ajalooveski edukalt läbinud maarahvana. Maailma suureneva elanikkonna ja toidunappuse tingimuses on maarahvana püsima jäämine kindel.

Elamine maal, toidutootmine ja sellega kaasnevate tegevuste arendamine on ammendamatu kõigi elanike tööjõu rakendamise võimalus hällist hauani. Küllalt pika eluea jooksul pole ma kordagi teadnud ja tundnud, et pole midagi teha. Alati on ajast ja jõust puudu tulnud. Maarahvas lahendab hoobilt tööpuuduse, toidu ja selle kättesaadavuse probleemi, asustab maapiirkonnad. Sotsiaalsed probleemid lahenevad, kui teeme võimatuks elamise (parasiteerimise) toitu tootmata. Palun tee kunsti, värista säärt või võnguta õhku hobikorras, kui kõht on täis omatoodetud toitu! Täpselt nii, kui maainimesed on elanud ja paljunenud enne meid tuhandeid aastaid.

 Töö tööajal ja hobid peale selle, kui aega ja jõudu jätkub. Oma lõbuks ja teistele tasuta. Kui nautijaid on.

Millest alustada maareformi?

1. Soovitaksin kõigepealt riiklikul tasemel valida muldade ehk maa kasutamise vorm:

a) eraomand taludena;

b) kollektiivomand ühistutena;

c) riiklik omand.

Riigi garantiiks peab olema:

a) omatarbimisest üle jääva toodangu ostab kokku, töötleb ja müüb edasi (ekspordib) riik olenemata omandivormist;

b) kokkuostuhind peab olema kõrge, muidu maa taastootmine ei toimi;

c) toidutootmisel võib kasutada väikemehhanisme, mis on valmistatud oma riigis. Importida võib metalle jne, mida ei ole võimalik Eestis toota. Töö ja kasum peavad jääma riiki.

 2. Soovitan kõigile talusoovijatele anda maa riigi poolt tasuta. Pindala olenevalt pere praegusest või plaanitavast suurusest. (Näiteks 5 ha põllumaad ja 1 ha metsamaad liikme kohta.) Kui maad ei jätku, siis asuda suurtalude lammutamisele. Suurtalud ja -farmid kaotasid meil töökohad , viisid töökohad (masinate ja seadmete tootmine) välismaale ning ka toodangu välismaale, et masinate eest maksta. Meile jääb ainult kurnatud ja lagastatud looduskeskkond.

 Uustalunikele tuleb anda väga pika tähtaja jooksul kustuvat laenu talu asutamiseks või vana talu kordategemiseks. Uustalunikena näen vabatahtlikke, asjast huvitatud ja maaelu tundvaid Eesti kodanikke, kes saavad riigilt näiteks palka enda ja pere ülalpidamiseks talutootmise käivitumiseni. Talumajanduse lammutamine oli väga tulus riigile, aga taastamine paljukordselt kallim ja aeganõudvam. Seda tuleb arvestada.

 3. Välismaalastele müüdud maa tuleb riigil tagasi osta müügihinnaga, miinus teenitud kogukasum või planeeritud kasum. Odavalt või poolmuidu, nagu müüdigi.

4. Ühistulise kollektiivomandi omanikena ja töölistena näen riigi väe ja võimuga suunatud tööd tahtvaid töötuid, toitu mitte tootvaid kasutuid riigipalgalisi, nagu humanitaarid, peata ajakirjanikud, sportlased, näitlejad, mustkunstnikud, staarid ja superstaarid, sääreväristajad, röökijad (nn lauljad) jne. Valik on väga suur ja lai,

 Demokraatia on eelkõige töö ja alles seejärel valikuvõimalus.

 5. Riigimajandina (taluna) maal näen võimalust otstarbekalt kasutada vangide tööjõudu nende ümberkasvatamiseks ja vangidele võimalust korvata kahjud kannatanutele, saada tööharjumused, amet ja teadmine, et kõhtu täidab ikka omatoodetud toit. Tuleb muuta seadusi, et kaotada absurdne olukord, kus vangid on riiklikul ülalpidamisel ja kannatanu sisuliselt maksab kinni vangide ülalpidamist. Vang peab maksma oma ülalpidamise eest ja korvama kahjud kannatanule. Kui ta seda ei suuda, siis istugu edasi, kuni kõik on tasa ja mõistus selge.

ÜLO PALOVER, pensionärist talupidaja Lasva vallastVõrumaal

(1. osa ilmus Kn 25.03.2015. Ilmumise ootel on 3. osa.)

[fotoallkiri] Moostes (Põlvamaa) võib eeskujuandvalt näha mõisaaegse ehituspärandi arukat hoidmist ja tõhusat uuskasutust. Ehistorn mõisaõue ringmüüris aga mõjub kui õige peremehetunde altar. Foto Tiit Maksim

Jaga |