Leppimine tuleb pärast vastuseid

EVELYN SEPP,      05. oktoober 2005


Eelmisel nädalal toimus rahvusraamatukogus Estonia hukule pühendatud esinduslik rahvusvaheline sümpoosion.

11 aastat tagasi Tallinna reisisadamast lahkunud ilus valge laev-kindlus tähendas sümbolit, mis ühendas oma taasiseisvumise esimesi raskeid samme astunud riiki unistuste maa Rootsiga. See oli sümbol mitte ainult majanduslikust heaolust, mille poole püüeldi, vaid ka demokraatiast, inimestest hoolimisest, avatusest ja aususest. Laevahukk ning sellele järgnenu kahandas aga paljude inimeste usku võimalusse, et tõde üldse kunagi päevavalgele tulla lastakse.

Vajalik foorum
Ma ei julge väita, et kõigile aja jooksul esitatud vägagi põhjendatud küsimustele nii laevahukule eelnenu kui ka selle põhjuste kohta ei oleks mõistuspäraseid seletusi. Võib ju olla, et neile ei ole lihtsalt osatud õigeaegselt vastata.
Enamik inimestest ei puutu oma eluajal kokku ühegi suure õnnetusega – ja kust peaks neil olema see inimlik kogemus, et teada, mida või kuidas uurida. Nii võis juhtuda ka meie kaasmaalastega, kes toonase rahvusvahelise uurimisega seotud olid ning lõppraportisse raiutut kinnitasid. See on üks võimalik seletus. Kuid täiskasvanud inimestena tuleb meil valmis olla, et tõde, kui see peaks erinema sellest, mida ametlikult tõena esitatakse, on hoopis valusam.
Ma tunnustan inimesi, kes nädalapäevad tagasi toimunud Estonia mälestussümpoosioni korraldasid ning ettekandeid tegid. See, et Eesti inimesteni õnnestus vahetult tuua need teooriad ja kriitika senikehtiva suhtes, annab kõigile võimaluse ise hinnata, keda uskuda või keda mitte. Seni on info ju valdavalt ringelnud maailma teabekanalites, kuid Eesti lugejani jõudnud kaja on enamasti läbinud naeruvääristava ja vandenõuteooriatest tiheda sõela.
Nüüd oli kõigil soovijatel võimalik näha neid, kes julgevad ja suudavad argumenteeritult kahelda senises ametlikus versioonis, ja tegu pole „vaimuvaeste" ega põnevusnäljas õnneküttidega.

Asjad liiguvad
Viimase poole aasta jooksul juhtunu – Riigikogus läbi raskuste moodustatud erikomisjon, kes tegeleb relvaveo asjaolude uurimisega ning valitsuse algatatud uurimine – annab lootust, et tõe otsimise lumepall on läinud veerema, ja et keegi ei soovi enam selle peatamist. Tõde annaks sadadele või isegi tuhandetele inimestele lõpuks tagasi hingerahu ja aitaks ehk minevikuga leppida.

Möödunud aasta detsembri esimestel päevadel, pärast seda, kui Eesti meediasse oli jõudnud info Rootsi tolliametniku tunnistusest, et 14. ja 20. septembril 1994. aastal kästi tal tollimata läbi lasta kaup, mis sisaldas ilmselt sõjatehnikat, palusin oma erakonnakaaslastest kolleegid appi ning esitasime Riigikogule eelnõu erikomisjoni moodustamiseks. Tegemist oli shokeeriva infoga, mis ei puudutanud ju ainult Rootsit, vaid ka meid.
Selle fakti ilmsikstulekut polnud võimalik eirata ja edasi lolli mängida, et see on vaid Rootsi siseasi, kui nemad salaja tsiviilisikuid ohtu pannes meie reisilaeval sõjatehnikat vedasid. Aga just nii seda eelmine valitsus esialgu käsitleski. Eesti valitsus ei tunnistanud seda infot faktiks isegi veel pärast seda, kui Rootsi riik ametlikult oli juhtunut kinnitanud. Meil räägiti ametlikult ikka veel „väidetavatest vedudest".
Eirati lihtsat tõsiasja, et laevaliinil on kaks otsa, ja kui ühest otsast laaditakse maha salajane relvalast, siis peab see ometigi teisest liini otsast kuidagi laeva saama. Sooviti summutada igati õigustatud küsimust, kas sõjatehnika salakaubaveole aitasid kaasa Eesti ametnikud või ametkonnad ning kelle nõusolekul või korraldusel seda tehti.
Lisaks süüdistati mind selleski, nagu tahaksin ma „valel põhjusel" lahti kiskuda ohvrite omaksete hingehaavad ning uurimist soovides kahjustavat ma Eesti riigi rahvusvahelist mainet.
Ma ei olnud ega ole praegugi selliste süüdistustega nõus. Esiteks on ilmselge, et aastaid levinud kuulujuttude tõeks osutumisel oleks Eestil aeg selg sirgeks ajada ja kasutada ära võimalus uurimine tegelikult lõpule viia; teiseks, lahti ei saa rebida haavu, mis pole kunagi kinni kasvanudki, nagu ei saa kahjustada usaldust ja mainet, mida pole kunagi olnudki.
Seejuures on hämmastav hiljuti kõlanud justiitsminister Rein Langi sõjahüüd kuulutada välja jaht välisluure käsilastele. Temale nimelt ei anna asu, miks inimesed, mina nende hulgas, ikka ja jälle esitavad Estonia huku kohta küsimusi.
Ometi on sellele olemas tervest mõistusest lähtuv lihtne vastus: küsitakse seni, kuni on saadud ammendavad ja usaldusväärsed vastused.
Nii läks lõpuks Riigikogu komisjoni moodustamisekski vaja kahte katset. Vastu suve sai erikomisjon volitused ning on seni tegelnud taustauuringute ning ettevalmistustööga. Välistasime aktiivse tegevuse enne kohalikke valimisi, sest need võinuks vähendada meie töö usaldusväärsust, mida me aga ei soovinud.

Tõde on Eesti huvides!
Ootasime ära ka valitsusepoolse uurimise vaheraporti. See on tänaseks käes ja avalikustatud, ning nagu oligi arvata, avab see mitu uut küsimusteringi. Eriti imestama panev on asjaolu, et toonase kriminaaluurimise raames, mis pidanuks tuvastama kõik selle, mis toimus „maal", sealhulgas ka sadamas, ei ole kunagi üle kuulatud inimesi, kes lastisid, tollisid laevahuku-eelsel õhtul Estoniat. Nemad ju ometigi nägid ja võisid anda tunnistusi, mis laadi kaupa milliste paberitega laevale lastiti jne. Aga võta näpust. Seda polnud meil ette nähtud teada! Kas taas juhuslik õnnetu asjaolude kokkulangemine?
Lisades siia veel tõendid pommiplahvatuse kohta laeval, olgugi et pole kindel, kas see toimus enne või pärast õnnetust, on taas alust küll ja küll seada kahtluse alla ametlik raport laevahuku põhjuste kohta.
Tähelepanekuid on teisigi, kuid jätaks siinkohal asjasse puutuvatele uurijatele aega leida vajalikud vastused. Praegu on lumepall veerema lükatud. Loodan, et see ei peatu enne, kui vastuse on saanud kõik küsimused.

Kutsun üles kõiki neid, kellel on kodanikujulgust ja südametunnistust, kes teavad või arvavad teadvat midagi, mis võiks Riigikogu uurimiskomisjoni töös edasi viia, ühendust võtma. Aiman, milliste riskidega see seotud võib olla, kuid tõde on kogu Eesti huvides, vaatamata sellele et meie hulgas on neidki, kes lepiksid parema meelega senise hämaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)