Nädala juubilar ARTHUR CONAN DOYLE 150

Arthur Conan Doyle'i vanemad olid intelligentsed iiri katoliiklased. Ta on ise öelnud, et kirjandusearmastuse ta päris emalt. Perekond oli pidevas rahahädas tasakaalutu psüühikaga isa alkoholilembuse tõttu. Kui tulevane kirjanik sai 9-aastaseks, aitasid rikkad sugulased ta Stonyhursti jesuiidi kolledžisse. Selles kinnises koolis õppis poiss vihkama usulisi ja klassilisi eelarvamusi, samuti ka kehalisi karistusi.  Vähesed õnnelikud hetked olid tal tollal seotud kirjadega emale. Koolipoiss armastas lugusid välja mõelda ja sõpradele jutustada.

Kui Arthur 1876. aastal lõpetas kolledži, tuli tal kodus kogu majapidamine kunstnikust isalt üle võtta, sest too oli end selleks ajaks juba peaaegu täiesti arulagedaks joonud. Hiljem kajastus dramaatiline isa psühhiaatriahaiglasse paigutamine jutustuses „The Surgeon of Gastel Fell“ (Gastel Felli kirurg).

Kirjandusega tegelemise asemel otsustas noormees arstiks saada ning läks Edinburghi ülikooli meditsiini õppima. Kuid juba kolmandal kursusel hakkas ta oma jutustusi trükki andma. 1880. aastal viibis Arthur Conan Doyle seitse kuud arstina Põhjamerel vaalapüügilaeval, kus sai  kõva elukooli. Kaks aastat hiljem oli ta samas ametis Lääne-Aafrikasse suunduval laeval.

Lõpetanud 1881. aastal  meditsiinibakalaureusena ülikooli, ei jätnud Arthur Conan Doyle arstipraksise kõrval kirjutamist. Kümme aastat hiljem saigi kirjandusest tema põhitöö. Siis, 1891. aastal, nägi trükivalgust ka Sherlock Holmes.

Mõnes mõttes oli kirjanik enda ja kirjastajatega pidevas konfliktis – kirjastajad ja lugejad nõudsid aina uusi Sherlock Holmesi lugusid, aga tema ise tahtis, et teda hinnataks kui tõsiste ajalooliste romaanide autorit, dramaturgi ja poeeti. Conan Doyle isegi püüdis Sherlock Holmesiga tegelemist lõpetada, lavastades jutustuses „The Final Problem“ (Holmesi viimane uurimine) Sherlock Holmesi surmasaamise võitluses Londoni kuritegeliku maailma juhi professor Moriarty vastu. Tänapäeval on Sherlock Holmes ja doktor Watson aga kujunenud lausa mütoloogilisteks tegelasteks. Maja Baker Street 221B on tänini üks turistide lemmikkohti Londonis.

1900. aastal läks Conan Doyle vabatahtlikult sõjaväekirurgina Inglise–Buuri sõtta, kirjutades hiljem sõjasündmustest võimudele vägagi meelepärase jutustuse. Tänu sellele teenis arstist kirjanik ära iroonilise hüüdnime „patrioot“, kuid ka tõstmise aadliseisusse. Conan Doyle tundis varjamatut uhkust, et ta oli nii Sir kui ka Patriot.

Kui algas Esimene maailmasõda, pani sir Arthur Conan Doyle ennast kohe vabatahtlikuna kirja, kuid sõjaväkke pääsemine öeldi talle ära. Pärast seda alustas ta „patriootilist võitlust“ ajakirjanduses, tehes suurejoonelisi ettepanekuid nii lahinguvarustuse kui ka tsiviilkaitse osas. Näiteks tema isiklikult organiseeris mitmesajamehelisi vabatahtlike üksusi, kes tegelesid sõjalise tähtsusega objektide valvamisega. Samuti ilmusid Conan Doyle'i  artiklid, kus temale omase kirglikkusega kirjeldati Saksa sõjaväelaste kuritegusid nii õhus, merel ja maismaal kui ka vaenlase territooriumil. Ka see, et kirjaniku vend, poeg ja veel mitu lähisugulast langesid lahingus, mõjutas edaspidi kogu tema loomingut.

Arthur Conan Doyle'ist, kes alati oli tundnud huvi fantastika, müstika ja paranormaalsete nähtuste vastu, sai veendunud spiritist arvatavasti oma sugulaste surma tagajärjel, kuigi ta kinnitas, et oli spiritismist huvitunud juba 1880. aastail. Müstikuolemusele nähtavasti aitas igati kaasa ka see, et 1880. aastate lõpust oli ta Inglise Vabamüürlaste Ordu aktiivne liige.

Kogu oma aastakümnete pikkuse töö „psüühilise fenomeni“ uurimisel võttis Conan Doyle kokku fundamentaalses teoses „The History of Spiritism“ (Spiritismi ajalugu). Arusaamu isiksuse surmajärgsest olemisest kirjeldas tema romaan „The Land of Mist“ (Udumaa).

1929. aastal ilmus Conan Doyle'i viimne teos – fantastiline jutustus „Maracot Deep“ (Maracoti sügavik).

Viimaseil eluaastail tegeles ta aktiivselt spiritismi ja religiooni propageerimisega, mis pidi olema „ainus mõjuv vastumürk teaduslikule materialismile“. Selleks reisis ta loenguid pidades väga palju. Sõidul Skandinaaviasse ta haigestus ja oli sunnitud tükiks ajaks voodisse jääma. Kohe, kui enesetunne  natukenegi paranes, kiirustas kirjanik Londonisse, et nõuda siseministrilt meediumide vastase seaduse äramuutmist. See jõupingutus sai saatuslikuks – 1930. aasta 7. juuli varahommikul suri sir Arthur Conan Doyle südamerabandusse. Ta on maetud oma aiamaja lähistele. Hauaplaadil on kirjaniku nimi, sünni- ja surmadaatum ning sõnad „Steel True, Blade Straight“ (ustav kui teras, otsekohene kui pistoda).

IVARI VEE        

Jaga |