Nädala lahkuja URMAS OTT

Mäletan Urmase esimeste omasaadete retsensioone Eesti Televisioonis. Tollal peeti rahvarohkeid üldkoosolekuid, kus kollegiaalsusest pahatihti puudu jäi. Mõnigi telepraktik, eriti aga teleteoreetikud olid tõsiselt ärritunud, sest Urmas Oti stiil ja ta usutluste kestvus polnud paljudele vastuvõetav.

Etteheidete hulka kuulus loomulikult ka süüdistus ebatelepärasuses. Et kes neid kaht rääkivat pead ikka kuulata jaksab.

Mina kuulusin uue, ilmselgelt äratuntava talendi toetajate hulka. Juba siis ennustasin, et mõne aasta pärast muutuvad Urmase saated ta tollaste kriitikute käsul meediatudengitele innustavaks, koguni kohustuslikuks õppematerjaliks. Kui teiste tööde kuhjumise tõttu otsustasin „Estraaditähestiku“ seeria saated  lõpetada, tekkis mõte, et keegi võiks seda telesarja edasi teha. Soovitasin peatoimetajale Urmas Otti, kel veel ühtki autorisaadet polnud. Mäletan, et valiku õigsuses leidus kahtlejaid.

Arvan, et Urmas tõusnuks teistsuguse sünnimaa puhul teletäheks ka USA-s. Tema stiil väljendas sädelevat bravuuri. Kuid talle polnud võõrad ka melanhoolsus, koguni sentimentaalsus ja hellus. Kõik see on ameeriklastele aastakümneid erakordselt meeldinud. Kui võrrelda nende suuremaid meelelahutuslike jutusaadete tähti David Lettermani, Jay Lenod ja koguni neist kõige andekamat Conan O’Brieni Urmas Otiga, märkad üsna kiiresti, kui palju sügavam ja mitmekesisem neist maailmastaaridest oli väikese Eesti suur lemmik.

Urmas oli mõneski mõttes erand. Küllap kummutab ta aastatega veel ühe eestlaste põlisarvamuse - kes silmist, see südamest.

ENN EESMAA

Toimetuselt: Enn Eesmaa kirjutas Urmas Otist viimati Kesknädalas 20. aprillil 2005 rubriigis „Nädala juubilar“ 50. juubeli puhul.

Jaga |