![]() Keskerakonna otsustest sõltub Eesti käekäikEDGAR SAVISAAR, 31. august 2011Keskerakonna esimees Edgar Savisaar rõhutas erakonna XIII kongressil Nokia kontserdimajas 27. augustil peetud poliitilises ettekandes, et just selle kongressi otsustest sõltub Eesti edasine käekäik. Kongress valis Edgar Savisaare taas erakonna etteotsa, kuigi Jüri Ratas pakkus omalt poolt talle väärikat konkurentsi. Avaldame väljavõtteid Keskerakonna esimehe kõnest.
Me ei tohi unustada, et Keskerakond on poliitiline ühendus. Poliitika tähendab valitsemist – ja seda me ei ole unustanud. Iga erakond soovib pääseda riigitüürile, kuid viga on arvata, et selleks peab käima Reformierakonna teed mööda. See tee on libedad lepped, murtavad koalitsioonilepingud, kontrollimatud e-valimised ja rahulolematute küüditamine välismaale.
Kongressi eel taotles mingi osa keskerakondlasi erakonna kursi muutust, räägiti võimulesaamisest, aga ei räägitud peamisest – millise poliitika ajamiseks me tahame võimule tõusta. Reformierakond naerab välja igaühe, kes räägib astmelisest tulumaksust, sotsiaalsetest töökohtadest, väikeste maakoolide säilitamisest, õiguskaitse depolitiseerimisest ja meediatasakaalust.
Keskerakonna olemasolul on mõte ainult siis, kui soovitakse ellu viia seda poliitikat, mida erakonna arvates Eesti vajab. Et Keskerakond saaks Reformierakonnaga valitsuskoalitsiooni moodustada, selleks peab muutuma Reformierakond. Nad peavad loobuma salaplaanidest Eesti Energia, Eesti Loto ja Eesti Posti mahamüümisel; nad peavad panema piiri ette lõpmatutele hinnatõusudele ja vähendama aktsiise; nad peavad pidurdama tööjõu väljarännet; nad peavad loobuma jõustruktuuride manipuleerimisest; nad peavad loobuma meedia manipuleerimisest; nad peavad loobuma valimistulemuste manipuleerimisest; nad peavad loobuma tagatoapoliitikast presidendi paikapanekul; nad peavad loobuma tagatoapoliitikast Euroopa Liidu funktsionääride paikapanekul; nad peavad loobuma tagatoapoliitikast maavanemate paikapanekul. Alles siis, kui Reformierakond seda kõike teeb, saab Keskerakond kaaluda poliitilist partnerlust nendega.
Keskerakonna programm on tema nurgakivi. Kui see kõrvale heita, siis kaotab Keskerakond mõtte ja variseb kokku. Kui Reformierakond räägib jõukusest, siis Keskerakond räägib õiglusest; kõik muud erakonnad kõiguvad nagu ebakindel soo nende kahe vastandi vahel.
Me oleme näinud, kui hõlpsasti rikkus välistab õigluse, kuid õiglus rikkust ei välista. On olemas õiglane rikkus ja see on ainus, mida Keskerakond programmiliselt saab tunnistada. Keskerakond toetab omandit, toetab tulu ja ettevõtlust. Aga me toetame ka paksu riiki, inimkesksust ja õiglust. Keskerakond ongi õigluse partei. Kui me loovutame selle positsiooni, kui me taganeme oma programmist, siis meil tuleb poliitmaastikult lahkuda. See oleks kurb minek – ja mida pikem, seda kurvem.
Kui räägitakse Keskerakonna põhikirja muutustest, siis teadvustagem endale, et põhikiri on ainult abivahend, selleks et teostada partei programm. Põhikirja muudetakse taktikaliselt, ainult selleks, et täita erakonna strateegilist programmi. Keskerakond otsustab sellel kongressil põhimõttelise küsimuse: kas me oma organisatsiooni põhikirjalises arengus läheme erakonna lagundamise või ühtekoondumise teed? Selge on see, et me peame muutuma võitlusvõimelisemaks. Eksivad need, kes ütlevad, et vaja on hakata teenima Reformierakonna poliitilisi huve – kas või natuke. Ei ole võimalik olla „natuke toapoiss”, nagu ei ole võimalik olla „natuke rase“. Aga ei ole ka võimalik olla „natuke keskerakondlane“. Kas oled keskerakondlane või ei ole.
Libategelikkuse probleem on Keskerakond
Eestis on tekkinud ajakirjanduslik libategelikkus, mille üksainus must laik ja probleem on Keskerakond. Reformierakonna kontrollitaval üleriigilisel meedial on õnnestunud hakata looma kaht tegelikkust – tegeliku elu kõrvale veel ajakirjanduslikku tegelikkust, libategelikkust, mis just nagu oleks päris elu. Tolles ajakirjanduslikus libategelikkuses kehtivad omad, Reformierakonna majandusseadused, seal valitseb Eesti riigi majanduslik heaolu, kasvab Eesti inimeste jõukus, seal käib Euroopa hoogsaim majanduskasv, õitseb ainuõige, reformierakondlik demokraatia, koidab ees igaühe särav tulevik – kuuluda Euroopa viie rikkaima riigi hulka.
Selles libategelikkuses on üksainus must laik, üksainus vastik probleem – Keskerakond. See probleem tuleb järelikult likvideerida, Keskerakond hävitada! Reformierakond on rajamas „ühemõõtmelist Eestit“, kus poleks vaja enam mitte kellelegi vastanduda ja saaks kõik rahulikult ära teha omatahtsi.
Ajakirjanduslik libategelikkus on nakkav ja kleebib end inimestele külge ning paneb nägema seda, mida sisendatakse. Nii nagu oli 2006. aastal Arnold Rüütli mustamine vajalik Ilvese valimiseks, oli libategelikkus ka „kirikuraha skandaal”. Ilves sai presidendiks tänu libategelikkusele ning just seepärast toetame meie Indrek Tarandit, kes ei kandideeri presidendiks mitte põlgusest eelmise presidendi vastu, vaid soovist täita presidendi roll aktiivsema ja tasakaalustavama poliitikaga tänase üheülbalise parempoolsuse tasakaalustamiseks.
Üritatakse luua muljet, et Keskerakond justkui venestub, kuid tegelikkuses on kogu Euroopat praegu haaranud poliitilise separatismi meeleolud, mis otsivad tuge rahvusest ja rahvuskultuurist, mille kõige lähem näide on pärussoomlaste erakond. Ka kohalikus vene kogukonnas võtab kuju arusaam, et asutama peaks hoopis oma, Keskerakonnast sõltumatu vene partei. Kas seda on Eesti riigile vaja? Separatism tähendab ju alati konfrontatsiooni, ja see võib viia ohtliku konfliktini, mille lahendust ei oska mitte keegi ette näha ja mille eest vastutada niikuinii keegi ei kavatse.
Need, kes iga kord valimiste eel „vene kaardi“ lauda löövad, kes igasugustes statistilistes andmetes raiuvad vahet eestlaste ning mitte-eestlaste vahele – needsamad poliitikud tahavad, et pärast valimisi oleksid venekeelsetes perekondades kasvavad lapsed motiveeritud üle minema riigikeelsele haridusele! Muidugi puudub selleks motivatsioon. Toimub pikaaegne venekeelse elanikkonna tasalülitamine, ja Keskerakond millegi säärasega nõustuda ei saa.
Libategelikkuse varjus ei toimu mingit kontrolli, kuidas valitsusest voolavad rahad otse valimiskampaaniasse. On laialt teada, et IRL-i Koduomanike Liidu rahapump on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, aga sellest vaikitakse. Reformierakond kütab oma mittetulundusühingutele raha Välisministeeriumist, aga seda pole meedia märganud. Ma loodan, et kaitsepolitsei ja prokuratuur ei pigista enam silmi kinni niisuguste juhtumite ees, vaid hakkavad ometi kord uurima ka korruptsiooni valitsusringkondades, millest kangekaelselt püütakse mööda vaadata ja ainult Keskerakonna poolt juhitavatele omavalitsustele keskenduda.
Tahaksin, et seda kongressi nimetataks ühtekoondumise kongressiks
Paljud, õieti kõik keskerakondlased ootavad selget analüüsi, mida senine juhatus ja esimees on halvasti teinud. Siin sellest rääkida on ainuõige koht. Pean tõdema, et juhtimises on vaja muuta kaht põhimõttelist asja. Esiteks pole me igakord osanud või suutnud delegeerida võimu piirkondadele ja kohalikele organisatsioonidele. Me pole loonud põhikirjalist alust piirkondlike kohalike organisatsioonide oma tulubaasi moodustamiseks. Oleme kahjuks teinud ka kampaaniaid, mille reaalne ühiskondlik tulu ei õigusta tehtud rahalisi kulutusi. Lisaks ei peaks oma siseasju arutama teiste erakondade peakorterites või õukonnameedias.
Keskerakonna augustikuine reiting oli 21% – ega paremat polnud lootagi. Kui mõned parteikaaslased oma erakonna igapäevaselt Delfis või Postimehes üle kallavad, siis mõjub see avalikule arvamusele erakonna kohta kindlasti laastavalt. Teiselt poolt, muidugi vajab iga erakond aeg-ajalt sisemist puhastumist ja intriigidest vabanemist ning, harva küll, aga selles mõttes võivad niisugused löömingud kasuks tulla.
Poliitikat ei tehta taevatähtede järgi, kuid need võivad meile meenutada iga poliitiku, iga erakonna missiooni: per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. Kuni meil on silme ees oma programmiline põhieesmärk, kuni me sellest ei tagane ega tee kompromisse, kuni me ei vaheta esmasünniõigust läätseleeme vastu, seni me tohime edasi kanda Eesti Keskerakonna nime.
Kunagi annab ajalugu nime ka meie tänasele kongressile. Ma tahaksin, et seda ei hakataks nimetama lõhenemiskongressiks. Ma tahaksin, et seda hakataks nimetama ühtekoondumiskongressiks. Ainult nii me võidame.
AKEN 1:Et Keskerakond saaks Reformierakonnaga valitsuskoalitsiooni moodustada, selleks peab muutuma Reformierakond.
AKEN 2 Kui Reformierakond räägib jõukusest, siis Keskerakond räägib õiglusest; kõik muud erakonnad kõiguvad nagu ebakindel soo nende kahe vastandi vahel.
AKEN 3 Kuni me ei vaheta esmasünniõigust läätseleeme vastu, seni me tohime edasi kanda Eesti Keskerakonna nime.
Viimati muudetud: 30.08.2011
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |