Võtke oma vaba üür, meile andke erastatud korterid!

URMI REINDE,      15. detsember 2004


Mul on kama kõik, kui palju mingi üürnik mingile omanikule nõustub üüri maksma. Paneelmajas, kus ma elan, üürivad korterite omanikud oma erastatud kortereid välja 5000 krooniga kuus. Kinnisvaraärimees üürib omandatud ja renoveeritud eramaja välja mis tahes saatkonnale 30 000 krooni eest kuus. Kõik on normis, kõik on rahul, ei riik ega kohus pea tehingutesse sekkuma.

Et riigikohus jättis rahuldamata presidendi taotluse kaitsta üüripiirmäära, ei ole ka eriline katastroof. Mis muutub? Mitte midagi. Kõik läheb samaviisi. Üürnikud, kes tagastatud majadesse veel on jäänud, virelevad edasi, üritavad maksta, võtavad eluasemekompensatsiooni või toimetulekutoetust. Või hakkab kohalikul omavalitsusel hale ja neile leitakse mingi „manööverpind", kuhu nad, põhiliselt mutikesed, enne surma veeretada. Osa neist ongi õnneks juba surnud.

Õigupoolest ei kujuta ma ette, kuidas ja kellel või mis ametnikul näiteks Tallinna või Tartu linnavalitsuses saab hale hakata, kui ühe munitsipaalkorteri peale kandideerib üle 100 perekonna, sh lastega peresid, puuetega inimesi, vanu inimesi, ja üleüldse korralikke maksumaksjaid, keda riik kodanikena tunnistada ei taha.
Kodanikule vihjan sellepärast, et mulle on sügavalt arusaamatu, kuidas riik, valitsus, ametnikud ega poliitikud ei näe sundüürnikes maksumaksjaid, kelle maksude eest on ka sel põlatud sundüürnike klassil õigus oma riigilt teatud kohustusi nõuda, muuhulgas kohustust korraldada eluase. Tulla rumala jutuga et „kõik peavad pangalaenu võtma" võib puu taha minna. Ei pea. Riik tekitas seadustega endale õiguse võtta ära üürnike eluase, ega andnud selle eest kompensatsiooniks vastu mitte midagi.
Selle taustal pole üldse paslik kõnelda piirmäärast, kui näiteks minule on korteri äravõtmisega tekitatud rahalist kahju 700 000 krooni. Palun tagastage mulle see raha. Makske kinni umbes samas suurusjärgus äravõetud aineline vara kõigile sundüürnike peredele üle Eesti, ja võtke siis südamerahus rõõmuga vastu oma vaba üür.

Omandireform kestab 13. aastat. Miks me ikka veel räägime sellest, kuidas sundüürnikest lahti saada? No oodake veel natuke, ühel päeval lahendab selle looduse loomulik valik nagunii. Aga siis ei maksa kõrgetel riigiametnikel solvuda, kui vähemalt kümnendik rahvast, kelle kallal on toime pandud rõve varanduslik vägivald, räägib uuest küüditamisest.

Ka sundüürnike omand oli selle vara sees, mille vaba Eesti erastas. Sellest tuleneb ka nende õigus erastatud elamispinnale. Õigusjärgsed said tagasi majad, millel olid peal maksmata laenud, millele nad polnud teinud kopika ega sendi eest 50 aasta jooksul ühtki investeeringut. Lisaks said omanikud erastada ka korterid, mille neile kinkis nõukogude võim. Suur osa omanikest olid kommunistid, suur osa üürnikest olid küüditatute järeltulijad. Väliskodanikest omanikud polnud maksnud ega maksa siiani Eesti riigile ühtki maksu.
Kõik 13 aastat on rikutud reformiseaduse paragrahvi, mis ei luba teha uut ülekohut. Rääkida selle kõige juures piirmäärast kui kohutavast ülekohtust omanike suhtes, on vaid saamhimust pakatav küüniline nõks, varjamaks räpast tegelikkust uue omaniku tekitamisel riigis.
Miks ükski teine Ida-Euroopa riik nii laia tagastamisreformi läbi ei viinud? Sest oli ka teisi, inimlikumaid ja riigimehelikumaid otsuseid ja lahendeid. Näiteks Ungari. Näiteks Leedu. Näiteks Saksamaa.
Ja kui keegi ikka veel aru ei saa, siis – kas sa ise tahaksid olla sundüürnik? Kui see nii hea on (omaniku kulul elada ja odavat üüri maksta), siis andke sundüürnikule oma kallis erastatud korter ja minge ise hea omaniku juurde odavale pinnale.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (42)