Pannkoookidest, Viljast ja valimistest. Edgar Savisaare intervjuu Kesknädalale

Ma isegi ei tunne Vahur Kooritsat. Mõni aeg tagasi ta küll tiirutas ümber Hundisilma, tegi minu lastelastest pilte ja pani need ka üles internetti. Enamat ma temast ei tea. Kui minu poja naine nõudis Delfilt alaealiste laste piltide koristamist internetist, siis lõpuks need ka kõrvaldati. Lapselapsed viisid ajakirjanikele värava taha isegi oma tehtud pannkooke, aga neid ei tänatudki korralikult selle eest.

Tuleb nii välja, et Teie küpsetate Delfi ajakirjanike jaoks pannkooke, aga nemad nöögivad Teid? Peab ju mingi kiiks ikka olema, kui nii reageeritakse.

Ma ei tea mingitest kiiksudest. Küsisin oma fraktsiooni liikmetelt Toompealt nende arvamust Vahur Kooritsa kohta. Toompeal hüütavat seda meest „salasotsiks“, kes oma vaba aja veetvat Riigikogu puhvetis koos Eiki Nestoriga õlut libistades.

Aga ega mina tema üle ei pahanda, see on tüüpiline, et enne valimisi mõni sarnane skandaal üles kergitatakse. Mäletate, kuidas enne eelmisi valimisi Rosimannuse punt tegi paanikat, nagu oleks Keskerakond kõrvuni võlgades ja varisevat kohe kokku. Lugege toonaseid lehti – Keskerakond olevat omadega läbi, sellepärast peabki esimeest vahetama. Mõni inimene hakkas seda provokatiivset juttu lausa uskumagi.

Tänaseks on selge, et Keskerakonnal pole mingit võlga, mille ümber reformikate poolt äraostetud seltskond tantsu lõi. Sellest skandaalist on ainult kaks aastat möödas, seda valet tasub meelde tuletada. Kuni leidub neid, kes niisugust juttu usuvad, seni selliseid asju ka välja mõeldakse.

Lugesin Postimehest justiitsminister Hanno Pevkuri intervjuud, kus ta tunnistab, et  Savisaare Šveitsi juhtum on pigem „moraali ja eetika küsimus, mitte õiguslik“. Pevkur justkui kaitseb Teid, aga samas väidab ta ka, et „poliitikul lasub kõrgem tõendamis- ja ka taluvuskohustus“ ning „avalikkus peab saama selgitusi“.

Olen Pevkuriga päri. Tuletaksin meelde: juba Šveitsi prokuratuur ütles, et eestlased käivad seal ainult „kalastamas“.

Justiitsminister jätab aga tähelepanemata, et selgitusi selles küsimuses on antud rohkem kui küll. Pean silmas Paavo Pettai, Urmas Sõõrumaa ja ka minu intervjuusid ning artikleid, samuti ka Aleksander Kofkini avaldust. Kõigis nendes selgitati ammendavalt, mis eesmärkidel kogus ja milleks kulutas Arsai Investment oma vahendeid. Tehingute juriidilisi üksikasju on selgitanud ka minu advokaadid.

Esimene raamat sarjast „Tõde Eestist“ ilmus juba kevadel, teine on kohe ilmumas ja ka ülejäänud käsikirjad on avaldamisjärgus. Minu arvates on see lihtsalt kadedus, mis sunnib konkureerivaid poliitikuid kahtlusi külvama ja ma ei näe neil suurt perspektiivi.

Kahjuks näib, et mõned poliitikud ja ajakirjanikud ei taha kuulata, mis meil on öelda. Seda kinnitab ka see, et jätkuvalt räägitakse nõudest loobumisest ühes summas, kuigi majandushuvide deklaratsioonis on silmnähtavalt väiksem summa.

Miks Te ikkagi Arsai Investmendi materjalide saatmist Šveitsist Eestisse püüdsite vältida?

Minu ja ka ärimees Kofkini kohtukaebuse mõte oli selles, et me süüdistasime Eesti Prokuratuuri meie kohta väärate andmete saatmises Šveitsi, eeskätt selles, mida õigusabipalves on minu kohta kirjutatud.

Kujutage ette, kui teie kohta kirjutaks keegi, et te olete kurjategija, mida te siis teeksite? Väga imelik, kui te ei kasutaks kaebemenetlust, et tõde jalule seada. Küsin nii, kui teid alusetult solvataks ühe riikliku institutsiooni poolt, kas te ei tahaks reageerida? Mina tegin nii. Mul on õigus nii teha. Ja seda on kinnitanud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter.

Veelgi enam, Šveitsi kohtu mõlemas astmes jõuti järeldusele, et mina ei ole Arsai Investmendist tegelik kasusaaja ja just seetõttu polevat mul ka mingit põhjust vaielda antud küsimuses.

Kas siiski raamatute eest makstud honorar polnud liiga suur, võrreldes mõne teise Eesti kirjanikuga?

Poliitbelletristikat ei saa võrrelda näiteks Krossi romaanidega. Ühe raamatu kohta arvestatuna oli „Peaministri“ autorihonorar isegi suurem kui on raamatul „Tõde Eestist“, aga keegi selle üle ei protestinud, isegi mitte ükski ajakirjanik.

Kasutame juhust ja küsime ka teistel teemadel! Kas Vilja Savisaar-Toomasti liitumine Reformierakonnaga oli Teile suur löök?

Suur või väike, jätame selle minu teada. Ma ei tahagi seda hinnata, sest olen aastaid Viljaga koos elanud ja hindan seda aega väga kõrgelt. Kui ta praegu on teinud teise valiku, siis pole minu asi teda selle eest kritiseerida. Küllap ilma minutagi on neid, kes selle kohta arvamust avaldavad. Eks aeg näitab, kuidas Viljal Reformierakonnas hakkab käsi käima.

Kohalikud valimised lähenevad iga päevaga. Keda hindate oma tõsisemateks vastaskandidaatideks?

Igaüks võib olla tõsine kandidaat, kui ta vastab valijate ootustele. Eelmistel valimistel näis konkurentide ring olevat tõsisem – Mart Laar, Keit Pentus, Jüri Pihl –  igaüks neist oli omaette isiksus.

Seekord on asi keerulisem, näiteks Keskerakond ei ole veel oma linnapea kandidaati välja käinud, teistes parteides tundub linnapea kandidaatide ring olevat ahtam, pigem hoitakse tagaplaanile, kui trügitakse ette ritta.

Ei üllata, et praegune peaminister Ansip ei kandideeri. Mõnevõrra aga üllatab, et kohalikel valimistel ei taha osaleda ka Paet ja Mikser, kes peavad ennast järgmisteks valitsusjuhi kandidaatideks. Mina julgustaksin neid ikka ka kohalikel valimistel oma nägu näitama.

Kokkuvõttes: eelmine kord kandideerisid erakondade liidrid. Seekord tulevad ka igasugu hampelmannid, või need, kes meedia suhtes on eriti edevad.

Postimees tuletas mõni aeg tagasi meelde Teie tsitaati ühest 1993. aastal ilmunud kirjutisest „Ammu oli vaja üles võtta küsimus poliitikute suhetest rahamaailmaga“. Kas nüüd võib seda tsitaati ka Teie enese kohta tarvitada?

Miks alles nüüd võib tarvitada? Alati on võinud ja seda on ka tehtud. Lihtsalt nüüd püütakse mind panna ühte patta Kallase VEB fondiga, Rosimannuse ja Pentuse Autorolloga, Raudse ja Stelmachi elamislubade äriga ja sotside hämarate rahastamisskeemidega Ossinovski poolt. Milles on vahe? Minu puhul on teada, kust raha tuli ja milleks seda kulutati.

Šveitsi kohus on kahes astmes deklareerinud, et mina ei saanud Arsai Investmendist mingit töövälist kasu. Sellepärast Eesti õiguskaitseorganid vist ongi selles asjas tagasihoidlikumaks jäänud.

Jääb mulje, et enne valimisi püütakse sellest teemast siiski mingit kasu lõigata. Urmas Reinsalu nõudis isegi erikomisjoni loomist Riigikogus, et selgitada Teie majandushuvide deklaratsioonis kirja pandut.

Mulle on ühes kirjutises isegi ette heidetud, et olen olnud liiga avameelne ja kirjutanud ka niisugustest asjadest, millest oleks olnud targem vaikida. Mina nii ei arva. Alati tuleb tõtt rääkida ja võib-olla see eristabki mind mõnedest teistest Eesti poliitikutest. See, mis majandushuvide deklaratsioonis on kirja pandud, ongi tõde. Jään selle seisukoha juurde.

Mäletan, kuidas Lipstok ja Ilves jätsid oma majanduslike huvide deklaratsioonis teadlikult osa varasid märkimata. Ilves tegi nii ligi seitse aastat, mis näitab, et tegemist ei olnud näpuveaga. Miks Reinsalu siis erikomisjoni kokkukutsumist ei nõudnud? Vastupidi, valitsusparteid esitasid Ilvese presidendikandidaadiks ja hääletasid tema poolt parlamendis.

Keit Pentus-Rosimannus on igal pool nõudnud, et teda ei tülitataks, sest tal on pooleli tsiviilkohtu vaidlus. Isegi mitte kriminaalmenetlus. Kas mina peaksin sama moodi nõudma?

Ka Märt Rask pole tänaseni öelnud sõnagi R-Hoolduse kohta, kuigi seoses sellega süüdistati nii Reformierakonna aktiivseid poliitikuid kui ka Riigikohtu esimeest ennast hämarates rahastamisskeemides.

Panen ette, et teeme ka nendes küsimustes erikomisjoni, kui Reinsalu soovidest lähtuda.

Kuidas Te suhtute sotsiaaldemokraatide üleskutsesse lõpetada Keskerakonna ainuvõim Tallinnas. See on neile muutunud justkui kinnisideeks?

Minu jaoks on see koomiline. Tuletan meelde, et paar aastat tagasi me ju võtsime sotsid koalitsiooni, kui parempoolsed nad tänavale heitsid ja nad olid hädas. Meil ei olnud mingit põhjust neid kaasata, sest meil oli ka ilma nendeta piisavalt hääli.

Aga me tegime neile teene, mida Eesti poliitikas väga harva juhtub. Saime selle eest karistada. Kui IRL lavastas „mõjuagendi“ loo, siis läksid sotsid sellega kaasa ja paugutasid ust, lootuses selle arvelt rohkem hääli koguda. See jäi asjata lootuseks ja nüüd on nad jälle meie ukse taga, nõuavad ainuvõimu lõpetamist, vaikides maha selle, et mingit ainuvõimu poleks olnudki, kui nemad poleks lõhkunud koalitsiooni meiega. Ja seda „mõjuagendi“ loo pärast, mille lavastasid SDE lähedased mõttekaaslased IRList.

Tuletan meelde, sotsid olid koos meiega Tallinna võimukoalitsioonis ning lahkusid sealt omal soovil. Praegu on nad jäänud Eestis võimule ainult Valgas ja Põltsamaal, samuti koos Keskerakonnaga.

Täname!

Jaga |