Eesti: äraaetud hobused lastakse maha

Jürgen Ligi mõttekaaslaste lemmikfraas, et ettevõtja toidab riiki, aga mitte riik ettevõtjat, on Eestis vähemalt poolik tõde. Eesti riigi maksupoliitika soosib täna rantjeestuvat eliiti, kes on juba müünud kõik, mis müüa annab, ja viib tulu sinna, kus see enam teenib.

Taaskord seisab Eesti (mitmendat korda??) valiku ees: kas jäädagi globaalkapitalismi tühjaksimetud allhankijariigiks või pöörata end eluvõimelise rahvusliku arengu teele?

Jätkusuutlik poliitika on pikaajaliste investeeringute poliitika, mille vilju lõikavad ka tulevased põlved. Jätkusuutlik poliitika investeerib eelkõige inimkapitalisse: lastesse, haridusse, tervisesse, eluea (s.t ka tööea) pikendamisse jne. Teiste sõnadega, investeeritakse ka teadusmahuka tootmise aluseeldustesse. Vaid sedalaadi tootmine arendab riiklust, mitte ainult ei „toida" teda.

Õhukese riigi majandusstrateegia tagajärg on juba näha: äraaetud hobused lastakse maha. Kuid viimastel valimistel on valitsuses juhtpositsiooni pidevalt haaranud need,  kes on suutnud Eesti suunata jätkusuutmatu arengu teele. 

Miks on see õnnestunud?

Peamine põhjus on ultraliberalismi panustamine inimese loomulikku individualismi ja egoismi poolt toidetavasse illusiooni. Turul oleks nagu tegemist kõigile võrdsete võimalustega ja võrdsete osapoolte vahel vabalt sõlmitavate lepingutega. Mängureeglina toimiks nagu võitja-võitja skeem (win-win game). Mitte keegi muidugi ei usu, et kõik rängalt võidavad. Enamasti usutakse vaikselt, et just nemad võidavad just selle, mille peale mäng tegelikult käib, s.t jackpot'i (müüt: ajalehepoisist miljonäriks).

Erinevalt õnnemängust suurendavad majandusmängud küll üldist rikkust, kuid  liberaalne filosoofia on meritokraatlik. Võitja ei võta küll päris kõike, aga ega  teistele palju ka jää. Illusioon toimib seni, kuni veidigi ümber jagatakse. Eriti tõhus on võitja võimaluste illusioon vaesest ühiskonnast tulnutel, kes usuvad, et nemadki on kord võitjad (ja et turule saab siseneda lõputu arv kordi). Mäng muutub avalikult jõhkraks, kui professionaalsete valemängijate (nt pankurid) ahnuse tõttu polegi nagu enam midagi jagada.

Nagu täna näeme, jääb Väike Peeter ühiselt mängitud ja talle peale surutud mängu kahjusid ainsana kinni maksma (kaotab töö, korteri, säästud, sõbrad, ja ka elu...). Eesti kinnisvaraturu varisemine peegeldab üldmudeli - ultraliberaalse turu - üldisemat loogikat, mis sisuliselt on „püramiidskeem". Normaalselt areneda saanud ühiskonnad (Põhjamaad) on sedalaadi mängud möödunud sajandil läbi mänginud ega luba neid muuta ühiskonnaelu alustegevuseks. Ühistegevuses loodud vara piiranguteta kantimist isiklikuks jackpot'iks ei peeta õiglaseks. Eestis aga kiidab ajakirjandus selle õigluse tipuks.

Kas valimised võiksid muuta Eesti poliitilist kultuuri?

Eesti ühiskond on tänaseks veel suuresti säilitanud optimismi; iseenesest on see ju hea. Kuid selle põhjus on sama kui kukkumiseelsel „sisendatud" optimismil. Nagu meil puudus kriisikogemus, nii puudub meil ka pikaajalise töötuse ja depressiooniga toime tulemise kogemus. Sõnake „masu" ise on hea näide keelelisest manipuleerimisest massiteadvusega. Nomenkatuurse taustaga parteijuhid näitavad taas sõnakunsti, mis kunagi sünnitas peitsõnad isikukultus (diktatuur), repressioonid (verine massiterror) ja stagnatsioon (allakäik). Kriisist  sai „surutis" ja sellest „masuke", millega tullakse kohe-kohe toime!

Samas sisendatakse, et kohe-kohe jätkame sealt, kus pooleli jäi. Jätkub sama jackpot'i võitmise tüüpi optimismi sisendamine. Aga üldrahvalik jackpot puudub! Vastupidi, sajad tuhanded (töötuil on ka pereliikmed) jäävad lootma õhukese rantjeederiigi armule. Kuid seda pole palju.

Vajadus poliitikat radikaalselt muuta on suurem kui kunagi varem. Hiiliva masu „peiteaeg" lõpeb. Vinduv „tõus", kui see ometi tuleks, kurnab välja eelkõige sotsiaalse kapitali - tervise, peresuhted, usaldussuhted (vastastikused laenud, ajutised toetused). Purunevad perekonnad, lagunevad sõpruskonnad (vanasõna „Kui tahad sõpra kaotada, siis laena talle raha"), haridustee katkestanud lapsed, krooniliseks muutuvad haigused, hambutud suud jne annavad sotsiaalse HIV-iga sarnaseid metastaase juba mõne aasta pärast. Kasvab „getostuvate" atomiseerunute osakaal.

Küsimus on selles, kas sotsiaalset protesti õnnestub veel pöörata „Säästva Eesti" teele  (strateegia, mille Riigikogu 2005. aastal heaks kiitis). Altpoolt tuleva surve tõhusus depressioonis ühiskonnas on küsitav. Töökaotuse hirm on „kaotajad" taltsaks teinud. Reformerite poolt läbi surutud vallandamismehhanism töötab tõhusalt. Masendava surve alla sattunud võtmerühmad  - lastega perekonnad  (20 000 last elab alla vaesuspiiri) - ei kuluta viimaseid ressursse tänavatele tulemiseks.

Mitte-eestikeelne vähemus pigem parastab (nüüd on teie kord!), kui suudab leida adekvaatset protestiidentiteeti. Põhjamaise tüübi omaduseks on paraku agressiooni pööramine enda vastu. Enesehävituslikkus, millest levinuim on surnuksjoomine.

Peamiseks ühiskonna „uuesti käima tõmbajaks" võib olla veel võõrandumata eliit, kes suudaks poliitilist mütoloogiat murendada.

Millal võiks poliitika muutuda?

Eestis valitsev korporatiivne eliit keeldub midagi muutmast. Nad pole isegi valmis probleeme tunnistama. Võimuparteis ei tekita sotsiaalteaduste suunalt tulevad argumendid midagi peale ärrituse. Peaminister astub kasvõi isiklikult barrikaadidele tõendamaks: ühetaolise tulumaksuga, käibe süvamaksustamisega ja samas vähemalt 15-protsendise (registreeritud) töötusega riigis pole rahvastiku süvakihistumine probleem!

Edasi on võimalik minna vaid gravitatsiooniseaduse kallale. Europoliitiku Kristiina Ojulandi jaoks on eesti rahvas „hall  mass", millesse tema kuuluda ei taha.

Dialoogi mahasurumise teine pool on „imerelvade" mütoloogia.  Tulevaseks valimisrelvaks on eurost „ikoon". See on kindlapiiriliselt käegakatsutav, positiivsete väärtustega seotud (Euroopa!) jne.

Kuid täna on see juba  müütilise Sampo rollis - hakkab meie rahvale Nokia asemel rikkust jahvatama.

Kasumimajanduslik meedia sisendab samas: „Eesti Nokiaks" on rahva kannatlikkus! Kõrvalleheküljel manatakse Soome streikijaid, kes olevat lausa kahjurid...

Oleks aeg taibata, et streikijate Soome ja Nokia Soome on üks ja  seesama Soome. Need on selle kaks, teineteist täiendavat osapoolt. Mõlemad esindavad eneseteadlike, haritud, kõrge poliitilise kultuuriga kodanike Soomet, nende kodanike riiki, keda austatakse  ja kes ei lase endal nahka üle kõrvade tõmmata.

Kultuurieliidist kodanikuühiskonnaks?

Kui depressioonis oleva rahvaga manipuleerimine, serveerides talle söögi alla ja peale „vaenlasi", kes ei lase meil õnnelikult elada, võib masu ajal olla isegi edukam kui muidu, siis haritlaskonnaga on see keerulisem. Kultuurieliidi ja manipuleerimisvõimeka uusnomenklatuuri kasti suhetes on mõningaid pragusid juba märgata. Nn sümbolipoliitikas suruti Vabadussammas selle tänasel kujul juba jõuga läbi. Tõnismäe monumendi äraviimisest Ansipi valimisratsu tegemise sise- ja välispoliitilist hinda (kümned miljardid pelgalt rahas!) surutakse maha räige „punaprofessorite" ja rahvavaenlaste (Upa küla meeste!) vastase retoorikaga.

Riigi julgeolekustruktuuride keskendumine mõne omavalitsuse jälitamisele (äärmiselt kesiste tulemustega) ei tõsta korrumpeeruva õiguskaitse mainet (vt Aivar Otsalti lugu jt).

Muidu valitsusmeelse ajakirjanduse ja ähvardava õigusvägivalla konflikt peegeldab uusi pragusid ka seni üksteisele „katet teinud" eliidi segmendis. Kohalike omavalitsuste juhid saavad üha enam aru, et, vähendades nende tulusid, tugevdab riik oma poliitilist haaret („hea" keskvõimu kuvand!). Tallinna arengu takistamine (eurorahadest ilmajätmine näiteks trammiliikluse arendamisel), kultuuripealinna riigipoolse panustamise drastiline kärpimine jne on väliselt parteilisi vastuolusid juba transformeerimas riikliku poliitika ja eliitide konfliktiks (meedia taandab küll kõik probleemid isikuomadustele!).

Pealinna kultuuriavalikkus tunnetab valusalt „valimisvõiduks valmistumise nimel" loomata jäänud töökohtade, kitsendatud programmide jne survet. Hirm, et õiglaselt saavutatud edu premeerib pealinna juhte, viib jälle selleni,  et rahvas, sh eliit jäetakse ilma sellest, mis talle kuulub.

NO-teatri suurejooneline projekt „Ühtne Eesti" võiks olla märk kodanikuühiskonna laienevast ja massideni ulatuda püüdvast protestist poliitika monopoliseerimise vastu „halli massi" kohal kõrguva poliitikutekasti poolt. Naer on ikka see viis, kuidas ühiskond jätab jumalaga oma halvemate päevadega. Kas ka seekord?             

Lõppsõna

Eestis ei muutu miski enne, kui poliitilise eliidi märgatavas osas ei saavutata konsensust selles, et ainus tõhus rahvuslikke huve esindav majanduspoliitika on sotsiaal- ja hariduspoliitika. Selles konsensuse saavutamine on poliitilise hariduse ja kultuuri küsimus. Ilma haritlaskonna osalisegi taaspanustamiseta poliitikasse ei toimu arusaamades muutusi.

50-aastast poliitilise kultuuri arengupeetust, müütide valitsemist teadmiste üle, arutleva sõnavara puudulikkust jne on ka haritlastel keeruline ületada.

Ühiskonna adekvaatsem enesetunnetus eeldab parteideülese avaliku debati ja foorumide teket. Sellesse võiks ju panustada - algatuseks.

[esiletõste]:

Eriti tõhus on võitja võimaluste illusioon vaesest ühiskonnast tulnutel, kes usuvad, et nemadki on kord võitjad (ja et turule saab siseneda lõputu arv kordi).

REIN RUUTSOO, Tallinna Ülikooli professor

Jaga |