Tuntud inimesed tagasivaatepeeglis II osa

Margarita  Voites sündis  Nõukogude Venemaal kõrge sõjaväelase tütrena ja Ingrid Rüütli isa Neeme Ruus oli tuntud juunikommunist, kuigi tütre sõnutsi maailmavaatelt pigem sotsiaaldemokraat. Edasises elus oleks mõlemal naisel olnud võimalusi oma perekonda ära kasutades karjääri teha, sest Margarita isa Arthur Richard Lombak töötas Tartu Ülikooli marksismi-leninismi kateedris ja Ingridi  abikaasa  Arnold Rüütel saavutas kiiresti Eesti NSV-s mõjuka positsiooni. Ometi ei läinud kumbki lihtsamat  teed.

Margarita Voites sai ülikoolis õppides ja  isetegevusest osa võttes teadlikuks oma erakordsest  häälest ning asus sihikindlalt seda edasi arendama. Juba konservatooriumis õppides kutsuti teda Estonia teatrisse  üksikuid solistirolle mängima ja peale lõpetamist sai  Estoniast veerand sajandiks tema koduteater. Raamatus kirjeldab  Margarita üsna põhjalikult loomingulist õhkkonda, mis toona selles teatris valitses. Mööda ei minda ka konkurentsist  Anu Kaaluga esikoloratuursoprani tiitli pärast, kuid selle juures ei kasutata kusagil rivaali halvustavat tooni ja tunnistatakse, et  konkurents tuleb loominguliste inimeste puhul isegi kasuks – ei lase neil loorberitele puhkama jääda ja sunnib end pidevalt täiustama.

Ingrid Rüütli meelisalaks kujunes eesti rahva ja sugulasrahvaste etnoloogia. Ta osales juba üliõpilasena ja hiljem teadurina kümnetel ekspeditsioonidel, kirjutades üles ja lindistades ehedaid rahvakultuuri ilminguid: pärimusi, muistendeid, rahvaluulet, rahvalaule, rahvatantse jms. Neid läbi töötades ja analüüsides on ta aastakümnete jooksul  avaldanud sadu teaduslikke publikatsioone ja sellega andnud kaaluka panuse meie rahvuslikku etnoloogiasse. Paljud neist rahvaluulematerjalidest ja teaduslikest kirjutistest ongi avaldatud samade kaante vahel, mis teeb raamatust üsna mahuka ja tüseda köite. See on  tänuväärt teabeallikaks neile noortele, kas täna ja homme koostavad bakalaureuse- või magistritöid rahvaluule ja etnoloogia erialal.

Mõlemat raamatut iseloomustab see, et suhteliselt vähe on juttu mina-tegelaste isiklikust elust. Mõlema arvates on nende tehtud töö palju olulisem kui eraelulised seigad oma emotsioonidega. Nii on Ingrid Rüütel oma elukäiku kirjeldanud napil poolesajal leheküljel. Mõistagi  muudab see raamatud  mõnevõrra üheplaaniliseks, kuid  lugejal tuleb autorite valikuid aktsepteerida.

Tähed teleekraanilt

Eesti Televisiooni enam kui poolesaja-aastases ajaloos on seal töötanud ja publikumagnetiks kujunenud kolm esimese suurusjärgu tähte.  Vanim neist, Valdo Pant, väärib kindlasti  oma raamatut, mida seni veel ilmunud pole. Seevastu kaks ülejäänut – Toomas Uba ja Urmas Ott –  olid üheaegselt ETV-s  oma kuulsuse tipul ja raiuti peaaegu üheaegselt ka raamatusse. 

Kui ilmus Marii Karelli jt kirjutatud ja kirjastatud raamat "Urmas Ott. Teletähe lugu", ei kiirustanud ma seda lugema. Põhjusi oli kaks. Esimeseks – antireklaam. Vahetult pärast raamatu ilmumist süüdistas Enno Tammer telesaates "Vabariigi kodanikud" Marii Karelli otsesõnu selles, et kõnealune raamat on haltuura, kuna olevat koostatud kiirustades ja ülepeakaela. Teine põhjus oli subjektiivsem. Kuigi tunnistasin Urmas Oti karismat ja professionaalsust  omas žanris, ei kuulunud ta mu lemmikute hulka. Nagu ka mõnele teisele, ei meeldinud mulle Oti liigne enesekesksus ja oma mina eksponeerimine saatekülalise arvel. Kõige krooniks ei meeldinud mulle ETV juhtkonna valikuline suhtumine siis, kui  Urmas Ott ja Kustas Kikerpuu lahkusid igaviku teele peaaegu üheaegselt. Oti puhul avati telemajas kaastundeavalduste raamat ja uudistesaates demonstreeriti, kuidas president sinna sissekande tegi, kuid Kikerpuu puhul piirduti vaid põgusa järelhüüdega.

Kui raamat Otist mulle lõpuks kätte sattus ja ma selle läbi lugesin, olin üllatunud. Selgus, et kriitikat raamatu aadressil võib pidada pelgalt konkurendi kadeduseks. Raamatus on igati objektiivselt kujutatud Urmast kui üksildast hunti, kes ainult omaenda ettevõtlikkusele toetudes voolis endast nimeka telereporteri,  kelle tööst oldi tipphetkel vaimustatud kogu Nõukogude Liidus.

Sarnaselt Urmas Otile oli oma elukutse fanaatik ka Toomas Uba. Ta arendas ETV-s välja professionaalse sporditoimetuse, olles samaaegselt juhtiv reporter paljudel suurvõistlustel. Nagu  Otil, nii oli ka Ubal tuliste toetajate kõrval mahategijaid. Mõnele ei meeldinud Toomase liigne emotsionaalsus reportaažide ajal, teisele vahel sisse lipsanud keelevääratused. Enamik spordisõpradest sai aga Uba kaudu  kaugetest spordisündmustest elamuse, mida ei unustata elu lõpuni.

Kui lähenes  Toomas Uba  10. surma-aastapäev,  panid Gunnar Press ja Voldemar Lindström kokku mälestusteraamatu "Uba. Toomas Uba", kus ligi 70 inimest räägib oma kokkupuudetest ja muljetest temaga seoses. See pole küll traditsiooniline elulooraamat, kuid annab siiski  hea ülevaate Toomasest kui töönarkomaanist, kes oli valmis reportaaži või intervjuud tegema kasvõi saunalaval.

Raamatuid  Urmas Otist ja Toomas Ubast ühendab harukordne detail. Raamatus Toomas Ubast iseloomustab oma kolleegi 2003. aastal kirja pandud sõnadega ka Urmas Ott. See on läbinisti positiivne ja tunnustav ning kriitiline nende suhtes, kes Toomasele mõnikord kaikaid kodaraisse püüdsid loopida. Selline suhtumine ametivennasse, kellega  mõnes mõttes publiku poolehoiu pärast võisteldi, tõstab kindlasti ka Urmase enda reitingut lugejate silmis.

...jätkub

Vt ka 3. augusti Kesknädal – raamatud Urmas Alenderist ja Raimond Valgrest.

Jaga |