Meremõrtsuka ülestunnistus

Pärast Ants Metsla artikli läbilugemist 16. novembri Kesknädalas (pealkiri räägib Viisitamme ülestõusmisest) tundsin ennast aga vähemalt meremõrtsukana. Pärnu endise linnapea avalikkuse ees paljastamist nimetab autor mitmel korral peksmiseks, seda olid teinud nii noored kui ka vanad. Tunnistan üles, et olen kindlasti üks neist vanadest „peksjatest". Samas ei kahetse ma sellist tegevust hetkekski. Seni ei olnud mind häirinud ka isiklik hing. Olin selle persooni kohta sõna võtnud alati täiesti teadlikult ja südametunnistuse käsul. Artikli autori arvates olin aga töölt kinga saanud ja naisega tülitsenud.

Vallandatud mind siiski ei olnud ja abikaasa pole kodust välja ka ajanud. Verelõhnast joovastumist samuti polnud, kuid nüüd, pärast Ants Metsla üllitist, tunnen ennast halvasti. Magada ei saa, kedagi kallistada ei julge, sest ilmselt on mul küljes verelõhn. Maha pesta seda kuidagi ei oska.

Autor ei teadnud tegelikkusest midagi

Kuna tunnen artikli autorit isiklikult, siis pöördusin tema poole ja julgesin talle esitada kolm küsimust.

Soovisin teada, et kuidas tema elukogenud inimesena suhtub lastele elatisraha maksmisest kõrvalehoidjatesse. Vastus oli selline, et need ei ole head ega korralikud inimesed.

Täpsustamisel aga tunnistas, et Viisitamme rippumisest võlgnike „edetabelis" polnud ta teadlik. Polnud isegi lugenud ajalehtede „nupukesi" selle kohta ega internetis võlgniketabelit vaadanud.

Teiseks soovisin teada, et kas ta oli kursis Riigikontrolli auditiga, mille kohaselt Viisitamm Pärnu linna juhtides viis seda rahalise krahhi suunas ning et näiteks linna laenukoorem ja võlakohustused, mis seaduse järgi tohtisid olla kuni 60%, oli tegelikult võlakoormusena 82%.

Ants Metsla vastus oli sama - Riigikontrolli ülevaadet ta lugenud ei olnud ja uudiseid sellest samuti polnud kuulnud. Samas ärkas temas ühiskondlik kaitsja (sellised isikud oli nõuka-ajal töötajate esindajad kohtudes) ja aktiivse kodanikuna ta teatas, et ega Viisitamm üksinda linna ei juhtinud, kaasvastutajaid peab ka olema.

Kolmandas järjekorras küsisin autorilt soovitust hea pesupulbri kohta. Kas ta oskab mulle pakkuda või koguni saata mulle sellist ainet käteküürimiseks - seda ikka süütu kannatanu vere mahaküürimiseks oma kätelt. Soovitust kahjuks ei saanud.

Ants Metsla artikkel on mitmetahuline: ajalooline, õiguslikus mõttes ründav ja süüdimõistev, usuline - saan aru, et Viisitamm on jumalapoeg, kes ristilt maha võetud ja nüüd meile kõigile õnnistust toob.

Ajaloolises osas olen temaga nõus 21. sajandi nimetamises. Kahjuks juhtus sellise Pärnu linnapea olemine linnatüüril just kaasajal. Mõeldamatu oleks selline linnapea normaalses riigis ja nõudliku poliitilise kultuuri juures.

Kahjuks ei saa ma aga omaks võtta süüd, et olen üks nendest, kes on ajakirjandust ära ostnud ja ära kasutanud rahva poliitilist harimatust. Kui mingi osa kaaskodanikest ongi vähese lugemusega, sest võib-olla pole neil lihtsalt võimalust ajalehti-ajakirju lugeda või tellida, kui osa inimestest ongi poliitiliselt ükskõiksed ja piiratud, siis seda enam on iga kirjutaja kohus kirjutada tõtt ja mitte plätserdada ajalooliste nimede ja verelõhnaga ähvardamisega kenamaks mõne poliitiliseks paariaks muutunud tegelase olemust ja tegusid.

Kindlasti ei tohi kirjutajad ja muud rahvavalgustajad olla aga ise piiratud. Ilmselt oli Metsla teleris hääl maha keeratud, ja nii nägi ta uudistes vaid Pärnu endist linnapead kui ümaranäolist mehikest. Vaid tegelikkusest vähe teades saab väita, et kohtualune oli Viisitamm kahes astmes, et ta suuremat vastu ei pannud ja et ta alati oli malbe. Metsla võiks meenutada kasvõi Viisitamme esimesi intervjuusid läbiotsimiste järel.

Kuigi Viisitammel on teeneid mõne erakonnas võimule pürgija ees, seda esmaste esitajate näol, või siis aktiivse erakonnajuhi ründamise näol, ei ole ta hiljem saanud mingit toetust ja minu silmis on ta poliitiliselt lindprii.

Veidi tõsisemalt

Lehte saab pidada usaldusväärseks vaid siis, kui ta vastutab levitatava info ja arvamuste eest. Selleks peavad esmaselt olemas olema kirjutajad, kes on intellektuaalsed, mõistusega, teavet või teadmisi omavad. Kontroll peab olema nende sisemine kultuur ja vastutus. Ja kõige lihtsamalt saab öelda, et seda tuleb neilt nõuda lugejate ja äratrükkijate poolt.

Samas saab esitada veel ühe küsimuse: kuidas saab tõeks pidada ja veel ajalehe kaudu kuulutada seda, mida keegi lihtsalt arvab teadvat, kuid tegelikult ei tea. Samade kirjutajate kirjatükke saame tulevikus lihtsalt kõrvale jätta, kas seda teeb aga ka mõni ajaleht, on korralikkuse küsimus.

Tahaks mõista peatoimetajat, kes varem on avalikult ja pühalikult vandunud, et kaitseb Viisitamme viimse veretilgani. Aga isegi suurtel juhtidel on aeg enda ümber vaadata, kuulata Viisitamme esinemisi erakonna, juhtide ja rahaskandaalide suhtes. Kas seejärel saab ikka oma ausa nimi panti panna? Mõni targem on muidugi valinud vaikimise tee. Lasknud oma reklaamiklipist Viisitamme etlemisi välja lõigata, teadlikult unustanud, et tema kandidatuuri esitasid Viisitamme jüngrid.

Veel mõned kibedad tõed Viisitammest

Omaette lahtikirjutamist vajab nähtusena tema eksistents Pärnus, selle perioodi loojad, toetajad ja jüngrid.

Sügavalt ebaõigelt reageeriti Eesti Ekspressis augustis ilmunud artiklile taastusravikeskuse „Sõprus" raha andmisest nn huvireisiks Leedumaale. Vaid ilmsest tagasihoidlikkusest ei olnud ajakirjanik esitanud nende isikute täielikku nimekirja, kes selles reisis osalesid. Väärinud oleksid nad esitamist juba seetõttu, et eeluurimisel tabas neid mälukaotus - enam ei mäletatud reisi üksikasju, tasumist ja üritusi. Selles kriminaalasjas oli aga isegi nimekiri nende poliitilistest vaenlastest (just nimelt vaenlastest), mitte vastastest. Nimekirjas oli ka mõni keskerakondlane. Kuna Mart Viisitamme naine tasus ära prokuratuuri poolt määratud rahasumma, siis hakata eitama kuritegelikku sündmust on enam kui naljakas. Minu isiklik seisukoht on selline, et Viisitamm kihutas oma naist seaduserikkumisele.

Ajaleht võiks hoopis avaldada ülevaate neist, kes ihu ja hingega on Pärnu endist linnapead toetanud. See nimekiri oleks päris huvitav. Mõni Pärnu veteranpoliitik (nii nimetab ta ennast ise), kes eelarvestrateegia komisjoni esimehena oli valmis kinnitama, et 82% võlakoormust on tegelikult veerandi võrra vähem. Ühest erakonnast põlgusega välja heidetud Garri Suuk, praeguseks järjekordselt kohtu alla antud Pärnu kohalik „kangelane", kes oli tema esindaja valimisnimekirja juures ja seejärel volikogu fraktsioonis.

Ants Metsla artikli ühe väite alusel võib oodata Viisitamme tagasitulekut ja tema vastaliste saatmist põrgusse. Ja isegi, kui sellest unistavad tema juurest jalga lasknud, kuid olemuselt reeturlikud hinged, ei saabu see aeg enam kunagi. Seda võiksid mõista nii mõnegi artikli autorid või selle avaldajad.

KOIT PIKARO, Pärnumaa-Tallinn

Toimetuselt: A. Metsla kiri sai avaldatud esmajoones kui selgesõnaline hukkamõist Eestis levinud „poliittehnoloogiale" - ohtra kriitikasaju alla sattunu mõistetakse kohtus küll õigeks, kuid „ühiskondlik karistamine" käib ohjeldamatult edasi.

Jaga |