Täna 100 aastat tagasi: Stolõpin - nii kauge kui ka lähedane

See atendaat äratab huvi tänapäevalgi, sest Venemaa kõrgeima positsiooniga riigiametnik, kes oli juhtinud 1905.-1907. a revolutsiooni mahasurumist, rakendades selleks karistussalku, välikohut ja väljasaatmist, ning kelle valitsus korraldas 1907. aastal 3. juuni riigipöörde, mis piiras vaesemate rahvakihtide ja vähemusrahvuste esindatust Riigiduumas, ei kasutanud teatris talle ette nähtud looži, nagu tegi seda tsaar Nikolai II koos oma perekonnaga, vaid istus hulljulgelt parteris. Vaheajal astuski talle ligi terrorist Dmitri Bogrov, võttis põuest revolvri ja tulistas Stolõpinit. Atendaadi toimepanekut juhtis kurikuulus topeltagent Azef, kes kavalalt viis kaitsepolitsei (ohranka) valejälgedele: mingis linnaosas oodati mingi maja mingis korteris anarhisti, kel olevat atendaadiks vajalikud relvad ja laskemoon. Seda anarhistide urgast piirati ja jälgiti, sinna olid koondatud suured politseijõud. Samal ajal tulid ohrankale teatrist teated, et kõik on rahulik. Sissepääs teatrisse oli kutsetega ja kontrolli all. Kuidas ja kelle abiga sai sisse vasakäärmuslik terrorist, kel kutset polnud?

Raskesti haavatud peaminister viidi haiglasse, kus ta nelja päeva pärast, 18. septembril heitis hinge.

Atendaadi esimesel aastapäeval püstitati Kiievi linnavolikogu ette Stolõpini mälestussammas, mis purustati 1917. a veebruarirevolutsiooni päevil.

Pärast 1905.-1907. aasta revolutsiooni mahasurumist püüdis tsarism tugevdada oma poliitilisi positsioone. Selleks vajas ta muu hulgas toeks varakat ja riigitruud väikeomanike kihti (nn kulaklust), mille loomiseks asus tsaarivalitsus 1906. aastal alanud ja 1917. aastani kestnud Stolõpini agraarreformis poolvägivaldselt lammutama külakogukonda. Selline reform andis kõigile talupoegadele õiguse kogukonnast lahkuda, oma senine jaosmaa müüa või pantida, samuti osta endale maad isiklikuks omandiks. (Vene külakogukonnas oli kogu küla maa ühisvalduses ja seda jaotati aeg-ajalt ümber perede suuruse järgi.) Võimalus kogukonnast vabalt välja astuda hoogustas Kesk-Venemaa talupoegade siirdumist Siberisse, Kesk-Aasiasse jm. riigi äärealadele. Kõik see soodustas üksiktalundite asutamist ja arendamist. Talupojad said ka õiguse valida oma esindajaid semstvosse. Kättesaadavaks muutus üha täiustatum põllumajandustehnika.

Erinevail andmeil oli 1915. aasta lõpuks saanud Venes maaomanikuks 25-50% talupoegkonnast - seisab „Eesti entsüklopeedia" 8. köites (Tallinn 1995). Balti kubermange puudutas Stolõpini agraarreform siinse agraarolukorra eripära tõttu ainult osaliselt - 1906 laiendati Talurahva Põllupanga tegevust Baltimail, see soodustas talude päriseksostu.

Alates 2010. aastast tunnustab Venemaa valitsus edukaid põllumehi Stolõpini medaliga. 2008. aastal telekanali Rossija korraldatud rahvahääletusel kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks sai Pjotr Stolõpin Aleksander Nevski järel teise koha.

Selle riigimehe nimi põlistus juba ammu üht tüüpi raudteevagunis, mida kasutati Vene keisririigis ja Nõukogude Liidus. Vikipeedia annab teada, et Stolõpini reformide käigus, mil väga suur hulk talupoegi asus ümber Siberisse, loodi kolimise tarbeks uudne raudteevagun, mille üks osa oli inimestele ja teine kariloomadele või põllutööriistadele. Pärast 1917. aasta oktoobripööret leiti need vagunid kõlbavat süüdimõistetute ja väljasaadetavate veoks - reisijate ruumi pandi valvurid ja kariloomade jakku vangid. Seeläbi hakati neid vaguneid nimetama stolõpiniteks.

14. aprillil 1862 Saksi kuningriigi pealinnas Dresdenis sündinud Pjotr Stolõpin kuulus aadlisuguvõssa. Õppis Vilniuse gümnaasiumis ja lõpetas 1884. a. Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduste harus ning asus riigiteenistusse: töötas mõne aasta põllumajandusministeeriumis, oli seejärel Grodno ja Kaunase kuberner, veebruaris 1903 pandi Saraatovi kuberneriks. 1906. a aprillis määrati Stolõpin siseministriks ja sama aasta juulis ka Venemaa Ministrite Nõukogu esimeheks. Valitsusjuhi julgeoleku tagamiseks hakati kulutama miljoneid - tema residents Jelagini loss ehitati kindluseks, julgeolekumehed riietati küll duumasaadikuteks ja ametnikeks, küll voorimeesteks ja kutsariteks.

Augustis-septembris 1910 tegi Stolõpin ringsõidu Kasahstanis, Kirgiisias ja Altai krais ning Siberi raudteed ümbritsevas taigas. Selle tulemusel planeeris ta sinna raudteede rajamist ning teravilja, puuvilla ja puuviljade kasvatamist ja turustamist. Muu hulgas pidas ta vajalikuks suurendada Siberis koolide ja nende juures olevate ühiselamute arvu ning nõudis lautade ja aitade tulekindluse tõstmist. Samaara, Kaasani ja Saraatovi kubermangus käis ta tutvumas agraarreformi käiguga.

Stolõpini uurijad peavad tema ringsõite unikaalseks Vene riigi ajaloos ja leiavad, et nende majanduslikku mõju jätkub sajandeiks.

MARJE AAVOJA, Tartu

Jaga |