Tere tulemast koju, mida pole!

RENEE AUA,      21. august 2002


Sundüürnikud tuleks esialgu luksushotellidesse majutada ja hotelli arved saata Riigikogule ja valitsusele tasumiseks. Arvan, et see tooks juba kümme aastat kestnud reformi lõpu lähemale.

Omandireformiga kaasnenud sotsiaalsete positsioonide ja rollide mäng näeb välja nii: "Sina elad minule tagastatud majas, järelikult oled minu üürnik." Omanikule anti üürnikud nagu pealekauba, raha sissetoova inventarina.

Vägisi paari pandud

Tegelikult pandi omanikke majutama muidusööjaid ja maksma veel pealegi. Nagu karistuseks, et julgesid omandit tagasi nõuda. Miks pole ühelgi omanikul julgust olnud linnavalitsusele arvet esitada sundüürnike majutamise eest? Võibolla piinlik, valitsus andis sulle omandi tagasi, sina lähed teist tühjaga tüütama.
Sundüürniku käest üldse ei küsitudki, mida tema arvab või mida ta tahab. Üürnik olid ja üürnikuks jääd, pole sul omanike seas kohta. See oli ju SINU tahe, et õigusjärgsus taastatakse, mis sellest, et loobumishinnaga.
Segane on lugu tekkinud üürisuhetes. Õigusriigis on majaomaniku ja üürniku suhe leping, kus mõlemad pooled on üksteisest huvitatud nagu kodanlaste abielus, kus peig on huvitatud kaunist naisest ja pruut rikkast peigmehest. Sundüürnikud on vägisi paari pandud omanikega. Nad on sundkorras tehtud üürnikeks. See on riigi poolt vägivaldne toiming. Vägivaldne oli vara tagastamisel siduda õigusjärgsed omanikud idiootlike lepingutega, kus kohustati neid täitma majavalitsuse funktsioone. Halb unenägu pidi kestma ajutiselt. Omanik ja ka sundüürnik uskusid, et olukord on tõesti ajutine, et riik paari aasta jooksul lahendab olukorra ja leiab igale kodanikule privaatse koha, mida võib koduks nimetada.

Igavene ajutine seadus

Häda on ajutise seaduse igaveseks kestmajäämise efektis. Valitsus pikendab üürilepinguid ähmasesse kaugusesse, arvestamata, kas sundüürnikel ja omanikel omandi korrashoiuks üldse vahendeid jätkub. Rääkimata kodanike suhete teravusest ja pingetest. Kohtud ja advokaadid on tööpõlluga tõesti hästi varustatud. Kohtud plaasterdavad omandireformi löödud haavu, omandireformi enda üle pole kohtuasja alustatud.
Sundüürnike probleem on tegelikult omanike probleem. Sundüürnikud on ajutise seadusega kinnistatud oma elamispinna külge. Kui nad sealt lahkuvad, loeb seadus olukorra lahendatuks ja ostueesõigusega erastamisel on kriips peal. See tähendab, et omanik on oma kätte saanud. Üürnik on üürnik ja vaadaku ise, kust saab. See ongi valitsev suund, toimekamad löövad käega ja leiavad ise lahenduse, järelejäänud asotsiaali tasemele langenutele ehitatakse sotsiaalmaja. Probleem hääbub ja unustatakse, sellest rääkimistki peetakse populismiks, igaveseks tüütuseks. Nii ta tõenäoliselt lähebki. Suhtun umbusuga eriti valimiseelsetesse lubadustesse ja elamuehituskampaaniatesse.
Minu arvates on riigi aukohus pakkuda sundüürnikele parimat, mis võimalik, mitte likvideerida probleemi hädapäraste vahenditega. Kui poliitikud arvavad, et suur hulk inimesi peab üleüldise õigluse ja heaolu nimel jätma oma kodu ja mujale kolima, siis valida, kuhu ja missugusele pinnale, peaksid saama ümberkolitavad ise. Valikuvõimalusi peab riik välja pakkuma ja looma.

Kes kannab reformi eest vastutust?

Võibolla puudub bürokraatide hulgas üldse ametimees, kes vastutab kodanike korteritega varustamise eest. Selline ametikoht oleks tulnud luua kohe omandireformi alguses. Ka tänasel päeval pole veel hilja. Omandireform on tegelnud varade ümberjagamisega, keegi pole mõelnud, et tekib vajadus omandit juurde tekitada, praegu on see hädavajalik ummikseisust välja tulemiseks. Võibolla on isegi tarvis luua lausa uus ministeerium.
Korteriprobleem on ikka ja alati kuum teema. Igatahes, kui asi untsu läheb, on teada, keda süüdistada, praegu sõdime nähtamatu vaenlasega. Süüdistada võib kõiki Riigikogus istujaid, kõiki valitsusi ja presidente takkatraavi, kõik upuvad tähtsatesse toimingutesse ja kõik on andnud endast parima.
Hetkel on küll mulje, et prioriteetsem on kujundada riiklikul tasemel silte Viru hotelli fassaadile "WELCOME TO ESTONIA". "Tere tulemast minu koju, mida pole" - võiks see maakeeli kõlada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)