EI & JAA

Lääne-Euroopas on gaas samamoodi eluliselt vajalik kui Eestis. On kuritegu tossutada põlevkivi elektriks, kuni gaasi on ja seda odavalt kätte saab. Vene-Saksa gaasitrass tuleb niikuinii. Oli sajandi lollus, et Eesti ei kasutanud Soome poolt kätte mängitud trumpe osaleda gaasitrassi rajamises. Uuringud oleksid aidanud tõestada, et merepõhja seda toru panna ei saagi. Viga võib veel parandada. Soome on uuesti avalikult sellele vihjanud -  sügavamalt ta teise riigi siseasjadesse sekkuda ju ei saa.

Läänemeri on madal ja kinnine ning mõjutab paljusid rahvaid. Gaasitoru merepõhja laskmine loob mere heaolule riski, mis võib olla kümme korda suurem kui maismaatrassi puhul.

Suurim risk kogu Euroopa julgeolekule tekib praeguse, merelise variandi puhul sellest, et toru on vaid kahe otsaga ja kahe omanikuga. Sõda gaasi pärast on juba alanud. Võitlus energiakandjate ümber saab minna vaid ägedamaks. „Maailmaomanik" Bushi ebaõnnestunud naftasõda Iraagis ei jää viimaseks. Saime tunda, kuidas Iraagi naftasõtta kistud Eesti sõdurid sealt kui hulkumaläinud koerad välja löödi: „Meie ise korraldame elu oma riigis..." Tulevase põlvkonna häbitunne poleks väiksem, kui laseme praegu tekkida uuel energiasõja-võimalusel. Teame, et seda kindlasti üritatakse kasutada, kuid selle takistamine on hetkel veel meie kätes.

Gaasijuhe Eesti mandrialale

Mõõtepunkt olgu Narva jõe läänekaldal. Trassi valikul saab osaliselt kasutada Eesti Energia põhivõrgu kaitsevööndit. Osanikuks võetud maaomanik abistab trassi turvamisel. Sellele lisandub kapitali (maa) geopoliitiline lisandväärtus. Ehituse ajal saab tuhandetele tagada inimese põhiõiguse - töötada vabalt valitud erialal ja turvaliselt elada oma sünnimaal. Maismaal olevat gaasijuhet on lihtne sektsioneerida - tõuseb selle töökindlus, vähenevad kaod avarii korral. Las põlevkivi jääda keemiatööstuse tooraineks, las puit läheb mööblitegemiseks.

Kui gaasijuhtme osanikeks on paljud riigid, saab alati leida  ühe kõige targema, ja julgeolek oleks tagatud kindlamalt kogu Euroopas.  Jääb ära gaasijuhtme ülevaatust tegevate allveelaevade hulkumine Läänemeres - kui need ei suuda omavahel ookeanigi jagada, mis siis veel rääkida tiheda liiklusega madalast Läänemerest. Ei vähenda ka kokkupõrkeohtu kaladele lugemiseks laevaküljele maalitud kiri „Rahvusvaheline merepolitsei".

Kus on tropp?

Teised riigid ootavad lahendust. Tropp on Eestis, täpsemalt Toompeal.

Praegusest ideoloogilises kriisis valitsejast pole otsustajat, pole tugegi, sest ikka veel ratsutatakse Pronkssõduri seljas ja sõditakse Stalini vastu - ei usuta, et ta on surnud ja juba mausoleumist maamuldagi maetud.

Seetõttu jääb kogu initsiatiiv  meestele, kes oma eneseteostamise vajadust saavad rahuldada Mereuuringute Instituudis, Teaduste Akadeemias, Roheliste erakonnas ja rohelises liikumises. Usun, et kaasa tulevad kõik,  kes tahavad tulevikuski supelda Soome lahes või seilata turvaliselt Läänemerel. Peaksime otsima tuge teiste maade teadlastelt, poliitikutelt, keskkonnakaitsjatelt, eriti Vene ja Saksa progressiivsetelt jõududelt. Meil endilgi globaliseerumata intellektiga mehi, kelle hääl peab summutama deformeerunud mõtlemisvõime sellised „saavutused": „Minul pole gaasi vaja!", „Mina ei saa aru, miks peab gaasi hind odav olema?" Jah, need on Ansipi sõnad. Teeme „rublase ringi", ostame talle gaasiahju ja vaatame, kes siis veel tahab Sileesia kivisütt ahju ajada. Põlevkivielektriga tema ju kütta ei tohi - see oleks protektsionism.

Tehnilisi riske

1. Madalas kinnises veekogus tuleb palju merepõhja songimist. Kas peensetted settivad põhja kuudega või aastatega? Mitu kala jääb ellu pärast õhkimistöid?

2. Kui korrosioonikindel on gaasijuhtme materjal?

3. Merepõhi pole rannaliiv nagu TV animavideoklipis propageeritakse. Kaljudele ja järsakutele langenud hiidtoru saab siselainete toimel viselda kui jõhvuss tiigis, kuid iga painutus suurendab lõhkemisohtu. Kui kindel on juhtme kinnitus merepõhjas?

4. Sektsioneerimata torus on miljonid kantmeetrid gaasi. Lõhkemisel uhutakse töösurvel gaasijoaga merevette tuhandeid tonne meresetteid kilomeetrite ulatuses. Seda ka läbiroostetanud sõjamürgikonteineritelt, aga ka nende sisu. Kas mürgid, mida praegu hoiavad paigal võib-olla vaid setted ja veesurve, neutraliseeruvad sajandi jooksul? Sama gaasijoa reaktiivjõud võib tõsta toru kasvõi laevapõhjani, enne kui ta puruks rebeneb, ning selline Loch Nessi koletis saab kilomeetrite raadiuses mürada kuni gaasisurve raugeb.

5. Olen näinud lõhkenud naftajuhet tundras. Kolmandal päeval oli naftajärve suurus 10x8 km. Tööd ja leiba paljudele meestele mitmeks kuuks. Ansip saanuks nautimiseks kõva majanduskasvu-numbri. Hiljem teatati, et lõhkemise põhjustas kehv ehitamine. Ehitati aga kindlale pinnale, nähtavalt, kolm korda sai üle kontrollida.

Olematu pole ka kehvade tegijate pohhuistlik töössesuhtumine. Puutusin sellega isiklikult kokku Eesti esimese 110 kW kaabelliini ehituse ajal, kui ruumi neljas dimensioon oli olümpiamängude alguse tõttu kokku surutud.

6. Sektsioneerimata torus olev gaas tekitab juhtme lõhkemisel gaasimulli, mille läbimõõt ulatub kümnetesse meetritesse. „Lendkatusega maju" oleme euronõuete kohaselt juba ehitama õppinud. Kas oskame ehitada ka gaasimullil lendavaid laevu?

7. Maismaal on gaasileke avastatav ja toru lõhkemise oht välditav 17 korda suurema tõenäosusega kui merepõhjas.

Siinöeldu on esimene sammuke Euroopa energiaprobleemi lahendamise suunas.

JAAK Jõgevamaalt Põltsamaa vallast

[fotoallkiri]  Gaasikraan - uue poliitika tööriist.

Jaga |