Välisministeerium: tõus või lang?

MART HELME,      02. märts 2005


Kuigi Eesti pärast inetuid ja labaseid sisepoliitilisi räusklemisi möödunud teisipäeval lõpuks endale uue välisministri sai, jääb küsimus, kas meie välispoliitikas on kriis endiselt päevakorral. Sest tegelikult pole juba pikemat aega selge, missugused on meie välispoliitika konkreetsed sihid pärast seda, kui sisepoliitilist konsensust omanud eesmärgid ehk liikmelisus NATO-s ja Euroopa Liidus möödunud aastal saavutati.

Siinkohal tahaksin kasutada juhust ja jahutada meie poliitikute indu, kes seoses NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamisega ennast puhevile ajavad. Eesti (ja teiste Balti riikide) edu peitus märksa vähem meis ja märksa rohkem selles suures geopoliitilises kokkuleppes, mis saavutati õigupoolest juba 1980. aastate lõpust alates toimunud diplomaatilisel malesimultaanil, mille osalisteks olid Euroopa suurriigid, USA, meie Skandinaavia naabrid ja Venemaa.
Tegelikult tähendas korraga kümne uue liikmesriigi võtmine Euroopa Liitu seda, et Euroopas taastati laias laastus Esimese maailmasõja järgne olukord stabiilsust ihkava Lääne-Euroopa ja ebausaldusväärse Venemaa vahel asuva sanitaarkordoniga.
Erinevus, sealjuures põhimõtteline, on vaid selles, et kui kahe maailmasõja vahel otsiti pidevalt võimalusi kollektiivse julgeoleku tekitamiseks nimetatud tsoonis, pakkudes selleks välja küll Soomest Poolani ulatuvat sõjalist liitu, küll suurriikide garantiide najal toimivat idapakti, küll muid mitte kunagi teostunud kokkuleppeid, siis nüüd on raamistus ja kollektiivsete julgeolekugarantiide küsimus piirkonnas selgem kui kunagi varem.
Ent ettevaatust! Nii nagu kindralid valmistuvat alati eelmiseks sõjaks, nii ei saa Eesti (ja muu Euroopa) julgeolekuküsimusi lugeda lahendatuks Teise maailmasõja eelsest või külma sõja aegsest kogemusest lähtuvalt.

Ja nüüd jõuame tagasi meie välisministri vahetamiseni. On raske ennustada, mida uus välisminister Rein Lang oma ametisoleku ajal täpselt tegema hakkab. Mida iganes ta aga teeb, peab ta lähtuma mitte vanadest külma sõja aegsetest stampidest, milles me paraku siiani elame, vaid uute, nn asümmeetriliste ohtude tunnetamisest.
Siinkohal ei pea ma meid puudutavate asümmeetriliste ohtude all silmas mitte rahvusvahelist terrorismi, narkokaubandust jne. Loomulikult nõuavad tähelepanu needki.
Meie puhul on paraku tegemist teistsuguste nähtustega – Venemaa-poolsed katsed meie sisepoliitika oma kontrolli alla võtta, meie majanduse ülevõtmine meie iseseisvuse suhtes vaenulikult meelestatud jõudude poolt, meie iseseisvuse käsitlemine riikides ja organisatsioonides, keda peame oma sõpradeks ja liitlasteks kui vahetusraha suures julgeoleku ja heaolu äris, kontrolli minek meie senise kodakondsus-, migratsiooni- ja keelepoliitika üle meist sõltumatute jõudude pädevusse – kui loetleda vaid olulisemaid.

Loomulikult on tänapäeva maailm tänu tohutule hulgale rahvusvahelistele organisatsioonidele, vastastikusele toorme- ja turusõltuvusele ning hargmaiste korporatsioonide tegevusele põimunum kui kunagi varem ja suveräänsus 19. sajandi mõistes anakronism.
See ei tähenda aga, nagu poleks riigid kui niisugused endiselt rahvusvaheliste suhete peamised mängijad ja nagu oleks rahvuslike huvide mõiste ajalukku jäänud. Kaugel sellest. Ning just siit tulenevad ülesanded ka uuele välisministrile.
Kui ta ise on öelnud, et peab esmaseks ülesandeks ministeeriumis riigisaladusega seonduvas selgusele jõudmist, siis kogu lugupidamise juures on see vaid tehniline, administratiivne küsimus, mille kõrval Eesti välispoliitikale uute ülesannete täpne sõnastamine ja poliitiliste jõudude vahelise konsensuse saavutamine on hoopis olulisem ja kesksem ülesanne.
Paraku ei sisenda Rein Langi senine tegevus ja talle omased käitumismaneerid erilist usku, et ta sellega hakkama saab. Eelkõige, et ta teiste, Reformierakonna-väliste poliitikute usaldust ja toetust võita suudab. Selleta pole tal aga lootust välisministeeriumi efektiivselt ja motiveeritult tööle saada ega oma välispoliitika püüdlustele üleparteilist toetust leida.

Ühesõnaga, Lang peab tõestama – ja kohe –, et ta on ministrina tõepoolest Eesti esidiplomaat ning seda mitte üksnes väljapoole, vaid eelkõige just sissepoole. Sealjuures peab ta tõsiselt revideerima oma seniseid kogemusi ning maailmavaadet ja kõigepealt reformerina unustama väite, mille kohaselt rahal pole kodumaad.
Teiseks peab ta endale pragmaatiliselt aru andma, et meie julgeoleku garanteerivad (kui garanteerivad) Ameerika Ühendriigid, mitte Euroopa Liit, mille föderaliseerumisprotsessid võivad meile, vastupidi, hoopis ohtlikuks osutuda.
Kolmandaks peab ta tunnistama, et Venemaa suhtes pole võimalik ajada lepituspoliitikat ja Moskvat ei huvita juba ammu enam Tallinna kilud. Neljandaks peab ta lõpetama välisministeeriumi sundparteistamise – vähemalt nii palju, kuivõrd see sõltub temast ja Reformierakonnast.
Ja viiendaks peab ta oma kaheharulise keele teravad otsad teibiga kokku tõmbama ning õppima keelt silma pilgutamata alla neelama.
Nende tingimuste täitmisel õnnestub tal ehk vältida ministeeriumi ametnike poolset läbipõletamist, mis on esmaseks eelduseks kõige muu õnnestumisele. Kui ta kavatseb aga jätkata vaimus, kus meie välispoliitika põhirõhk on endiselt Euroopas raporteerimine, kui tublid me oleme, ametnikkonnale kollegiaalselt ja sõbralikult uusi innovatiivseid eesmärke püstitamata, saab temast jätkuva langusaja välisminister.

Viie tingimuse täitmisel õnnestub Rein Langil ehk vältida ministeeriumi ametnike poolset läbipõletamist, mis on esmaseks eelduseks kõige muu õnnestumisele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)