Võitlus käib peaministri koha pärast

HEIMAR LENK,      08. august 2001


Kogenud poliitik Jaak Allik ei väärtusta presidendi valimisi üle ja võtab neid stoilise rahuga. Küll huvitab teda Kadrioru mängu varjus peetav võitlus järgmise peaministri koha pärast ja valmistumine Riigikogu valimisteks.
Avalikkust korduvalt shokeerivate avaldustega üllatanud Allik oma põhimõtteid üle öö ei muuda ja usub kindlalt riigi sotsiaaldemokraatlikku tulevikku. Sama kindlalt loodab ta Euroopa kainele mõistusele, mis ütleks selge EI Tallinna püüdlustele NATO suunas. Vastupidiselt Kadrioru ja Toompea liinile soovitab Allik loobuda NATOga ühinemise kursist ning näeb julgeoleku garantiina häid suhteid naabriga Idas. Vaid Venemaa ja USA vahelised soojad suhted ning Moskva
aktsepteerimine Euroopa pealinnades kindlustaksid pilvitu tuleviku Eestile, arvab ta. Kuigi viimaseid nädalaid riiki
juhtiv president on Allikut kritiseerinud ja tema mõtteid kirjaniku omadeks nimetamisega pehmendanud, arvestab vaimueliit Alliku arvamusega alati.


Jaak Alliku intervjuu Kesknädala toimetajale

Kesknädal: Vaadates Viljandi pärimusmuusika festivalil seda rahvamassi, mis kokku sõitis ja mitu päeva laulis ning tantsis, tekib mul paar küsimust, millele Teie käest vastust tahaks kuulda. Ühes küljest räägime vaesusest ja 100 000 töötust, teisest küljest imestame kõikvõimalike festivalidele ja pidudele saabuvaid noortemasse. Ometi kõik ju maksab?

Jaak Allik: See on üks üsna müstiline asi, mis ka mind mõtlema paneb. Olen tänavu suvel käinud hästi palju suveteatrite etendustel. Kõikjal on minu meelest üksjagu kõrged, sadadesse kroonidesse ulatuvad piletihinnad. Kuid seltskond muudkui autodega põrutab. Vargamäelt Palmsesse ja Palmsest Pärnusse ja nii edasi.
Mulle tundub, et seda asja võiks sotsioloogiliselt tõesti uurida. Kas tegemist on ühe ja sama kontingendiga, kes sõidab? Või on see vahelduv seltskond? Võib jääda ka mulje, et see suveteatrite publik pole üldse talveteatrite publik. Võibolla on need kaks publikut erineva materiaalse jõukusega.
Kui talvel käivad teatris õpetajad ja üliõpilased ehk alla keskmise palga saajad, siis suveteater on kindlat üle keskmise palgaga publiku käes. Lööme kokku piletihinnad, bensiiniraha ja muu saame kenakese summa, mis iga sõit maksma läheb. Perega käies vähemalt 700 krooni. Seda ei saa lubada 4000 kroonise palgaga õpetaja.

Tähendab raha siis noortel on?

Ka siin pärimusmuusika festivalil ringi käies sain aru, et seltskond jaguneb kaheks. Ühed, kes on ostnud passid ja piletid ning käisid muudkui muusikat kuulamas. Teine osa, kes rohu peal magas ja õlut pruukis, oli vist väiksema rahakotiga, et kontserdipassi osta.
Igal juhul tasuks seda suvepublikut uurida. Ega siis statistika ei eksi, kui pooli meie inimesi vaeseks peab. Kas suvepublik on siis see musta palga saaja ja maksupetturid?
Kas siis tuleb välja, et statistika enam ei kajastagi seda, kuidas me elame?
Nagu ühes kommentaaris küsisin, kuid mis kahjuks välja praagiti, et mitu rahvast meil siis rahva sees õige on?
Mis rahvas on see 50%, kes alla toimetuleku piiri elab ja mis rahvas on see, kes mööda suvetuure kihutab?

Ise Te aktuaalsetel teemadel pole avalikkuse ees pikka aega sõna pole võtnud.
Kas tegelete rohkem isikliku elu ja teatriga?

Ugala teater, mida ma juhin on kultuuriministeeriumi poolt hallatav riigiasutus. Arvan, et riigiasutuse juhil ei ole eritis sobiv aktiivselt poliitilistes diskussioonidees osaleda. Öeldakse ju, et seda kätt kelle käest sa süüa saad, ära hammusta.
Kui poleemika puudutab väga teravalt minu poolt juhitavat sfääri, sest ma olen ka Eesti Teatriliidu esimees või konkreetselt minu isikut, siis ma teen ka suu lahti. Üldpoliitilisse ja erakondade vahelisse diskussiooni või opositsiooni ja koalitsiooni vahelistesse asjadesse ma ei tahaks sekkuda.
Olen jäänud Koondreakonna liikmeks, ka olen Viljandi linnavalitsuse liige. Teatriühing on tegelikult ametiühing ja seepärast olen ma kutsutud säilitama poliitilist neutraalsust. Püüdes kaitsta oma töötajate huve läbirääkimistes valitsusega, pole vaja oma tegevust eriti politiseerida.

Kas Eesti ametiühingud koguvad jõudu?

Annaks Jumal, et see nii oleks. Ja nii ta on. Eesti ametiühingud peavad jõudu koguma, sest et majanduslik areng varakapitalismilt noor-keskkapitalismi on kogu maailmas näidanud ka trade-unionistliku liikumise kasvu.
Meie ametiühing kuulub TALOsse ja see on ju väga ühtne ja teovõimeline organisatsioon. Nii eelmise valitsuse, kuhu ka mina kuulusin kui praeguse ajal on õpetajate palgad näiteks tõusnud pea igal aastal. TALO läbirääkimised on pea alati lõppenud palga tõusuga, mis tuleb organisatsiooni plussiks lugeda.
Mul on jäänud mulje, Kadi Pärnitsa valimisega Ametiühingute Keskliidu esinaiseks on ka selle organisatsiooni tegevus aktiviseerunud ja ühistegevus TALOga on oluliselt paranenud. Seega töövõtja seisukohast on arengud positiivsed ja usun, et Riigikogu valimiste eel ametiühingute roll üha suureneb.

Jaak Allik on oma originaalse arvamusega ühiskonda aegajalt shokeerinud. Viimati tegite seda negatiivse väljaütlemisega NATOga ühinemise kohta. Isegi Kadriorg reageeris.

Mis NATOsse puutub, siis minu seisukoht on samaks jäänud. Minu arvates NATOsse astumine ei tõsta ei Eesti rahva ega iga üksiku inimese objektiivset turvalisust. Kuigi paljud arvavad, et tõstab. Tegelikult võib see objektiivset turvalisust vähendada. Mängimine selle peale, et meile oleks kuidagi kasulik, suhete teravnemine Venemaa ja USA vahel, on ülima naiivsuse tipp.
Me oleme geograafiliselt sellise kohas, et tuumakonflikt Venemaa ja USA vahel pühib Eesti igal juhul minema sõltumata sellest kas me oleme NATO-s või mitte.
Seetõttu eestlaste, Eesti rahva turvalisuse garant on suhete paranemine Venemaa ja USA vahel. Eesti astumine NATOsse aga halvendab suhteid nende kahe suure tuumariigi vahel. Seega objektiivselt vähendab Eestimaa turvalisust.
Teine asi on see, et mina ei usu tänase päevani, et keegi meid NATOsse võtab. Sama mõttekäik, millest ma praegu rääkisin on ka Euroopa poliitikute ja NATO analüütikute peas. Keegi pole huvitatud, et olukorras, kus konfliktijooned hakkavad selgelt minema mitte enam Euroopa ja Venemaa vahel, vaid Venemaast islami maade poole ja Aasia poole, tekiks uus pingekolle Baltikumis. Euroopa on huvitatud, et Venemaa oleks integreeritud Euroopasse, et lõunast ja idast tulev oht kaugemale viia.

Milline võiks olla teie isiklik prognoos presidendi valimisteks?

Prognoose ma ei teeks. Ütleks vaid, et presidendi valimise tähtsus, kampaania tähtsus on naeruväärselt üle tähtsustatud. Tegelikult käib seoses presidendi valimistega võitlus peaministri koha ja järgmiste Riigikogu valimiste tulemuse pärast. Võitlus ei käi mitte sellepärast, kes saab lossi. Kõik kandidaadid on äärmiselt sümpaatsed inimesed ja sobiksid kindlasti Kadriorgu.

Jutt läkski järgmiste valimiste peale. Kas on oodata pööret sotsiaaldemokraatia poole. Kas meid ei oota ehk Leedu tee?

Leedu protsessid on üpris spetsiifilised. Meie jaoks oleks küsimus siis selles, et kas kahe aasta pärast võiks Lennart Meri saada peaministriks? See oleks ju konstitutsiooniliselt võimalik. Leedus loodi ju pretsedent mitte sotsiaaldemokraatia võimuletulekuga, millised poliitikud on võimul ümberringi kogu Euroopas, kui see, et peaministriks sai endine president. See on Euroopa poliitika jaoks täiesti pretsedenditu juhtum. Ma ei ole midagi niisugust kusagil kuulnud.
Aga see, et sotsiaaldemokraatlik liikumine Eestis uuesti sünnib ja valimistel ka edu saavutab on täiesti ilmselge.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)