Hing valutab Eesti pärast. Eetikast ja ebaeetikast

 Kui tahaksin olla poliitik, siis sooviksin olla selle partei sõnumi kandja, kelle eesmärgiks on rahvast teenida eetiliselt. Ma ei ole kahjuks sellist mõjusat sõnumit saanud üheltki valitsevalt parteilt, tean ainult, et EKRE-s on mõned väärtuste kandjad, näiteks rahva poolt armastatud Malle Pärn, kes on võtnud eetika oma südameasjaks. Samuti tekitavad usaldust Kadri Simsoni ettepanekud ja hinnangud.

Eetika

on iga inimese sisemine väärtus, mida on hea ja lihtne määratleda, lähtuvalt ülesandest, kahe küsimusega: mida teha ja kuidas teha? Eetiline olemisele on kaks lihtsat mõõdupuud: kas ma julgen oma tegudest rääkida oma perele, kolleegile, avalikkusele, ning kas ma tahan, et teine teeks mulle nii, nagu mina teen teisele?

 Möödunud paarikümne aasta jooksul on mitu parteid Eestit valitsenud, kiites iseennast kõlavate loosungitega. Samas nendesamade loosungite taga toimetatakse ebaeetiliselt. Praegu, märtsi lõpus 2015, istuvad laua taga kolm parteid, keda rahvas on näinud juba aastaid jõuliselt läbi surumas meie seadusandluses üliliberaalse majanduspoliitika printsiipe. Valitsus on kopeerinud varmalt Euroopast seadusi, millega kitsendatakse ja piiratakse ettevõtlust sedavõrd, et jätkusuutlik toimimine pole võimalik. Väikeettevõte ei jaksa seaduslikku maksukoormust kanda, ja lubage küsida: milline riiklik suurettevõte on finantsiliselt jätkusuutlik ilma riigieelarvest saadavate toetusteta?

 Samas tehakse hiigelreveranss välispankadele, kes võivad maksupoliitilises mõttes segamatult tegutseda, selle võimaluse eest Eesti riigile sentigi tasumata. Seetõttu on soodus pinnas ettevõtluses toimetamiseks neil, kel pole juhtimiskultuurist ja ärieetikast liiga palju aimu, sest kehtivates õigusraamides on valitsemas väärtused, mis ainult segavad ausat ellujäämist.

Tulemuseks on

üliliberaalne majandus, kus – anname tõele au – on tagatud täielik konkurents, mis nagu imevits peaks tekitama nõudmise ja pakkumise tasakaalule suunduva majanduskeskkonna. Tekitabki, aga keegi ei oska või ei julge kõva häälega küsida: kuhu ehk millises majandusruumilises mõõtkavas? Kas me paneme tähele ja tunnistame turu jõujooni ehk tegelikke kasusaajaid?

 Tekib üliliberaalsele ja oma riiki mitte kaitsvale majandusolukorrale omane koondumine „tõmbekeskustesse“ – Rõngu ja Põlva koonduvad Tartusse, Narva ja Pärnu koonduvad Tallinnasse, Tallinn koondub Helsinkisse, Helsinki koondub Stockholmi, Stockholm Londonisse. See ongi turumajandus!

 Kas me tõepoolest tahtsime ja tahame edasi seda, et meie maapiirkonnad voolavad tühjaks ja lõpuks voolab terve Eesti oma rahvast tühjaks? Tulevase koalitsiooni poolt planeeritavad pisimeetmed selle vastu ei saa – 1% võrra tulumaksuvabastuse kasv või 100 euro võrra miinimumpalga kasv vaesust ei vähenda.

Uus koalitsioon

on küll sunnitud rahva sügava rahulolematuse tõttu võitlema või vähemalt teesklema võitlust vaesuse vastu, kuid tegemist on abitu katsega kustutada kahjutuld. Toimub umbes sama, mis igal pool Eestis füüsilise tulekahju puhul – kui eestlase kodumaja põlema läheb, siis sõltub ta ainult vabatahtlikust pritsimeeskonnast, mis asub võib-olla mitmekümne kilomeetri kaugusel; riik aga vaatab hoolimatult ja ükskõikselt pealt, kuidas su kodu põleb, riigi osalus piirdub kodumaja põlemise rahvale näitamisega Aktuaalses Kaameras.

 Järjekordse riikliku majanduseksperimendi käigus on katse–eksituse meetodil suurepäraselt tõendatud, et nõudluse/pakkumise raamreeglid toimivad väga hästi, kui tegemist on avatud majanduskeskkonnaga. Seadused on tõepoolest Eesti majanduslikult avanud, kahjuks arvestamata meile ainuomast olukorda, s.t maha on võetud kaitse igasuguste välismõjude eest.

Kõik riigid ei ole ühesugused, ei asu ühel stardijoonel, ei ole ühesuguse suuruse, rikkuse, geopoliitilise asendi ega mõjuvõimuga, ei arene ühtemoodi. Mis on hea Saksamaale või Prantsusmaale, ei ole a priori hea Eestile. Eesti asub Euroopa turumajanduse tuulte tõmbekoridori kauges otsas, kus keskuste ’päiksetuuled’ teevad oma hävitustööd – aeglaselt, kuid kindlalt imetakse meie maa tühjaks. Mida tühjemaks jääme, seda väiksemaks muutub tootlikkus, seda vähem katame tulevikuvajadusi, seda kindlamalt edasi pudiseb riiklik jätkusuutlikkus.

Kas koalitsioon

räägib eetilisuse ehk kasvõi õigluse printsiipide seadusloomesse integreerimisest? Muidugi mitte, sest see oleks võimalik vaid siis, kui tunnistada senitehtud printsipiaalseid eksimusi ja avaldada selget soovi vead parandada.

 Alustama peaks e-valimiste õigustühiseks tunnistamisest ja valimisseaduses häälte ülekande-mehhanismi kaotamisest, mis välistavad oma olemuselt valitsemise toetumise rahvamandaadile. Omalt poolt pean vajalikuks rakendada rahva õigust otsustada, millised peaksid olema vanuselised, hariduslikud, kogemuslikud piirangud Riigikogusse kandideerimisel ja pääsemisel ning kui suur peaks olema Riigikogu koosseis.

 Väga oluliseks pean sätestada Riigikogu liikme seaduslikku vastutust oma kohustuste täitmisel – igat parlamendiparteid või -saadikut peab saama tagasi kutsuda lihtsa kiirmenetlusega, kui lubadusi ei täideta või kaotatakse usaldusväärsus mõnel teisel viisil. Liiga paljud poliitikud on oma afääridega rahva usaldust kuritarvitanud, tundmata mingitki südametunnistusepiina, olgu näiteks Siim Kallase pangaärid või Keit Pentus-Rosimannuse keskkonnaärid. Meie riigi õiguskorrasüsteem (prokuratuur ja kohus) peseb sellised inimesed „puhtaks“, aga eetika sunnib küsima: kas need inimesed on usaldusväärsed, kas nad ikka veel sobivad Eesti riiki juhtima?

 30. märtsil 2015 andis õiguskantsleri ametivande noor Ülle Madise, kelle kohustus peaks olema seista inimeste põhiseaduslike õiguste eest sõltumatu riikliku institutsiooni kõrgeima esindajana. Kummalisel kombel oli tema „inauguratsiooni“-sõnum lausa heidutav – põhiseadusliku kaitse otsimine, tuginedes oma isiklikule õiglustundele, on Eestis häbiväärne. Kas too noor daam üldse mõistab, et sellise avaliku pöördumisega heitis ta eetika üle parda? Millist kaitset on Eesti inimesel edaspidi õiguskantslerilt loota?

 Siit tuleb ka laiem probleem: kas Eesti koolitab ebaeetilisi juriste, ehk – kas üliõpilane Madise kukuks eksamil läbi, kui ta peaks jaatavalt vastama küsimusele märtsis 2015 toimunud Riigikogu valimiste põhiseaduslikkuse nõuetele vastavuse kohta?

 Ebaeetiline

poliitjuhtimise süsteem on kasvatanud partei käsuliini pragmaatiliste pimesi järgijate generatsiooni. Need on meie ministeeriumide alandlik-ambitsioonikad kantslerid, asekantslerid jpt riigiasutuste hirmunud „juhid“, kes on nõus isikliku pisikese hüve nimel teenima ebaeetilist parteipoliitikat ja jalge alla tallama kolleegi, üksikisiku, ettevõtja või kolmanda sektori esindaja. Need juhid on omakorda täitnud ministeeriumide jt riigiasutuste divisjonid, osakonnad jm üksused tuhandete noorte ametnikega, kellest liiga paljud pole sellise töö jaoks sobivad, kuna neil puudub riigiasjade korraldamiseks piisav erialane haridus või intelligentsus, mis võiks korvata puuduvat küpsust ja eetilisust. Need inimesed moodustavad rumalate käsutäitjate armee – sel teel imbub ühiskonda vaimne reostus, mille allikaks on tasakaalust väljas võimujaotus poliitikate elluviimisel.

Eesti riigis

on võimupoliitikute poolt kujundatud inimestevahelise suhtlemise baaskontseptsiooniks täieliku usaldamatuse printsiip, mis iseloomustab oma karakteristikalt N.Liidu kõige grotesksemal perioodil valitsenud totalitaarset olukorda. Kummalisel kombel genereerivad usaldamatust kui kommunikatsiooni „alustala“ 35–45-aastased juhid, kellel ilmselt lasub kõige rängem vastutuskoorem selle eest, kui mahajäänud on Eesti riik oma arengus, võrreldes rahva ootustega. Karjamentaliteedina prevaleerivad üleküllastunud parteilojaalsus ja suutmatus aktsepteerida tegelikku demokraatiat – arvamusevabadust. Eesti Vabariik on jõudnud komandanditunni-laadsesse vaikimisajastusse, kus valitseva partei esindaja kui võimu täideviija ei taha või ei suuda aktsepteerida teist inimest, kes ise mõtleb ja omab oma arvamust.

Ebaeetilisus ja hoolimatus

on sisse kirjutatud kogu ühiskonnale tugevat sotsiaalset mõju omavatesse seadustesse. Eesti seadus ei kaitse nõrgemat, olgu siin mõneks ühiskonna toimimist halvavaks näiteks töölepingu seadus, pensionikindlustuse seadus, ravikindlustuse seadus, töötuskindlustuse seadus või seadused, mis reglementeerivad puuetega inimeste toimetulekut. Kõik need seadused diskrimineerivad räigelt nõrgemat osapoolt.

 Miks rahvas sellega rahul on? Miks minnakse ikka ja jälle valima Eestile valitsejaks neid parteisid, kes Eestile praeguse sotsiaalse olukorra oma ignorantsuses on kujundanud? Euroopas on väga moodne ratsutada soolise võrdõiguslikkuse traavlil, meil on isegi riiklik volinik selleks. Aga kus on töötajate või töötute või patsientide või puuetega inimeste võrdõiguslikkuse riiklikud volinikud? Ometi vajavad inimesed ühiskonnas erinevate rollide täitjatena endi riiklikku esindamist tunduvalt rohkem kui lihtsalt naised ja mehed vajaksid oma „võrdsuse“ tagaajajat.

Eesti inimest

mõjutab halvemuse suunas reformiparteilikult välja arendatud Venemaaga hirmutamise taktika. Eriti reljeefselt joonistus see taktika välja Riigikogu valimiste eel. Venemaaga käsikäes tuuakse hirmutavalt välja Keskerakonda ja tema juhti. Nüüd, kui Keskerakonna juht on tasapisi raskest haigusest paranemas, hirmutatakse partei lõhenemisega ja ultra-venemeelse parteitiiva tekkimisega. Ehk – Savisaarega on halb, ilma Savisaareta veel halvem.

 Aga kus on Reformipartei sisuline koostöö venelastega? Hirmutavate hoiakute kultiveerimine tõendab, et Reformipartei ei soovi mingit vastutust võtta ühiskonnas tegelikult toimuvate sotsiaalsete protsesside juhtimise eest. Seega tunnistatakse suutmatust tegelda nii olulise teemaga.

Eesti riigipoliitika

on sisulist kultuuri maha trampinud. Seda kultuuri, mida kandsid ja esindasid tõelised Eesti kunstnikud 1970–1980-tel aastatel, peaaegu enam ei olegi. Selle asemel pakutakse odavat, lämmatavalt paljusõnalist, täieliku enesekriitikata tühikargamist ja piirideta enese pealesurumist kõikides erinevates soustides.

 Laulupeol osalemiseks soovitakse kehtestada vanusepiir (kas leidub suuremat diskrimineerimist?), spordimaailm hingeldab narkootikumide toel, professionaalsed teatrid hääbuvad majanduslikult, sest neis jääb üha vähemaks suuri kunstnikke, kes pole nõus oma pühendumust projektipõhiselt odavalt igale poole maha müüma, sest pakutav riiklik sandikopikas ja üleolev-upsakas riiklik hoiak solvavad nende tundlike inimeste väärikust. Elamisväärsemat tasu saavad ainult valitsevale võimule ustavad juhid, kes järjekindlalt eemaldavad kõik sisuinimesed, sest nood on ohtlikud. Asemele tulevad jälle sisutud ja saamatud eneseimetlejad, kes on nõus ennast iga hetk sulle pähe määrima.

Majanduslikuks arendamiseks

tuleb valida tee, mille alguses on vaja kõigepealt tunnistada, et Eesti on Euroopa ääremaa, üks kolmest Balti riigist, Põhjamaade ja Venemaa naaber, ja et kahjuks puuduvad Eestil sellised maavarad, mille kasutamine tooks riikliku rikkuse (nagu Norras nafta). Ka N Liidu jaoks oli Eesti ääremaa, kuid – kultuuriliselt arenenud ja geopoliitiliselt väärtuslik, seetõttu oli Eestil võimalik rahastada oma majandust Moskva rahaga.

 Oleme ausad – Eestil ju endal nõukogude perioodil majanduse arendamiseks piisavat raha polnud, nagu pole ka täna. Tänast Euroopat tema nõrkuses Baltimaad suurel määral ei huvita (arvan, et USA-d huvitab rohkem), seetõttu on EL-poolne Eesti rahastamine proportsionaalselt tunduvalt väiksem, võrreldes Moskva kunagiste rahalaevadega.

 Suured Euroopa riigid kaitsevad kiivalt oma majandust ning kultuuriliselt pole Eesti Berliini ja Pariisi jaoks nii põnev ja poliitiliselt kasulik nagu olime kunagi Moskva jaoks. Seetõttu tuleb küsida: kas Eestil on olemas mõjujõud maailmale ja mis see on? Me ju oskame nimetada nt Šveitsi, Luksemburgi või Monaco mõjujõudu.

 Teisisõnu – kas Eesti suudab eksisteerida majanduslikult iseseisvana või ainult mingit sorti riikide ühenduse koosseisus? Seda tuleb küsida ausalt, kõva häälega, rahva käest, ilma parteiliste mõjuteguriteta. Kui vastus käes, alles siis peaks hakkama kujunema riiklik majanduspoliitika.

 Tihti küsitakse:

miks on Eestis tootlikkus kordades madalam, võrreldes EL-i teiste riikidega? Kas tõesti teeb Eesti ehitaja või bussijuht tööd mitu korda vähem väärtuslikult, võrreldes soomlasest ametivennaga?

 Meie majandusteadlased ei soovi sellele küsimusele ausat analüüsivat vastust anda. Kuna eurooplased on korduvalt avalikult kiitnud eestlase töökust ja tulemuslikkust, siis on õige vastus, et Eesti ehitaja või bussijuht ei tee tööd mitu korda vähem väärtuslikult. Rahvamajanduse tootlikkuse taseme eest vastutab valitsus. Kas ja kuidas see vastutus toimib? Kas ja kuidas on need kohustused ja vastutus kirjas koalitsioonilepingus? Kahjuks ka loodav valitsus ei planeeri sellel teemal eesmärke seada ja vastutust võtta.

 Seadustega tuleb kaitsta

ja kehtestada majandusliku arengu prioriteedid, alustades küsimustest:

 * Kas Eesti peaks oma riiki ise suutma toita?

* Kas Eesti võiks eksportida omatoodetud toitu ja puhast joogivett?

* Kas Eesti toimiks transiidimaana?

* Kuidas Eesti peaks majanduse hüvanguks kasutama oma geopoliitilist olukorda?

* Mis on Eesti rahva senised saavutused viimase kahesaja aasta jooksul ja kas sealt on midagi pagasiks kaasa võtta tulevikku?

Selliseid ühiskondlik-majanduslikult põhjendatud küsimuste rühmi peaks suutma formuleerida vähemalt kümmekond, nii luuakse valikuvõimalus. Appi võiks Eesti tarkadele kutsuda küsimusi esitama ja vastuseid pakkuma nii sõltumatud välismõtlejad kui ka konkreetsetest „tõmbekeskustest“ pärit arvamusliidrid, olgu Moskvast, Londonist või Pariisist. Mõtlema peab vabalt, tegutsema peab eetiliselt. Nii on võimalik kaardistada majanduse arendamise teid, kus peab appi kutsuma majandusanalüütikud, et kalkuleerida ja prognoosida erinevate alternatiivide hinnangulisi maksumusi ja hilisemat sotsiaal-majanduslikku kasu. Prioriteetide arendamiseks peab kehtestama piisavalt protektsionistlikud seadused, mis järjekindlalt elluviiduna võimaldavad vältida liigselt avatud majanduskeskkonna hoovusi. Sest need hoovused on Eestist tugevamad ja avatud majanduse tuulekoridoris võib Eesti olla lõpuks tühjaks puhastatud.

 Lauri Leesi,

lugupeetud pedagoogikamaestro, kirjutas kunagi Üksildase Uitaja nime all. Soovin, et siinkirjutajat kutsutaks Üksildaseks Eestlaseks, sest tunnen ennast üksinda koos tuhandete teiste ennast üksinda tundvate eestlastega ja teiste rahvuste esindajatega, kes on alla surutud, peavad poolorjalikult igapäevast väga kasinat leiba teenima siin oma riigis, mille juhid peavad meid rumalateks, ei austa meid ega demonstreeri meile lojaalsust. Oleme õpetajad, politseinikud, meditsiinitöötajad või väikeettevõtjad. Oleme olnud kannatlikud ja otsime ellujäämiseks omaenda sisemist usku ja ressursse, sest puuduvad eetilised eestvedajad, kellele loota.

Austuse ja lugupidamisega

ÜKSILDANE EESTLANE

(Toimetusele on autor teada. Ta ei julge oma nime opositsioonilises Kesknädalas esitleda, kuna tema töökoht on haavatav kas tööandja, valitsuse, prokuratuuri või Kapo silmis. Inimene kardab oma pere pärast.)

[esiletõsted]

Mis on hea Saksamaale või Prantsusmaale, ei ole a priori hea Eestile.

 Elamisväärsemat tasu saavad ainult valitsevale võimule ustavad juhid, kes järjekindlalt eemaldavad kõik sisuinimesed, sest nood on ohtlikud.

 Rahvamajanduse tootlikkuse taseme eest vastutab valitsus. Kas ja kuidas see vastutus toimib? Kas ja kuidas on need kohustused ja vastutus kirjas koalitsioonilepingus?

 Mõtlema peab vabalt, tegutsema peab eetiliselt.

[NB! Ilmub paberkandjal kahes jaos – 15. aprillil ja 22. aprillil 2015.]

Jaga |