Mitte kapitalism, vaid pärisorjus

MALLE PÄRN,      27. veebruar 2002


Mina vaatan Eesti riigi elu enda kui kunstiinimese silmade läbi. Ja mis ma näen? Mulle tundub, et meil pole valitsus mitte selleks, et elu paremini korraldada, vaid selleks, et elu loomulikku korraldust segada, elukeskkonda ära rikkuda, elu loomulikku ülesehitust hävitada, või vähemalt suuresti häirida.

Piltlikult: inimene teeb oma tööd, mida ta on õppinud tegema. Teda on õpetanud pädevad õpetajad. Paraku on iga ettevõte ühiskondlik organisatsioon, ja allub - ma ei tea küll kuidas see erasektorit puudutab - mingile riiklikule ministeeriumile. Ministeeriumi juhib parajasti valitseva partei poolt valitud sõdur, kes ei tarvitse eriti midagi teada oma alluvast valdkonnast, selle psühholoogiast ega majanduslikust küljest. Tema partei juhib ja suunab teda, ja õpetab talle, kuidas riiki valitseda.

Siis ministeerium mõtleb, kuidas selle inimese, oma ministri tööd korraldada, nii et ministeeriumile elik riigile kasulikum oleks. Ja tellib mingilt rootsi firmalt - miks just sellelt, kipitab keelel? - tohutu kalli projekti, et reformida juba olemasolevat süsteemi, mis võib-olla toimis üsna hästi. Aga ministeerium tahab oma alluva valdkonna arvelt raha kokku hoida, et ta saaks rahastada uusi projekte, mida tema ise või tema tellitud projektitootjad välja mõtlevad. Küsimata, kas see parem on, kas sellel üldse mingit mõtet on. Või kas see hoopiski kahjulik pole olemasolevale elukeskkonnale.

Me ei saa ju uusi inimesi toota, ükskõik kui palju me ka seda sooviksime. Et oleksid ainult edukad, ja kõik muud sureksid välja. Kõik need tülikad isemõtlejad, ja kahtlejad, ja aeglase mõtlemisega maamehed, ja muud ametlikult käivitatud "progressi" vastalised.
Kuna palka saab tõsta ainult kõrgemal seltskonnal, siis kõik muud peavad leppima sellega, et hakkavad suuremat palka saama üksnes siis, kui pooled töötajad lahti lastakse, ja ülejäänud pooled veerandiku võrra kõrgema palga eest kahe inimese töö ära teevad. See näib olevat ministeeriumide põhiline tegevus.

Ometi oleks nii palju lihtsam minna töötegija enese juurde ja küsida temalt: kuidas sa elad? Kas mina kui minister, kellele sa kümme korda rohkem palka maksad kui endale, saaksin midagi teha, et sinu tööd ühiskondlikult paremini korraldada?
Selle asemel otsitakse välismaalt osavaid pettureid, kes meie oma töötegija elu tõeliseks põrguks kujundavad. Samuti tema kliendi elu. Sest suur osa vajalikke teenuseid muutub kättesaamatuks, ja ülejäänud lähevad poole võrra kallimaks. Sest rikkad nõuandjad ei lepi ju väikese honorariga. Nemad ei tunne nii väikest rahaühikut, mis tähistab eesti töötegija kuupalganumbrit. Kuna ministeerium ei too midagi sisse, siis pole meil võimalik seda isegi maha müüa. Mulle tuleb meelde tuntud muinasjutust ühe kavalpea lauluke: "Tõbine kannab tervet!"

Valitsus peaks rahvast ahnete ja ebaeetiliste monopolettevõtete vastu kaitsma. Mida kujutab endast telefoni kuumaksu tõstmine? Eesti Telefoni poolt endale määratud kompensatsiooni kaotatud klientide eest. Miks vaikib seadus, miks vaikivad konkurendid? Kas on neile kasulik rahvast harjutada sellega, et ta peab hakkama järjest rohkem maksma ka selle kauba eest, mida ta ei osta?
Mida kujutab endast Eesti Energia kuumaksu kehtestamine? Kadedust Eesti Telefoni siiamaanisele karistamatusele oma kliendi röövimisel.
Ehk hakkavad kauplused nende kahe eeskujul ka ostjalt kuumaksu nõudma? Vahest võiksid teater, raadio, televisioon ka inimestelt kuumaksu nõuda? Ainult õige pisut - noh, nii kümme krooni kuus?
Aga kullakesed, maksjale teeb see ju ometi kümme + kümme + kümme!

Kapitalism peaks tähendama ju, et ma maksan ainult selle eest, mida ma tarvitan. Kõigi ostetud kaupade reklaami hinnad maksame me nagunii kinni, ehkki me seda reklaami ei telli ega vaatagi.
Süsteem, kus ülemrahvakiht alamrahvakihilt karistamatult kõik võtab, mida iganes igatseb, on pigem feodalism ja pärisorjus. Nii et sinna oleme meie tagasi sukeldunud. Sest meie feodaalidele meeldib kõikidest süsteemidest kõige enam see. Sest pärisori on feodaali ees kaitsetu.

Kas Euroopa Liit soovib oma koosseisu üht tillukest feodaalriiki? Mis jääb siin üle veel öelda? Ainult üht: kõigi maade proletaarlased, ühinege! Maailm on küps ja valmis uueks sotsiaalseks revolutsiooniks!

KESKMÕTE: Me ei saa ju toota uusi inimesi. Et oleksid ainult edukad, ja kõik muud sureksid välja.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (27)