Edgar Savisaare mõtteid õiglusest

„Mõtteid omandireformist - rikkus, õigus ja õiglus"

EDGAR SAVISAAR

Lugupeetud konverentsist osavõtjad! Kallis eesti rahvas!

Mõni aasta tagasi ühel omandireformi-teemalisel konverentsil tulid minu juurde mitmed sundüürnike pered ja küsisid, et kaua me veel jõuame seda omandireformi-trummi taguda. Neil ei jäänud muud üle, kui võtta kompensatsiooni linnalt kolimistoetuse näol, kuna nad enam ei jõudnud oodata ja olid käega löönud, olid väsinud sellest kõigest. Nimetatud perede meelest oli kogu selles omandireformi ja sundüürnike saagas juhtunud see, mida nad kõige rohkem kartsid: et riigijuhid lasevadki sel teemal vaikselt hääbuda, lootes sellele, et aeg teeb inimestega oma töö, ning keegi ei tulegi enam nõudma ebaõiglase kohtlemise heastamist riigi poolt - mingeid märke selles suunas pole näha olnud kakskümmend aastat ja tõenäoliselt ei saagi enam olema.

Eelkirjeldatu näitab selgelt meie parempoolse valitsuse poliitikat ja suhtumist inimestesse kahe aastakümne jooksul. Riigijuhid ja otsustajad valitsuse tasandil teavad ise kõige paremini, kas on see plaanipärane ignoreerimine sundüürnike-teema summutamiseks, omakasu, ükskõiksus eesti rahva tuleviku suhtes või lihtsalt empaatiavõime puudumine, aga selletaoline suhtumine on viinud meie väikese rahva kõige suurema rikkuse - inimeste - elukvaliteedi märgatavale halvenemisele, usalduse kaotamisele ja lahkumisele siit riigist.

Samasugust suhtumist, mis toimus kakskümmend aastat tagasi ja tekitas sundüürnike „tsunfti", näeme tegelikult ka täna.

Jah, me võime öelda, et majandus on tõepoolest kasvanud.

Lahendamata on aga sellised teravad sotsiaalsed probleemid, nagu kasvav väljaränne, ühiskonna vananemine, laste vaesus, haridustemaatika (sh õpetajate olukord), päästeametnike koondamine jne. Juba pikemat aega ei huvita valitsuskoalitsiooni ühiskonnast tulev tagasiside, inimeste arvamused ja suhtumised, inimeste eluolu. Täna meie kõrval elavad ja hingavad sundüürnikud on juba muudetud justkui ajalooõpiku materjaliks. Ma ei ole kindel, kas need read, mis sundüürnike kohta kirjutatakse, üldse tõepärased saavad olema, või talletatakse ajalugu nii nagu kellelegi kasulik on. Ma kahtlen, kas minu lapselapsed saavad õpikutest lugeda, et varade ümberjagamine nende tagastamise sildi all muutus majanduspoliitiliseks vägivallaks osa rahva kallal. Meie poliitikutele võiks ükskord selgeks saada, et ka kümned tuhanded sundüürnikud, kellelt selline reform võttis võimaluse erastada oma kodu võrdsetel alustel teiste üürnikega ja paiskas nad väljakujunemata turu ning kinnisvaraärikate meelevalda, et ka nemad on Eesti riigi kodanikud ja maksumaksjad.

Riik peab teenindama ja kaitsma meie elanikke, mitte olema see, kes seitse nahka koorib ja ühiskonnas pingeid tekitab

Omandireformi eesmärk oli omandisuhete ümberkorraldamine

omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Vaatamata püüdlustele ära hoida uue ülekohtu tekkimine, on pikaleveninud reform negatiivselt mõjutanud ühiskonna arengut. Ebaõiglaste lahendustega tekitatud moraalne kahju on kordi suurem rahaliselt hinnatavast kahjust.

Kõik on seaduse ees võrdsed, väidab põhiseaduse § 12. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest, kinnitab § 13, ning § 14 lisab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 (ORAS § 2 lg 2) järgi ei oleks tagastamisega endistele omanikele tohtinud kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Taasiseseisvunud Eesti, alustades ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, tegi reservatsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. Sellega välistati rahvusvaheline õigusjärelevalve omandireformile ja ühisomandi ümberjaotamisel varandusliku segregatsioonipoliitika teostamisele. Riisudes kümnetelt üürnikelt kodu erastamise õiguse, kingiti need korterid ametnike suval nn õigusjärgsele subjektile. Kogu tegevust müstifitseeritakse poole sajandi taguse vara tagastamisena.

Reformi regulatsiooni on korduvalt muudetud, nt tagastamise õigustatud subjektide ringi on mitmel korral laiendatud, samuti on ümberasujate osas seadusandja käitumine heitlik - ümberasujatele vara mittetagastamise alus (ORAS § 7 lg 3) tunnistati Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks ja kohustati seadusandjat kehtestama uue regulatsiooni. Seadusandja seda ei teinud.

Linn uuris varasema kompensatsiooni maksmise küsimust

ja sai kinnitust, et suurele osale ümberasujatele on makstud kompensatsiooni. Varasema hüvitise maksmine ORAS § 17 lg 5 tähenduses on vara mittetagastamise aluseks. Selle tõestamiseks linn kogus ekspertide abiga tõendeid Saksamaa arhiividest ning on sunnitud pidama kohtuvaidlusi. Jõustunud kohtulahenditega on linna seisukohad leidnud kinnitust.

Eesti riigi ebajärjekindlus omandireformi läbiviimisel on põhjustanud ebaõiglust, mille tagajärgi peame Tallinnas tänini helpima. Osa hoonetest, millele alates 1997. aastast võis esitada taotlusi, oli selleks ajaks leidnud heausksed omanikud, kelle suhtes oleks ebaõiglane omandatud vara täna võõrandada tagastamiseks isikutele, kes reformi alguses ei kuulunud õigustatud subjektide ringi. Teisalt on ülimalt keerukas veenduda taotlejate ambitsioonide seaduspärasuses. Andmete kontrollimisel Saksamaa ja Poola arhiivides on ilmnenud juhtumeid, mil taotlejad on juba saanud kompensatsiooni või sõjakahjude hüvitust.

Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi.

Valitsusele, tema väheses empaatiavõimes,

tuleb meelde tuletada, et kodu kaotanud inimeste haavad ei kao mitte kunagi. Tõsi, haavu saab parandada, ja seda ongi tehtud - linna pingutused sundüürnike probleemi lahendamisel on päästnud kuuse alla minekust tuhandeid peresid. Sundüürnikega tegelevate mittetulundusorganisatsioonide läbi said kodust ilma jäetud tröösti ja tuge võitlemaks oma õiguste eest. Kuid õiglane on, ja inimesed ootavad sellist õiglust, - et haava aitavad parandada eelkõige need, kes selle tekitasid.

Lahendus sundüürnike probleemile ning ülekohtu heastamisele riiklikul tasandil oli olemas.

Omal ajal, pea 20 aastat tagasi, enne kui sundüürnike probleem tekkis, õigem oleks öelda - tekitati, oli ka riigil valik ja võimalus - võimalus teha selline otsus, et tuhanded pered kannatama ei peaks. Paraku ei käitunud riik oma inimeste suhtes riigimehelikult ning kõnekäänd „Hädasolijat tuleb aidata" on vabariigi valitsusele jäänud pelgalt sõnakõlksuks.

Mõne aasta tagune aeg, Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistav juubeliaasta oli kantud juhtmõttest „Ühiselt ehitatud riik". Loodame, et riigijuhid on õppust võtnud sundüürnike traagikast ja et tõepoolest ehitame tulevikus riiki üles meie kõigi ja igaühe jaoks, nii nagu Tallinn seda tegi.

Valitsus kiitis heaks "Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013" ja selle rakenduskava aastaks 2008. Tunnustuse sai suure hulga inimeste koostöö, mis algas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel 2005. aastal. Kokku tuli eluasemestrateegia koostamise juhtgrupp, mis tõi välja valdkonna prioriteedid ja arutas võimalikke lahendusi. Tunnistati, et tagastatud majade üürnike probleemi lahendamine, sotsiaalsetele riskirühmadele munitsipaal-üürielamispindade võimaldamine jm teravad elamumajanduslikud probleemid on pälvinud suhteliselt vähest tähelepanu. Seetõttu toodi prioriteetselt toetatava sihtgrupina uues arengukavas välja sundüürnikud jt omandireformiga oma eluruumi erastamise õiguseta jäänud üürnikud. Uus arengukava nägi aastaks 2010 ette sundüürnike kindlustamise eluasemega, sh omandireformist tekkinud materiaalse kahju hüvitamise. Selle meetme maksumuseks kuni 2010. aastani prognoositi peaaegu 550 miljonit krooni. Kui Keskerakond oli viimati koalitsioonis, esitas ta kahel korral valitsusse eelnimetatud elamumajanduse arengukava ja sellega ka sundüürnike probleemi lahendamise põhisuunad. Kuid Reformierakond blokeeris need mõlemal korral, hoolimata sellest, et koalitsioonilepingus olid põhimõtted kokku lepitud.

Ometigi ei oodanud tänased linnajuhid,

mil parlamendi sel osal, kes sundüürnike probleemi salgasid, südametunnistus tagasi tuleb, vaid ülekohut hakati heastama omal jõul juba palju varem. Linn on püüdnud kahe suure elamuehitusprogrammi kaudu lahendada sundüürnike eluasemeküsimust - 2002. aastal vastu võetud elamuehitusprogrammi "5000 eluaset Tallinnasse" ning 2008. aastal rakendatud linna II elamuehitusprogrammi läbi. 1998-2009 anti üürile kokku 2688 munitsipaaleluruumi. Elamuehitusse on investeeritud ca 750 miljonit krooni. Paralleelselt on linn maksnud 2002-2009 kolimistoetust 2,5 miljonit eurot kokku 1421 sundüürnikule, kes eelistasid munitsipaalkorteritele rahalist kompenseerimist.

Aga oluline on näha arvude taga inimest, vaadata asju sügavamalt. Iga arvu taga on tegelikult ühe perekonna saatus. Aastaid tagasi oli Tallinnas tuhandeid sundüürnikke, tuhandeid riigi poolt saatuse hoolde ja perspektiivituse rüppe jäetud perekondi. See oli Tallinna soov pakkuda inimestele elamisväärset elu. See peaks olema riigi kohustus heastada oma vead.

Siinkohal ma sooviks tunnustada ja tänada neid inimesi, sadu väga tublisid inimesi, kes seisid ja seisavad linnarahva huvide eest.

Olgem ausad, sundüürnike probleemi lahendamine

ei käinud kergelt. Riigikontroll süüdistas meid isegi, et miks me anname neile inimestele kortereid soodustatud tingimustel. See oli alatu süüdistus, sest seejuures vaikis Riigikontroll kahjuks maha, kuidas meie ühiskonnas üldse tekkisid sundüürnikud. Riigikontroll või mõni muu kontrolliasutus peaks püstitama küsimuse sellest, et valitsus maksaks omavalitsustele kinni nende poolt ehitatud üürikorterid. Siis saaksime tõepoolest rääkida nende erastamisest.

Et taastada õiglus, heastada sundüürnikele tehtud ülekohus ning tagada riigi usaldusväärsus oma kodanike ees, peaks riik:

• austama inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, millega omandireformis vastuollu mindi;

• kohtlema sundüürnikke võrdselt korterierastajatega nagu on õigusriigile kohane - nii materiaalsest kui ka moraalsest küljest;

• lõpetama üksikute eraisikute ärihuvide eelistamise avalikule huvile;

• ükskord selgeks saama, et ka kümned tuhanded sundüürnikud, kellelt selline reform võttis võimaluse erastada oma kodu võrdsetel alustel teiste üürnikega ning paiskas nad väljakujunemata turu ja kinnisvaraärikate meelevalda, on ka Eesti riigi kodanikud ja maksumaksjad;

• kuna omandireformi algusest möödunud aastate jooksul on paljud sundüürnikud omal käel rabelnud välja sundolukorrast (nt laenurahade toel), siis tuleb riigil neile pealesunnitud väljaminekud korvata;

• sundüürnikele kompensatsiooni maksma. Sisuliselt on inimeselt kodu võtmine sundvõõrandamine, mille puhul on kompensatsiooni maksmine kaasnenud kahju ja kannatuste eest iseenesestmõistetav. Kui näiteks maantee laiendamise nimel tuleb lammutada elumaja, makstakse inimestele kompensatsiooni, et nad saaksid endale soetada uue kodu;

• otsustama oluliste kultuuriobjektide osas reformi läbiviimist. Mustpeade maja ja Niguliste kiriku pikaleveninud saaga on häbiplekiks euroopalikule Tallinnale;

• kompenseerida omavalitsustele aastate jooksul sundüürnike jaoks tehtud kulutused. Riik ja omavalitsused on aastate jooksul kulutanud sundüürnikele uute korterite ostmiseks ja ehitamiseks ligi miljard krooni. Tallinna linnaeelarvest kulus aastail 2002-2008 selleks ligi 750 miljonit krooni.

Oluline on üks - meil on olemas valik: kas lahendada see küsimus või mitte lahendada.

Me elame maailmas ja ühiskonnas, kus täna on olemas valikuvabadus tehtud halb heastada. Ning kui valitsejad meiega nõustuvadki, aga tulevad jutuga, et raha ei ole, siis ärge uskuge neid! On ju laialt teada, et IRL-i Koduomanike Liidu rahapump on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, aga sellest vaikitakse.

Reformierakond kütab oma mittetulundusühingutele raha Välisministeeriumist, aga seda pole meedia märganud. Näiteks MTÜ Mondo, mille esimees on Mati Raidma, on saanud Välisministeeriumi arengukoostöö summadest konkurentsitult suurima tüki - 173 262 eurot (vanas vääringus ligi 3 miljonit krooni). Seda üksnes käimasolevate projektide jaoks. Kõlab seejuures uskumatult, aga on tõsi - reformierakondlase Raidma juhtida oleva ning tema parteikaaslase poolt juhitava ministeeriumi rahastatava MTÜ ühe projekti nimeks on „Sotsiaalne õiglus ja jätkusuutlik areng"...

Omandireform ei oleks pidanud Eesti ühiskonda lõhki ajama, vaid olema suunatud olemasolevate lõhede ületamisele. Sotsiaalset kriisi süvendavat omandireformi läbi viia oli lubamatu. Täna on poliitikute kätes heastada omandireformiga tekitatud ebaõiglus. Näidakem selleks tahet!

EDGAR SAVISAAR

[esiletõste]

"Konverents nõudis, et riik eraldaks omavalitsustele raha omandireformi õiguslikuks lõpetamiseks ja kulude korvamiseks, mida linnad on teinud sundüürnikele uute elupaikade rajamiseks. «Heastamaks omandireformiga põhjustatud ülekohut on vaja, et sundüürnikud, kes jäid ilma oma kasutatava eluruumi erastamise võimalusest, saaksid kompensatsiooni tekitatud füüsilise ning moraalse kahju eest,» rääkis Eesti üürnike liidu juhatuse liige Peeter Tedre. Konverentsi korraldas MTÜ Koduõigus koos Eesti linnade liiduga Tallinna toetusel.

Tallinn asus sundüürnike probleemi omal jõul juba palju varem lahendama. Aastatel 1998-2009 anti üürile kokku 2688 munitsipaaleluruumi, elamuehitusse on investeeritud umbes 750 miljonit krooni. Paralleelselt maksti aastail 2002-2009 kokku 1421 sundüürnikule 2,5 miljonit eurot kolimistoetust."

Pealinn 30.04.2012. "Uskumatu: Saksamaale pagenu lapsendatud sugulased röövisid veel tänavu erastatud kodud"

Jaga |