Väärtuste valik ja saavutamine

ANTS METSLA,      11. jaanuar 2006


Lehitsedes tagantjärele ja hulgi Eesti Päevalehte, hakkas silma teoloog T. Pauli mõtlus „Väärtuse valik" (19.11.2005), kus autor oma kõrgest kantslist taas kord üht osa lugejaist halvasti üllatab, lihtinimesele kurjasti koha kätte näitab.

Autori raskepärane mõtteviis ja võõrsõnade lembus näivad taotluslikud. Arutluses tahab usumees ütelda: inimesed ei ole oma omadustelt ühesugused, üheväärsed – seega ka mitte võrdsed. Talle ei näi imponeerivat, et „tänapäeva sekulariseerunud ühiskond (? – A. M) on sotsiaalsest küljest kristlikum, kui kristlik kirik ise seda ajaloos on olnud". Jäägu tänapäeva (Eesti) ühiskonna sekulariseerumine pelgalt T. Pauli mõtteks, aga et kirikhärrad on sageli ära võtnud Räime-Reetade viimasedki kopikad, on tõsi.
Ehk küll Luther, püüdes elustada algkristluse tõdesid, lõi võrdsustava luteri kiriku, näib selle preester T. Paulile sümpatiseerivat ajaarvamiseelne India dharma-õpetusele ja brahmanismile põhinev kastikord, mis tänapäeva mõistes oli brahmanite ja ülikute vaimne ning riiklik vägivald harimatute hindude suhtes. Ometi näib T. Paul kahetsevat, et Euroopa kirikus polnud see inimeste astmestamine nii järjekindel.
Emotsionaalse kategooria „väärtus" ja ühiskondliku mõiste „võrdsus" katab T. Paul vastavalt usulise salasõna „püha" ja varakristliku „vendluse ja võrdsuse" looriga. Tänapäeva ühiskonnast kriipsutab ta maha mõisted „püha" ja „vendlus" kui rudimendid, ihaldatava võrdsuse jätab, tundub et sunnitult.

Mõtlemine on tupiktee
Neid mõisteid avades saanuks toetuda üldfilosoofilisele mõtte arengule ja inimkonna elukogemusele, mõttepragmaatikale. Pigem rohkem viimasele, sest õhtumaa tunnetuslik mõte olnuks ehk elutervemgi, kui see lõppenuks Sokratese iroonilise mõtteviisi ja vastikusega traktaatide vastu, millega vanatark andis mõista: mõtlemine on tupiktee.
Ometi sünnitas selline mõtlemine Euroopa valgustajaid, kes inimajalugu uurides jõudsid uusaja keskel vapustavate järeldusteni: kõik inimesed on sünnilt võrdsed. See oli mõtterevolutsioon ja lihtrahvale hingeülendav shokk.
Selline mõttemuutus sünnitas suuri ühiskondlikke revolutsioone: Ameerika asumaad kuulutasid end iseseisvaks, Euroopas toimus Suur Prantsuse revolutsioon.

Inimesed on sünnilt ja õigustelt võrdsed
Kõige selgemalt väljendus inimeste võrdsuse idee Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioonis ja revolutsiooni päevil Prantsuse Asutavas Kogus vastu võetud Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioonis, kus seatakse esiplaanile inimese looduslikud, võõrandamatud õigused: isikuvabadus, õiguslik ja tegelik võrdsus, mõttevabadus … ka kodanike õigus vahetult kaasa rääkida riigi maksupoliitikas.
Need uuesti avastatud põhimõtted ei saanud muidugi teostuda ainult ühe revolutsiooniga – läks enam kui kakssada aastat, täis võitlust ja vastasseise, kuni verega sai kirjutatud: kõik inimesed on sünnilt ja õigustelt võrdsed.
Väärtuse mõistet tegelikult avamata (on see vaimne või materiaalne?) ütleb T. Paul, et vahest ei peagi inimene väärtust otsima, ehk leiab väärtus inimese. See on tore ilukirjanduslik leid, aga võib olla sotsiaalshovinistlik mõlgutus, kus inimest ei nähta väärtuse subjektina, vaid pigem objektina, mingi üleloomulik jõud jagab väärtusi aga valikuliselt.

Miks ülikuid pilpal kanda?
T. Pauli arusaam „pole olemas sellist asja nagu üheselt määratletud üldine hüve" kuulub paulismide hulka, see on sõgedus. Kindlasti näeb ta asja filosoofilises rakursis, aga üksiku ja üldise kategooriate seosega on ta kõvasti kimpus. Hoopis usutavam on Cicero seisukoht, et rahva heaolu on ülim seadus, või Machiavelli tõdemus, et mitte üksikisiku heaolu, vaid rahva heaolu teeb riigi suureks.
Kuidas ei ole üheselt määratletud üldisi hüvesid? Aga inimeste vabadus, võrdsus, vaimsus, kas need pole mitte üldinimlikud väärtused, ja hüved nagu omariiklus, millega kaasneb patriotism, kaasaegne haridus- ja tervishoiusüsteem, tõhus sotsiaalhooldus jms.
Et riik neid väärtusi ja hüvesid vähe on hinnanud ja panustanud peamiselt väheste üksikisikute materiaalsetele väärtustele, on teatud mõttes mõistetav, üldiselt aga kurb ja traagiline.
Muidugi, hüvede tagamiseks on vaja prisket ühiskassat. Aga kuningadki said oma halvasti toimiva riigi ressursid pigem üksikuilt kui rahvalt. Miks tahavad siis meie valitsejad maksukoormust vähendades ülikuid pilpa peal kanda?
Lp T. Paul, üldised väärtused ja hüved on olemas, me ei pea neid ootama, vaid saavutama. Nagu ütles saksa kirjanik L. Börke: Mitte kannatusega ei saa rahvas vabaks, vaid kannatamatusega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)