Kormoran, hüljes ja rannakalur

Jaanus Kõrv,      28. juuni 2006


Küsimustele vastab Hiiumaa rannakalur Lembit Sauer.

Kas rannakaluri kui hiidlaseks olemise staatus on pöördumatult hääbumas?

Alustaks positiivsetest asjadest.
Tuulehaug käis Hiiumaa rannikumeres enne ka Haldis ja Sarve kandis, siia Kärdla lahte ta ei tulnud, aga nüüd on ta instinkt muutunud ja teda tuleb Kärdla lahte ka. Rannakaluri hoiab merel see, et kui sa kalale lähed, siis päris tühjade püünistega tagasi ei tule . Seda aega on mai keskelt juuni keskpaigani. Tänavu käis Kärdla vetelpäästesadamast ainult üks paat kala nõudmas, aga kohati oli siiski "laulupidu" ka – ma ei tea, kust need väikest seltsi paadid tulid, kus spinningumehed üsna usinad olid.
Aga mõni asi teeb päris kurvaks... Sa vaata – kormoranide ülistajad püüavad väita, et need linnud pole siin mitte võõrliik, vaid kohalik. Ma ei vaidle vastu, et kui nad on, siis las olla. Kuid niipalju, kui meie peres kalandust on olnud, aga seda on 1830. aastast, siis sellest ajast alates ju pole kormorane olnud. See tähendab, et kalale avaldatav surve kujunes välja juba ilma kormoranita. Nüüd, kui kormoran siia tuli, suurenes surve kalavarudele veelgi.
Teine asi on hülged. Hülged on siin kogu aeg olnud, aga nad olid ka Eesti Wabariigis ja vene ajal kontrolli all. Nüüd jäeti see kontroll ära, hüljeste laskmine lõpetati.

Millal viimati hülgeid veel lasta tohtis?

See oli 80-ndate aastate algul – Hiiu Kaluril oli siis ju lausa hülgeküttide brigaad. Nüüd on olukord hoopis midagi muud.
Kui kalapüüdja oli enne rannakalur, siis nüüd on seda kormoranid, hülged, haigrud.

Kuidas kalavarusid tasakaalus hoida, kui püüdjaid on palju rohkem kui aastaid tagasi?

Elu näitab, et mingisugune fanaatik ja entusiast viib eesti asja edasi. Ideaalne näide on Pohlak ja jalgpall. Samas võime öelda, et hüljeste puhul on seda vennad Jüssid, lindude puhul Mägi ja Lotman ja veel mõned.
Aga kalanduses sellist fanaatikut mina oma nägemispiirkonnas ei näe. Kuigi Hiiumaal on olnud selliseid, kelle südameasjaks oli kalavarude kindlustamine tulevastele põlvedele. Need mehed olid Ruuben Post ja Paul Niit, kes nüüdseks juba manalamehed. Samuti Raivo Kreis, kui ta veel kalakaitses töötas. Paul tõi 4–5 aastat tagasi paarkümmend tuhat siiajärku Salinõmme, lasi nad sumpadest merre ; möödunud aastal oli esimene väljapüük, kus sealsed kalurid juba mingi koguse siiga said. Samas lasti aga Virolahtis möödunud aastal merre 200 000 noorsiiga ja 400 000 mereforelli. Soomes on hästi aru saadud, et vääriskalavarude taastootmine peab ikka inimkäe läbi tulema.

Peaks siis nii olema, et Jüssidele ja Mägile ja Lotmanile tuleks heas mõttes ka „vaenlane" otsida, kes kalu kaitsma hakkaks?

Jah, täielikult!
Peab ükskord selgeks saama, et kala on ka üks osa meie loodusest, seda pole mitte ainult kormoran ja hüljes. Samas pean hiidlasest kalurit samuti sellesama looduse üheks osaks.
Minu vanavanavanematele anti siis, kui kalevivabrik Kärdlasse tuli, mõisa poolt kohustus, et nemad peavad vabrikule kala, põhiliselt haugi, püüdma. Hiiessaares oli piirkond, kus kala võis püüda, ja seda kohta nimetati Saueri silmaks.
Kalapüük pole mingi rikastumise allikas, vaid osa inimese toidulauast. Viimastel aegadel on püütud just kalurit igati halvustada. Näiteks Postimehes kirjutas linnuteadlane Uustal, et ei ole võimalik kindlaks teha lindudest põhjustatud kalavarude vähenemist niivõrd suures veekogus nagu Läänemeri ja et kalavarude vähenemise põhjuseks on ikkagi kalurite ahnus.
Kõrvalpõikena võin öelda, et kui aprilli lõpul olid Vilsandi juures hülgepäevad, ütles Ivar Jüssi mai algul „Osooni" saates, et kalurite püünistes hukkub aastas üle 1000 hülge. No jumal hoidku! Kui Hiiumaal, kus on kolm neljandikku Eesti vetes elavatest hüljestest, hukkus ainult üks kalurite püünistes, siis kust see tuhat tuli?! Pärnu meestelt või? Aga tavakuulajale jätab see kohe mulje, et näed, missugused kalurid on ja kuidas nad hülgeid hävitavad.
Teine asi, millest on kirjutatud: Läänemere akvatoorium on nii suur, et hüljes ei saagi kahju teha. Tegelikult on aga nii, et Läänemeri Hiiumaa ümber on madal, ning ahven, haug, säinas, teib ja vimb ei rända siit kuhugi – nad on siin paigal. Ja kui ta on siin hävitatud, siis ei tule teda ka mujalt juurde. See on sama, kui mingis järves elav kala – ta on selle piirkonna kala. Ei saa nii lähtuda, et kalavarude hulk sõltub kogu Läänemere piirkonnast.

Nüüd tehti meie rannikuvetesse hüljeste keelualad, mida on Eestis seitse ja Hiiumaa vetes viis. Saan aru, et keeluala tähendab seda, et sinna tuleb rohkem hülgeid kokku. Nüüd, kui neid piirkondi on meil siin viis, pole ma kusagilt kuulnud, et mingeid erilisi abinõusid kalavarude olukorra parandamiseks meie rannikumeres ette võetaks. Me toome hülgeid siia juurde, kormoranid paljunevad iseenesest, aga kalavaru on ikka endine. Siin peaks vastukaaluks olema kalavarude suurendamise programm.

Kas pole nii, et hüljeste suur kaitsmine on nii kindlalt paigas, et seda enam ei murra, kormoranidega ei suudeta enam võidelda, ja siis ongi kõige lihtsam teha patuoinaks rannakalur?

Ongi! Neid kaitsealasid on Hiiumaal piisavalt palju ja rohkemgi veel kui vaja. Mis tehti? Pandi Väinameri keelu alla. Mina sellest mõttest aru ei saanud... Kalur püüda ei tohi – see peaks ju nüüd kalavarusid juurde andma. Kuid samas annab see palju vabamad käed kormoranidele ja hüljestele, sest nende segajaid kalurite näol ju pole.
Hiljuti öeldi "Osooni" saates, et kormoranid söövad terve aasta jooksul Väinameres kaks kolmandikku ja kalurid ühe kolmandiku kalast. Kui me nüüd kaluri sealt ära võtame, kas kala üldse kudeda saab?
Olen oma Soome kolleegi Ahti Merilaisega rääkinud – see pole nii, et kui keeluala luuakse, siis kogu tegevus sellega ka piirdub. Ei ole! Nüüd tuleb alles uurida, kuidas ja mis kasutusele võtta, et keelualas olev kala looduslikul teel kudeda saaks.
Näiteks Käina lahes tehti proovipüüki, seal pole praegu peale kiisa midagi. Ja püütigi väita, et kiisk sõi teiste kalade marja ära. Kuid seal on ju tohutu kormoranide kaitseala!
Öeldakse, et kormoran ei ole kaitse all. Kuidas ei ole?! Kui on lindude kaitseala ja seal põhiliselt kormoran elabki, siis see on ju kormoranide kaitseala!
Samamoodi on olukord Väinamere laidudel, mis ka kaitse all, kuid kus kalavarude kaitseks ei tehta midagi.
Milleks neid keelualasid siis luuakse?
Mul ei ole kormoranide ega hüljeste vastu midagi, kuigi süda on täis, kui sa lähed ja tõstad võrguräbalad merest välja, aga mind häirib see, et kalapüüdjatest ainuke, kes peab kogu aeg midagi tegema ja kes maksab, on kalur. Ja just tema pidurdamisega püütakse kalavarusid säilitada.
Tegelikult on just rannakalur kalavarude suurendamisest huvitatud. Ükski rannakalur ei teeks seda, et püüaks välja selle viimase kala. Kunagi oli Käina laht tohutu kalavarude inkubaator – püük oli seal keelatud ja kormorane ka polnud. Tegime 90-ndate alguses kontrollpüüki – kala tuli nii, et pärast oli raske võrku välja käristada.

Kui palju on Hiiumaal rannakalureid?

Üksusi, kellele püügiload on antud, on 171; kalureid on muidugi tunduvalt rohkem.
Mul on aastaid peetud päevikut ja selle alusel võin öelda, millal Hiiumaa vetes oli kala normaalselt. See oli aastatel 1988–1992.

Mis juhtus, et kalavarud vähenesid?

Osa süüd on ka kaluritel, eriti Väinameres, kus toimus ülepüük. Siis alustasid kormoranid, hüljeste puhul pandi piirangud, tulid haigrud. Leian, et need põhjused peakski aluseks võtma, ning siis leidma, mida teha, et kalavarusid suurendada. See, et me jõestesuudmed tehakse kala läbilaskvateks, on hea, aga et ojad on madalad, marsib haigur sealt läbi, ja kõik, mis elus, selle ta nahka pistab.
Kui tahetakse, et Hiiumaa rannikumeri Euroopa jaoks hülged, kormoranid ja haigrud ära toidaks, miks siis Euroliit ei võiks kalavarude taastamiseks anda kümneid kordi suuremaid summasid? Praeguse rahaga toidavad nad oma lemmikuid, aga hiidlane tahaks ka vahetevahel mõne siia kinni püüda, et traditsiooniline jõululaud oleks endistviisi kaetud. See ju kõigile teada, et hiidlase jõululaual oli alati siiakala.

Siiasoomused pandi veel rahakotti, siis ei pidanud raha majast ära kaduma...

Jaah! Ja jo see oli hea amps ikka ka! Aga praegu pole Kärdla lahes vimba ammu nähtud ja säinaski on üsna harv külaline. Miks siis selle peale ei mõelda ja mõnel liigil lausa kaduda lastakse?

Julged sa öelda, et kui praegune tendents jätkub ja raha kalavarude taastootmiseks ei anta, sureb rannakalandus kui ajalooline traditsioon mõne aja pärast välja?

Selles olen üsna kindel. See juba on suures osas hääbunud, aga inimesel on instinkt nii tugev, et ta läheb ikka merele ja paneb püüsed sisse. Liiva Juss (Hiiumaa põline rannakalur Johannes Liiva - J.K.) ütles: „Ma tulin tänavaasta esimest korda merelt ära – mitte ühtegi kala pole võrgus olnd." Aga ta on teine õhtu ikka seal! Niikaua, kui see põlvkond veel elab ja kui tal õigus merele minna, siis ta sinna läheb, aga et sellega ka toidulauda katta – see mõte kaob üsna ruttu. Kaks kalaliiki meil siiski praegu veel on – tuulehaug ja lest.
Ma olen rannakaluri definitsiooni ka välja mõelnud: rannakalur on inimene, kes oma toidulaua katmisega segab kormoranide ja hüljeste tegevust ning vihastab Brüsseli ametnikke.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)