Seriaal „Litsid“ räägib isiklike väärtuste hülgamisest võõra ideoloogia teenimise nimel

Möödunud sajandi seitsmekümnendate alguses sain Soome sõbralt küllakutse. Viisin kingituseks ühe oma hüperrealistliku erootilise lillemaali. Sadamas oli Vene sõjaväestatud toll. Õhetavate põskedega noorsõdur katsus õhukest pakendit ja küsis: “Kas see on kunst?“ Rahustasin: „Ei, see on graafika.“ Tumedasilmne sõdurpoiss, tahtes jätta  kultuuri tundva ametniku muljet, jäi vastusega rahule. Absurdipakend läbis tolli.

Üheksakümnendate kultuurikatkestus on sümbolistlikus absurdivõtmes võrreldav noore tollisõduri juhtumiga. Tallinna Televisiooni saates „Poolkuu Igor Gräziniga“ arutati, et meil on olemas poliitiline eliit ja majanduseliit, kuid puudub kultuurieliit. Võib-olla pidasid saates arutlejad silmas üheksakümnendate kultuurikatkestuse  järelmõjusid?

Filmikultuuris on siiani segane, kes olid profistuudio „Tallinnfilm“ lammutajad. Möödunud nädalal tutvustas filmiteadlane Õie Orav Tallinna Kinomajas oma viimaste aastate hiigeltööd ja kingitust 100-aastasele Eesti Vabariigile. See oli mahukas fotodega illustreeritud digiraamat "Eesti Kinoliit. Kroonikad aastatest 1962–1990". Filmiajaloo tähtsündmusel ei olnud näha ühtki Filmiajakirjanike Ühingu liiget ega riigi dotatsioonil olevate ajalehtede „Sirp“ ja „Müürileht“ filmitoimetajat, riigitelevisioonist rääkimata. Rahvusliku filmikultuuri klassika huvipuuduse põhjuseks tundub toimuvat mingi määratletud  ideoloogilise grupi teadlik juurte hävitamine ja pidetu globalistliku kultuuri vundamendi teadlik arendamine?

Eesti Sihtasutus Kultuurileht annab välja kõiki riigi poolt doteeritud Eesti kultuuriajakirju ja -ajalehti. Sihtasutus tegutseb aastast 2004, siis hakkas ta välja andma kõiki varem Perioodika alla kuulunud ajakirju. Perioodika on 1940–1941 ja 1944–1996 Tallinnas tegutsenud kirjastus, mis mitmete reformide järel toimis aastani 2004.

Mart Sander koos Bel-Etage Swingorkestriga on vaatajateni toonud ainulaadse muusikafilmi “Muusika pommide all”, mis jutustab ühest viimastest Teise maailmasõja ajal toimunud peoõhtutest Berliini keldrilokaalis 1945. aasta kevadtalvel, kui rinne Berliini ümber koomale tõmbus, pakkudes sõjast väsinud inimestele võimalust reaalsusest unistustesse põgeneda. Muusikafilm ei ole valminud Eesti Filmi Sihtasutuse riigiabiga. Paistab, et riigiabiks on vaja veel midagi – hoida iseennast rahajagamise protsessi sees. Filmiteadlane ja PÖFF-i asutaja Tiina Lokk on öelnud, et dramaturgiline konflikt Sanderi taiese puhul ei olegi oluline. Tegu on stiilse muusikafilmiga, mida näidati ka 2008. aastal Cannes'i filmifestivali lühifilmide programmis.

Sanderi suurim õnnestumine on näitlejate valik

Mart Sander on sündinud 10. augustil 1967 Tallinnas.Õppis Tallinna Muusikakeskkoolis viiulit ja klaverit, hiljem Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, Eesti Humanitaarinstituudis semiootikat ja ajalugu, Tallinna Pedagoogikaülikoolis inglise ja saksa keelt. 2005. aastal sooritas ta eksternina Cambridge'i ülikooli kõrgeimad välismaalastele mõeldud inglise keele eksamid. BA-kraad on Sanderil Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudist kunstide didaktika õppesuunalt. Nüüd õpib Sander magistrantuuris Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis telerežii ja tootmise erialal.

Sander on Rahvusooperis Estonia lavastaja ja kunstnikuna toonud lavale operetid "Silva" ja "Savoy ball". Ta on kirjutanud romaane. Lavastanud endakirjutatud  monodraama "Juhuslik nimetaja", mis jõudis 2015. aasta septembris Broadway (New York) lavale, saades maailma suurimalt monoetenduste festivalilt UnitedSolo parima helilahenduse preemia. Järgnes lavastuse turnee USA-s ja Kanadas ning järgmisel aastal osales lavastus mainekal teatrifestivalil Edinburgh Fringe.

Sander on mänginud filmides ja teleseriaalides. Ta on lavastanud kolm filmi, olnud aastaid teleseriaalide juht koos paljude partneritega. Sander on kogenud, mitmekülgse vaimse pagasiga looja. Õppejõud ja näitleja Tõnis Rätsep on öelnud: „Eestis annet ei andestata.“

Ettevõtlik Tuuli Roosmaa on produtseerinud Mart Sanderi käe all ajaloolise teleseriaali "Litsid". Loo alguses esitatud Jossif Stalini tsitaat „Väikeriigid on kapitalismi litsid“ annab selge vihje, et tegemist on sümbolistlik-allegoorilise seriaaliga.

Sanderi suurim õnnestumine on näitlejate valik. Muidugi, Merle Palmiste ja Andres Dvinjaninov mängivad tuntud headuses. Samadest nägudest küllastunud Eesti telekanalite seriaalide kanvaasse on ilmunud uued, rollist lähtuvalt värsked filminäitlejad. Jekaterina Novosjolova, Liisu Krass, Liisa Linhein, Gerda Johnson, Pirjo Jonas, Mirjam Aimla, Lisette Pomerants rõhutavad filmile omaste vahenditega loo sõnumi dekadentlikku olemust.

Sanderi režii on toonud eesti seriaalimaastikule uue näitlemisstiili. Taoline hüpe on võimalik vaid tänu lavastajakogemustele ja mitmekülgsele ühendatud kunstierialade aluspõhjale. Filmikunst on kõikide kunstide kogum. Väliselt lihtne nagu ballett.

Kultuur vajab tsensuurivaba kaasamist

Tartus asuvas Ajalooarhiivis on meie ajalugu kuni iseseisva Eesti Wabariigi  sünnini. Siiani on  säilinud rippuvate pitsatitega Valjala lepingute originaalid. Need on ajast, kui saarlased end ristida lasid. Kas nad olid siis poliitilised litsid? Mulle oli arhiivis põhjalikumalt tuhnides üheks põnevamaks avastuseks möödunud sajandi alguse tsaaripolitsei mahukas fotokogu ametlikest lõbutüdrukutest.  Suurepärane ajastu mälupilt, mis kinnitab, et seriaali „Litsid“ andekad kunstnikud on valinud õige stiililahenduse.

Litsid on ka poliitikud, kes olid valmis Eestit nii itta kui ka läände maha müüma. Seriaal on üldistus vaimsest  prostitutsioonist, oma isiklike väärtuste hülgamisest võõra ideoloogia teenimise arvel.

Sümbolistlik kunst püüab tabada absoluutseid tõdesid, millele pääseb ligi üksnes kaudselt. Seega saame tegelaste käitumise motiive käsitleda ka tänase kapitalistliku Eesti situatsioonides – ühiskonnas, mille kõrgeimaks väärtuseks peetakse raha ning kõnetavateks suhtlussõnadeks on teenus, toode, turg. Kultuurieelistuseta kaome allettevõtlustega ajaloo tolmu. Kultuur vajab tsensuurivaba kaasamist ja sõltumatut riigiabi art house-filmidele.

Mihkel Kunnus ütleb arvustuses: „Litsid ise on siin kõige vähem litsid.“ Kunnusega saab vaid nõustuda. Tegemist on ohuteosega.

„Litside“ üheks nähtamatuks ja alati kohal olevaks tegelaseks on Tsensor. Tsensuuriga saab mõjutada avalikku arvamust, võib piirata eneseväljendust.  Tsensuur võib kehtida ka siis, kui seda ei ole seadustega kehtestatud.

Poliitiline võim kehtestab tsensuuri teatava tava, kirjutamata seaduste ja nn telefoniõiguse kaudu. Eesti NSV viimane tsensor Ingermann arvab, et „Eesti Vabariigiski on tsensuur, ja ma ütleksin, et isegi kapitaalsem ja rangem, kui see, millega mina omal ajal kokku puutusin. Lugege ajalehti ja ajakirju, siis näete, kuidas ühed seisukohad tsenseeritakse välja teiste arvelt.“ Tekib postmoderne küsimus: „Kes on siis tsensuuri litsid?“

 Loominguliselt on tegemist Eesti teleseriaalide tootmises nähtusega –  katsega läheneda professionaalse kvaliteet-teleseriaali kunstile. Vähemalt on nähtavale tõstetud lahendamist vajav sisuline mõiste: kuidas defineerida terminit – mis on kvaliteet-teleseriaal?

TÕNU VIRVE

filmindusekspert

Jaga |