Igikestev nõidade põletamine

Näiteks reffidele ei anna rahu, et Eesti riik kuulub Euroopa kõige vaesemate hulka, aga Tallinn on Euroopa linnadele lausa eeskujuks. Eks selle eest tuleb seaduslikult linnapeaks valitut karistada! Kohtusüsteem ja peavoolumeedia loodavadki pikaajalist nõiaprotsessi, mille kestel saab täiuslikult nautida vaenatava mõnitamist ja võib-olla ka surnuksvaevamist.

Tallinna sadamas aset leidnud rahavirutamist nähtavasti enam ei uuritagi, sest varastatu voolanud reffide taskutesse. Selle isiku nimi, kes varastas Eesti ärimeeste rahad VEB-fondist, on salastatud 75 aastaks. Kuhu jääb seaduslikkus ja õiglus?

Sundüürnikele kompensatsiooni maksmise ümber käib tagasihoidlik arutelu. Riigi poolt kasutatud vägivalda kodu kaotanud inimeste suhtes on siiani lausa õiglaseks peetud – mineviku ülekohut on „heastatud“ veelgi suurema uue ülekohtuga. Kuid ajakirjandus praalib jultunult mingisugustest vanadest haavadest, mida ei tohtivat lahti rebida. Ja ühiskonnas valitsev kiskjamoraal ongi siiani võitu pühitsenud.

Peavoolumeedias toimuv hirmutamine Venemaaga, et inimesed oma tõelistest muredest vaikiksid ja laseksid tähelepanu kõrvale juhtida häbiväärsetelt kohtuprotsessidest, lihtsalt ei toimi, sest näiteks pensionäridel on veel selgesti meeles, et NSV Liidu ajal võimaldas pension inimväärset elu, tööpuudust ei tuntud, kodutuid ja prügikastiinimesi polnud, igasugune arstiabi oli täiesti tasuta, haridusesaamine oli prii. Kutse- ja kõrgkoolides maksti stipendiumi ning pärast eriala omandamist oli töökoht garanteeritud. Ka väike palk võimaldas tollal inimväärselt elada.

Kuidas ka ei levitataks ajakirjanduses valet Nõukogude aja kohta, tõde siiski ei unune, ja inimeste tähelepanu praeguses ühiskonnas valitseva karjuva ebaõigluse suhtes teravneb.

Eevi Geidik, pensionär Rakverest

Jaga |