Pärimusmuusika levib üle Eesti

Jaanus Kõrv,      25. juuli 2007


Kesknädalale annab intervjuu Hiiumaa pärimusmuusikafestivali looja ASTRID BÖNING

Kust tuli mõte hakata Hiiu Folki korraldama?
Mõte tuli siis, kui ma Viljandi Kultuurikolledzhis õppisin ja Hiiumaaga polnud mul veel mingit sidet. Olin siin varem vaid korra käinud. Kuna oli näha, et Hiiumaal oli rahvamuusikakoht üsna tühi, mõtlesin, et oleks vahva üks Hiiu Folk teha.
Kolledzhis pidime kultuuriettevõtluse loengus tegema projekti, ja mina kirjutasingi teemal „Hiiu folk". Saatuse tahtel sattusin hiljem Hiiumaale folklooriõpetajaks. Ja paari aasta pärast oli aeg küps hakata Hiiu Folkfestivali korraldama.
Rääkisin oma mõttest Käina valla sotsiaalosakonna juhataja Ly Meldorfile, kes kohe kaasa tuli. Käina vallavalitsus toetas meid ka kahel eelneval festivalil, kuid tänavu on nad juba kaaskorraldajad. Tänavu on festival kolmepäevane ja tore on näha, et iga aastaga on inimesi juurde tulnud – huvi asja vastu on süvenenud.

Mida tähendab töötuba festivali kontekstis?
Inimesed on ju väga palju meie pärimuskultuurist unustanud. Tantsud, laulud, mängud on ju kogu aeg olemas olnud, nad pole kuhugi kadunud. Aga inimesed, kes sellega iga päev kokku ei puutu, on need ära unustanud.
Selleks ongi õpituba, mis ununenu meelde tuletab, sest tegelikult on kõik need vanad laulud-tantsud meis olemas. Mitte ainult vanad! Loovus, inspiratsioonilisus ja loomingulisus on ju igas inimeses peidus, mida pärimusmuusika põhjal saab rakendada. Töötoad, kus sai õppida laulu, tantsu, pillimängu ja lugude rääkimist, toimisid väga hästi.

Kui suur on eelarve?
Jääb alla 300 000 krooni. Oleme üsna kitsalt läbi ajanud. Sõbrad toetavad.

Kas esinejad teevad ka hinnaalandust?
Esimesel aastal tuldi vastu, vaid sõidukulud maksime kinni. Teisel aastal suutsime ka esinemise eest juba veidi maksta. Aga sel aastal oleme püüdnud tasuda inimestele väärikalt ja kokku hoiame millegi muu, mitte esineja arvelt.

Kuidas sa kuulsaks saanud ansamblile Neiokõsõd tagantjärele vaatad?
See oli üks tore ettevõtmine! Alguses kahtlesin, kas ma sellest ikka osa võtan, kuna ma ei olnud Eurovisiooniga kokku puutunud. Mul oli väike eelarvamus selles suhtes. Rahvamuusikuna ma hindan, et kui rahvas ennast esindab, siis teeb ta seda oma keeles ja kuna lugu „Tii" oli hästi vahva lugu, siis võtsin pakkumise vastu. Kokkuvõttes oli tore aeg ja vahva seltskond. See oli mu elus n-ö lisaks, sest põhitegevus on siiski pärimusmuusika asja ajamine sõna otseses mõttes, kirjutan ju ise ka lugusid.

Kas Hiiu Folk saab Viljandi Folgile konkurendiks?
See nüüd meie eesmärk küll ei ole. Kuigi nii võrreldakse. Arvan, et Viljandi Folgil on hea meel, kui tekib juurde sarnaseid festivale, millega sama moodi pärimusmuusikat väärtustatakse. Kuna meie oleme Hiiumaal, siis on sellel festivalil loomulikult oma, Hiiumaa nägu, mille loovad siinsed inimesed, õhustik, loodus – kõik see, mis sünnib siin ja ainult siin.

Järgmine festival?
Tuleval aastal, juulikuus.

Astrid Böning on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledzhi, õpetab Käina Kaunite Kunstide Koolis rahvamuusikat, töötab Eesti Rahvusringhäälingus, kus toimetab ja teeb koos Ants Johansoniga Vikerraadios saadet „Pärimuster". Üle Eesti tuntuks laulis ennast 2004. aastal meie europrojektis „Neiokõsõ".


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)