Reformi ja IRL-i kaksikvõim lollitab rahvast

Hea lugeja, kas Sina said aru, kui palju ikkagi suurenevad maksude tõstmise tagajärjel hinnad? Kas veidi üle 1% või siiski 2,1%? Jääb mulje, et kuskil 1% ringis.

Keelatud võtted hinnatõusu arvutamisel

Aga tegelikult? 2009. aasta võrdluses 2008. aastaga kasvab tõesti umbes 1%, sest uued maksud kehtestati  alates 1. juulist, s.t nad kehtivad pool aastat. Ja AASTANE hinnatõus selle arvel võib olla tõesti kuskil veidi üle 1%. Samuti on 2010. aasta uute maksude ja kõrgemate hindadega pool aastat, mitte terve aasta, ja seega AASTANE hinnatõus on mitte 2%, vaid ainult 1%.

Hinnatõusu selline arvutamine kuulub statistikas keelatud võtete hulka. Tuleb võrrelda võrreldavaid suurusi, s.h ka võrreldavaid perioode. Näiteks juulis 2009 on võrreldes juuliga 2008 hindade tõus ÜLE 2%! Ja jaanuaris 2010 on võrreldes jaanuariga 2009 hinnatõus ÜLE 2%! Nii leiavad hinnatõusu kõik statistikaasutused kogu maailmas.

Kui see mõttekäik läks keeruliseks, siis teeme võrdluse. Kui oled mulle 1000 krooni võlgu ning maksad tagasi sel aastal 500 krooni ja uuel aastal 500 krooni, siis ma ei saa ju teatada, et sain tagasi vaid 500 krooni  ja maksa mulle veel 500 krooni...

Miks siis valitsus seda ausalt välja ei ütle? Vastuse saame juhtiva reformisti sõnavõtust. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väidab nimelt: mis siis, kui me praegu pole popid, me teeme euro, ja siis oleme jälle ülipopulaarsed.

Eurole üleminekuks tuleb aga inflatsioon hoida madalal. 2% on aga juba selgelt üle lubatud taseme, mis on momendil kuskil mitte üle 1,3%.

Nii me rahvast lollitamegi: maksud ei tõsta inflatsiooni ja kriteerium on täidetud...

Või on asi selles, et valitsus ei usu oma püsimisse jaanuarini ning kavatseb siis inflatsiooni arvutada ausalt ja ajada selle järgmise valitsuse kraesse?! Ning siis pidulikult teatada: kui meie oleksime edasi võimul olnud, siis poleks inflatsiooni olnud ja püha lehm euro oleks pärale jõudnud...

Krediidi protsentide kriteerium jääb ka täitmata

Truualamlik osa pressist on nagu käsu korras suu vett täis võtnud teise eurole ülemineku nõude osas - pikaajaliste laenude protsendid. Ka neil on piirang: mitte kõrgem kui...

Selle „kui" leidmise metoodika sarnaneb inflatsiooni kriteeriumi leidmisele. See on riiklike võlakirjade intressimäär  kolmes madalaima intressimääraga riigis + maksimaalselt 2%.

Momendil on see piir 6-7%. Leitakse ta riigi poolt välja lastud võlakirjade intressimäära alusel. Eesti riik pole riigi võlakirju viimasel ajal välja lasknud. Erasektori võlakirjad aga liiguvad praegu intressiga 15-20% ning ka sellise tulukusega ei taheta neid osta.

See tähendab, et vaba  raha pole liikvel. Kuidas nüüd riik saab müüa oma võlakirju, kui nende tulukus on kolm korda madalam kui erasektoril? See, et riigi võlakirjad on veidi väiksema riskiga, ei kompenseeri kolmekordset vahet tulukuses.

Aga kui riik neid üldse välja ei lase (ja maha ei müü!), siis võetakse vastavalt arvestusjuhendile selle kriteeriumi kontrolliks vajalik protsendimäär erasektori võlakirjade pealt! Seega kuskil 16-17%, mis on lubatust oma kolm korda suurem.

Pikaajaliste laenude protsendimäära kriteeriumi täitmise teeb raskeks asjaolu, et see sõltub erasektorist - kui erasektor tahab, siis ostab riiklikke võlakirju, kui erasektor ei taha, siis ei osta. Erasektor ostab riiklikke võlakirju vaid siis, kui need on kasulikumad kui tähtajaline hoius ja/või erasektori võlakiri.

Riik ei saa ju nõuda: olgu ostetud! Riik ei saa ka loota, et neid ostetakse ülimadala protsendimääraga olukorras, kus erasektor sipleb suures sularahapuuduses. See oleks ülim naivism.

Kokkuvõtteks

Minu hinnangul on euro tulek lähiajal ebareaalne. Iseenesest pole see Eesti riigile ja majandusele teab mis probleem. Eurost saadav võit pole nii suur, kui vahel kujutatakse. Eelkõige on tegemist propagandistliku eesmärgiga.

Kuid valitsuse ees seisab väga vastik ülesanne: teatada rahvale, et kõik üleskutsed kokku hoida, kannatada palgalangust ja tööpuudust euro nimel jne, on olnud valitsuse tühi kott, mida on püsti aetud oma passiivsuse ja järjestikuste läbikukkumiste varjamiseks.

Oh õudust, mis jääks pärast säärast ausat ülestunnistust alles Reformi ja IRL-i reitingutest? Igatahes kindlam on edasi lollitada...

OLEV RAJU, majandusprofessor

[esiletõste]

OLEV RAJU:

Või on asi selles, et valitsus ei usu oma püsimisse jaanuarini ning kavatseb siis inflatsiooni arvutada ausalt ning ajada selle järgmise valitsuse kraesse?! Ning siis pidulikult teatada: kui meie oleksime edasi võimul olnud, siis poleks inflatsiooni olnud ja püha lehm euro oleks pärale jõudnud...

 [fotoallkiri]

KAITSESEISUNDIS: Reformierakonna peasekretär Kirsten Michal õigustab oma erakonna kriisikäitumist ja unistab reformistide hiilgeaegade tagasitulekust euro ajal.

Jaga |