Euroopa Liit tõi endaga kaasa äraminemise mentaliteedi

Ma pean kohe ära ütlema, et olin ise kiire liitumise vastu, aga et liitumine Eesti jaoks nii raskeks kujuneb, seda ei osanud isegi mina ette arvata. Praegu võib öelda, et liitumise tulemusel on Eesti kaotanud 10% oma elanikkonnast; see on suurem kaotus kui Stalini aja repressioonid.

Mina olin kiire liitumise vastu

peamiselt põhjusel, et Eesti oli väga vaene, ning liitumine oleks tähendanud, piltlikult öeldes, rikka sõbraga matkale minekut. See on küll võimalik, aga kujuneb kõigile osapooltele väga ebameeldivaks. Kõik taandub sellele, kas tasuta saadud asjad teevad kedagi õnnelikuks ning kuidas see mõjutab inimeste enesetunnet. Paljud asjad, mis rikkale loomulikud, vaesele ei sobi, ja vastupidi.

Lisaks tuli Eestil üle võtta suur hulk üle maailma kuulsaid ja kardetud EL-i regulatsioone, mis ootuspäraselt hävitasid väikeettevõtluse ning selle osa põllumajandusest, mis Mart Laarist oli veel järele jäänud. Praegu Eestis enam väikeettevõtlust ja põllumajandust klassikalises mõttes ei eksisteeri, on vaid üksikud suured firmad, kellele kuulub lõviosa ettevõtteid ja põllumajanduslikku maad. Range regulatsiooni tõttu ei olegi mõtet Eestis väikeettevõtlusega tegelda, mistõttu on Eesti majanduskeskkonnast saanud odav ja kerge saak välismaistele ülevõtjatele.

Välismaa omanike jaoks on omakorda mõnel juhul lihtsam tootmine lihtsalt sulgeda, suurem osa töötajaid lahti lasta ning hakata kaupa sisse vedama kusagilt mujalt. Konkurentsi karta pole, sest väikse turu ja kõrgete sisenemiskulude tõttu pole Eestis mõtet paljude asjade tootmist alustada.

Kujunenud olukorras pole ime,

et Eestis on kadunud töökohad, beebibuumi-aja lastele tööd pole ning nad on sunnitud lahkuma välismaale. Selline areng oli täiesti oodatav, nagu öeldakse, töö tellija materjalist.

Seda kummalisem on lugeda viimasel ajal kirumist Eestist lahkumise üle, mida teevad eriti sotsid, näiteks Euroopa Liidu esinduse juht Hannes Rumm, aga ka sotsialistlike vaadetega Europarlamendi saadik Indrek Tarand.

Tekib küsimus, millest selline masohhistlik enesele tuha pähe raputamine? Olid ju sotsid just need, kes kuulutasid, kui hea ja õnnelik saab olema inimeste elu Euroopa Liidus ning kui hea on välismaale reisida. Nüüd, kui eesti rahvas seda võimalust kas olude sunnil või vabatahtlikult kasutab, on hirmus kisa lahti, ja jälle nendesamade sotside suust. Jääb mulje, et see sotsidest kontingent üldse mõelda ei suuda, või siis mõtleb mõne muu kehaosaga, aga mitte peaga.

Olgu siin veel puust ja punaseks üle korratud:

Eestist äraminemise mentaliteedi tõi Euroopa Liiduga liitumine, ning liitumise eestkõnelejateks olid Eestis sotsid. Ehk siis peavad nemad ka vastutuse võtma selle eest, et Eesti rahvas kokku kuivab, majandus kidub ning palgad jätkuvalt ühed madalamad Euroopas.

Ma kujutan ette, et sotsid vabandavad end välja sellega, et Euroopa kutsus meid ja meil polnud põhjust kutset mitte vastu võtta. Ent kui mõni miljonär sind kutsub ja palub sul pea ahju pista, kas sa teed seda? Eesti vaene pruut abiellus, piltlikult öeldes, miljonäriga, ning nüüd on see miljonär halvatud, pankrotis ja kõrvuni võlgades ning ta ei palu eesti pruudil mitte üksnes pead ahju pista, vaid suisa nõuab, et see vaene ja jõuetu pruut teda kukil kannaks.

Selline on vaade pruudi poolt. Aga miks miljonär endale sellise pruudi kosis? Tont seda teab, miljonär võib paljusid asju endale lubada, isegi mingitest hetkeemotsioonidest tulenevaid lollusi. Võib-olla teadis ta oma pankrotist ette ning leidis pruudi, kes on nõus tema eest oma elu andma.

INNO TÄHISMAA, Võrumaa ajakirjanik

Inno Tähismaa blogist 11. mail

Jaga |