Katastroofi ei tule

HEIDO VITSUR,      20. aprill 2005


Uue koalitsioonileppega seotud kired, lootused ja mure ei taha vaibuda. On ka põhjust, sest mitte kunagi taasiseseisvunud Eesti ajaloos pole ametisse astuv valitsus võtnud vastu nii mahukat kulutuste suurendamise programmi. Seetõttu on päris loomulik, et üksnes konservatiivse finantspoliitika voorustest kuulnud inimesele võib see kulutuste mõneprotsendiline suurendamine tõepoolest ohutunde tekitada.
On ju Eestis igaühele püütud pähe taguda, et riigi ülemäärased kulutused vähendavad Eesti konkurentsivõimet, ohustavad arengutempot ja lõppkokkuvõttes kahjustavad meist igaüht – eriti aga neid, kes lihtsameelselt lootsid, et riiklike kulutuste suurendamine neid aitab.
Leppe ründajad jagunevad laias laastus kaheks – esimesed neist väidavad, et katastroof saabub kohe-kohe, teised, esimestest ilmselt enam informeeritud, juhivad tähelepanu umbes kümmekonna aasta kaugusel terenduvale ohule.

Eesti rahalist seisu vähegi tundvale inimesele on selge, et lühiajalises perspektiivis koalitsioonileppega võetud kohustused mingit ohtu ei kujuta. Leppest tulenev täiendav kulutuste maht on väiksem kui kaks protsenti meie aastasest sisetoodangust ja ainult natuke enam kui meil normaalsetel aastatel on olnud lisaeelarve ja aasta lõpuks kujunev eelarve jääk.
Tegelikult ongi meil valitsus igal aastal kulutanud vähem, kui võimalik oleks olnud. On see hea või halb? Ortodokssel majanduslikul mõtlemisel pole vastust raske leida – loomulikult hea!
Paraku pole aga tundlikuma sotsiaalse närviga majandusteadlased sellist vastust iseenesestmõistetavalt õigeks pidanud ja propagandistide omadest erapooletumalt läbiviidud analüüsid on näidanud, et riiklike kulutuste suurendamine tuleb arengule kahjuks ainult siis, kui kulutuste kasv on tingitud ülemäärastest kulutustest bürokraatiale või riigi raha lihtlabasest vasakule kantimisest.
Seevastu aga suuremad kulutused haridusele, tervishoiule ja sotsiaalsfäärile üldse ning loomulikult infrastruktuurile ja arendustegevusele on riikide arengule kasuks. See on ka loomulik, sest teisiti ei olegi võimalik seletada, kuidas Eestist poolteist korda suurema avalike kulutuste osatähtsusega Taani, Rootsi ja Soome saavad püsida pidevalt maailma edukaimate riikide esirinnas.
Siit ka vastus kohese katastroofi kuulutajatele: kuigi eelarvetulude oodatav ülelaekumine võrreldes rahandusministeeriumi äärmiselt konservatiivse projektsiooniga ei kata kõiki koalitsioonileppes antud lubadusi, on meil ilma selletagi kasulik revideerida oma kurikuulsas eelarvebaasis olevaid kulutusi, rookida sealt välja ebamajanduslikkust ja otsest raiskamist. Kuid mitte mingil juhul nii, nagu soovis eelmine rahandusminister – ühtemoodi kõigilt –, nii krooniliselt rahapuuduse käes kannatajatelt kui raha raiskajatelt. Siit peabki tulema see raha, mis lubab sellel, järgmisel ja ülejärgmisel aastal defitsiidita hakkama saada.

Tõsi, tavapärast miljardit aasta lõpus enam üle ei jää ja seetõttu tõuseb päevakorda juba teist sorti katastroofiennustajate küsimus: kui me täna kokku ei hoia, millega me katame siis tulevikus pensionikassa tühimiku?
See on reaalne küsimus ja sellele vastamisest poleks me pääsenud ka uut koalitsioonilepet sõlmimata. Kuid enne sellele küsimusele vastamist peaksime järele mõtlema, kes ikka peaks maksma ja kelle pärast auku kinni tuleb taguda.
Teatavasti tekib auk pensionikassasse seoses pensionikindlustuse teise samba rakendamisega ja veel täpsemalt, sellesse kahe kolmandiku raha võtmisega sotsiaalmaksust ehk teisest sambast kõrvale jäänute ja lähiaastatel jäävate pensionäride taskust.
Paratamatult kerkib küsimus, milleks peavad need inimesed, kes oma tööajal on täitnud kohustuse enne neid pensionile jäänud põlvkonna ees, võtma oma õlgadele veel hoolitsemise endale järgneva põlvkonna kogumispensioni eest.

On huvipakkuv, et selles küsimuses ei taha Ameerikat endale alatasa eeskujuks seadev Eesti sõnakestki rääkida sellest, kuidas USAs kavatsetakse katta teise sambaga kaasnevaid kulutusi. Ameeriklaste kogumispensioni skeem näeb selleks ette 1–2 triljoni dollari laenamist ja mõte, et seda võiks teha juba pensionile jäänute arvelt, pole kuuldavasti kellelegi pähe tulnud.
Lõpuks oleks hea meeles pidada, et Eesti stabilisatsioonireserv ongi asutatud selle puudujäägi katteks ja Eesti riigivõlg on protsentidena SKT-st paarkümmend korda väiksem kui ameeriklaste oma.

KESKMÕTE:
Mõte, et teise samba võiks teha juba pensionile jäänute arvelt, pole USAs kuuldavasti kellelegi pähe tulnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)