Kersti Männik: "Riik on meid reetnud."

Kersti Männik sai 15. jaanuaril 40-aastaseks. Ta on 2000. aastast Reformierakonna liige, kuid kohalike omavalitsuste volikogude valimistel 18. oktoobril 2009 kandideeris Keskerakonna nimekirjas.

Oliver Kruuda elukaaslane Kersti Männik siirdus hiljuti Eestist muserdatuna Aafrikasse tööd tegema. Enne kodumaalt lahkumist pani ta veebilehele edumeel.ee üles avaliku kirja, milles lahkab eesti rahva ja Eesti riigi juhtide vigu.

Kesknädal avaldab selle pöördumise. Lisaks esitame Kersti Männiku mõtteid, mida ta avaldas mullu augustis ajakirjas „Naised" (üles kirjutas ajakirjanik Kati Murutar).

Kersti Männiku avalik pöördumine

Meie riik on olukorras, kus tuleks välja kuulutada  force majeure, et päästa rahvas välispanganduse boamaolikust haardest.

Sest neilt, kes siiani veel elus või kel veel koormamata varanatukest järel, väänatakse välja ka see osa, mis pangahaidel esimestelt kukkujatelt saamata jäi; veel elus olijad surutakse tahtlikult sellisesse olukorda.

Aga eestlasele omaselt käitutakse üksteise kaitsmise, välispanganduse terrori vastu astumise asemel endiselt nii, et kes juba käpuli, sellele antakse veel jalaga takka! Naaber higistab sõbralikult veel natuke juurde, et naabrimees ikka enne teda pankrotti läheks.

Kõik on oma muredega kodus kinniste uste taga raevumise või meeleheite äärel - ja midagi ette võtta ka ei julge. Äkki kujuneb vastuhakk viimseks ärasõidukellaks?... Ehkki olen täiesti augus - võib-olla ma veel veidi ikka jõuan? - ja kuni vaikin, ei saa naaber teada, kui hullud mu asjad on. Ehkki sama hullud on ka tema ja ta naabri ja naabri naabri asjad.

Lisaks sellele on tekkimas suured sotsiaal- ja tervishoiuprobleemid ning kasvab kuritegevus, sest inimesed hakkavad rahapuuduses kõiki oma naha päästmise variante välja mõtlema.

Meie suured sõnameistrid muudkui vahutavad, umbes nii, et mis rahvas vingub, võimalusi on nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tööturul küllaga - eksportige, tootke, reorganiseerige jne. Sõnameistrid ei arvesta seda, et suured muudatused on raha ja aega nõudvad. Seniks, kuni need ümberkorraldused tööle saab, on hing kinni!

Ja need meie nn "raha sukasäärde kogujad", kellel kapitalivarusid tegelikult küllalt, on valmis abistama küll - aga ainult siis, kui uus väljamõeldis või projekt on omakasu mõttes piisavalt põnev põhiliselt nende endi jaoks. Toetada tahetakse selliselt, et sind kui idee elluviijat naelutatakse (koormatakse pantidega, hüpoteekidega jne) alguses selle töö külge tugevalt kinni, kuniks asi kogu sinu jõu ja oskuste pealt käima saab, - pärast mida nad kui raisakotkad su tükkideks rebivad. Abivalmilt.

Ning ka riik tahab ju eelarvesse raha - millest tulenevalt nii maksuamet kui ka politsei on sul lisaks pangale pidevalt ukse taga.

Ma olen ise selle kõik pidanud viimase aasta jooksul üle elama. Rääkimata mu elukaaslasest Oliverist. Imetlen tema sitkust ja kannatlikkust. Meid aitab India arst, kes paneb meid mediteerima - et me hullumise äärest üle ei astuks ning et meis ei vallanduks meeletu viha ja hävitav jõud. Ka seda hakkan mina vajadusel kasutama, kui muid lahendeid tulemas ei ole.

Kui palju on Eestis samalaadses väljapääsmatus olukorras ja teadmatuses inimesi, me ei tea, sest uhkus ei luba paljudel oma nõrkustest rääkida. Aga peaks! Siis saaksime omavahel kokku hoida!

On ka positiivset - sõpru, kes siiski aitavad -, aga kui kaua  nemadki jõuavad, kui endal peatselt sama olukorraga võitlusse tuleb asuda?

Mis on väljapääs?

Üks mis kindel, võimalikult varsti peaks vallanduma rahva ülestõus välispankade ja poliitika vastu, mis aitab luua olukorra force majeure. Katastroofiseisund annaks nii pankadele kui ka rahvale - kes praegu absurdselt vastanduvad - võrdsed null-seisu-tingimused ühesugustest äärmuslikest raskustest toibumiseks. Üksteist kägistamata.

Peab olema juba praegu täpselt ja teadlikult otsustatud ja visandatud, millist lahendust meie riigile ja maailmale pärast krahhi soovitakse - kuidas hakkavad suhted ja süsteemid tegelikult välja nägema.

"Soodustada edasist arengut!"

Aitäh, poliitikud, selle loosungi eest - aga mis tegelikult saama hakkab, sõbrad? Pangad võtavad ju rahvalt viimase. Kui teotahtelistelt ja -võimelistelt inimestelt on võetud kõik, ei saa millegagi edasi minna ega ka areneda. Seda enam, et lootusetud mõtted frustreerivad lisaks elujõuetuks.

Riik peab kehtestama sellesinase  force majeure seisundi, kus keegi enam kedagi tühjaks väänata ega liigkasuvõtmisega lõplikult tappa ei saa, näiteks kaheks aastaks. Vähemalt kaks aastat peaks valitsema periood, mis teeb põlvilisurutud ettevõtjad vabaks lepingulistest kohustustest (päris kõigest vist mitte - elekter ja vesi tuleb ikka tasuda), et nad suudavad oma elujõu ja ideed kokku koguda ja genereerida edasist arengut. Vastasel juhul ei tõusta püsti, vaid langetakse põrmu.

Seda katastroofiolukorra kehtestamist tuleb kiiresti arutada erinevate alade spetsialistidega.

Kiire on!Või millised on teie ideed olukorra lahenemiseks?

Iseenda ja meie rahva saatuse pärast mures olles

Kersti

Kersti Männik: „Eestis lokkab ükskõiksus."

Kersti oma Itaalia-osalusega kinnisvarafirmas

on nii omil jalul seisev ja hinnatud, et tema personaalne kaubamärk ei eelda tegelikult ekstra kellegi kõrvale kuulumist. Aga kuna naisi tutvustatakse Eesti seltskonnas ikka meeste kaudu, on Kersti tutvustamiseks tiitel "Oliver Kruuda elukaaslane".

"Kogu selle majanduskriisi aja, mil tulnuks teha kiireid, arukaid, loovaid ja loogilisi otsuseid ja tegusid, puselesid koalitsioon ja opositsioon omavahel. Kui nüüd sügisel viimased valimised möödas ja kandideerimise pohmellist ärgatakse, siis selgub: ärgatakse õudusunenäkku," mõtiskleb suuri ärisid lähedalt näinud ja ise majanduse toimejõude tundev naine.

"Siis on enamik firmasid pankrotti läinud. Need ettevõtjad, kelles veel pärast kõiki vintsutusi ja alandusi on elujõudu säilinud, on oma kapitali ja algatuse võõrsile viinud. Kuna riik pole inimesi pankade terrori eest  force-majeur'i-vastase meetodiga kaitsnud, on võõrkapitali toitvad pangad meie riigi ja rahva totaalselt tühjaks tõmmanud. Häirimatult ja karistamatult. Au, eetika ja halastuseta.

Riik pole kulmugi kergitanud, kui pered on kodudest ilma jäänud ja selle vapustuse käes pahatihti lagunenud. Lagunevate perede isad on end põhja joonud.

Üha enam inimesi - nii veel edukaid kui ka juba pikalikukkunuid - tarvitab aina levinumalt antidepressante või narkootikume. Lokkavad psühhiaatrilised haigused, vähk ja muud stressitõved. Ja mis kõige hullem - ükskõiksus! Uue põlvkonna eestlastel on õnnetum lapsepõlv kui kunagi varem: puudus ja lagunemine pärast küllust ja turvatunnet on palju hullem kui siis, kui vahepeal pole kogetud, mida tähendaks õnnelik lapsepõlv."

Kersti kõneleb kirglikult

Just tema kirglik ellusuhtumine teda ennast elus hoiab ja edasi viibki.

"Kuidas riik oma varadega ümber käib? Äriregister saadab firmadele, kel omakapital miinuses, teate, et tehke midagi - või likvideerige kogu ettevõte. Mis siis nüüd teha? Likvideerida kogu riik? Rahvas küsib: mille eest me sellisele hoolimatule, võimetule, võimulolijaid teenivale ja rahvast tuimalt reetvale riigile, mis vähimatki turvatunnet ei tekita ega mingeid globaalsete krahhide puhuseid puhvreid ei loo, veel üldse maksame? Aga maksame aina rohkem.

Need, kellel Eestis veel raha on, üksteist ei aita. Kardavad, vaikivad, ootavad - ja vaatavad jahedalt pealt, kuidas teised tema kõrvalt pankrotti lähevad ja kasti kukuvad. Kui keegi midagi ei tee, ei saagi edasiminekut ega pääsemist olla ega tulla!"

Tugevus pärineb lastetoast

"Esimene asi, mis teeb mind täiesti ootamatul kombel ja isegi äraspidiselt tugevaks, on mu enese lastetuba. Mul oli erakordselt range isa ning intelligentne ja hariv ema.

Isa käest sain asju lõhkudes nii palju kolki, et ei armasta üldse asju. Lihtsalt ei klammerdu neisse. Seega pole valus loobuda, kui nüüd peab. Olgu tegemist rendipinna või liisinguautoga - las minna. Saame uue. Kui saame. Ema aga haris meid tarkustega igal sammul ja sõidul."

„Mu praeguses elus omab üha suuremat tähtsust Kuremäe kloostris nunnaks oleva tädi vaimsus. Olen otsustanud astuda õigeusku. Luterluses pole seda elaani. Õigeusk on kirglikum, vabastavam, usaldusväärsem," usub kord-paar kuus oma tädi, isa poolõest nunna ema Aliipiat kloostris külastav Kersti.

"Üks moodus, kuidas hoida ennast vaba ja puhtana, on restartide tegemine ühes Saksamaa pansionaadis, mida olen juba mitu aastat harrastanud, - orientaalses stiilis paastu-jooga-meditatsioonikeskuses. Ka Oliver on kõige karmimatest aegadest läbi tulnud meditatsiooni ja universaalse tasakaalustumise abil," kõneleb Kersti, olemata mingi paadunud esoteerik. Tema õde Mari Loorens, Kagu-Eesti ja maaturismi entusiasti Margus Timmo kaasa, on samuti veendunud õigeusklik.

Päev pärast selle jutu jäädvustamist sõitis Kersti ihuüksi, ainult koos kohaliku saatjaga puhastavale-vabastavale mägimatkale Kõrgõstani. Ta tundis, et tema praeguse situatsiooni lahtimõtlemiseks ja kristalliseerimiseks läks vaja kaht nädalat ihuüksinda tundmatuses.

Legendaarse ärihiiu Oliveri kõrval

märgatud proua Männik jõudis meediasse "rammiva" haldjana. Naljakas lapsus tekkis sellest, et Kruuda ütles ajakirjanikele: Kersti võlub teda kasvõi sellegipärast, et oma kolme lapse kõrvalt rannib (toor-eestindus ingliskeelsest sõnast run äri käitamise tähenduses) ise oma ettevõtteid. Valestikuuldud "rammib" jäi haldjalikult kaunist Kerstit saatma eriti hea siseringi-naljana.

"Ma ei ole ühelegi väljaandele andnud intervjuud kuidas-kohtusite-millal-abiellute. Avan suu üksnes siis, kui minu sõnumi paljundamine hoiatab või õpetab.

Praegu hoiatan, et meil tuleb endil hakata midagi ära tegema oma rahva kaitsmiseks. Kutsutute ja seatute poolest oleme täiesti unarusse jäetud."

"Ahjah, tahate teada, milline on Kruuda tegelikult? Naiivselt hea. Kõik tema algatused on olnud loogilised ja õilsad "ajas tehtud otsused". Ta on sedavõrd suuremeelne ja üllas isiksus, et ei kuula, kui teda armastavad inimesed püüavad teda hoiatada."

Kersti meenutab, et tegelikult avalikkus isegi ei tea, kui palju on Oliver Kruuda, Urmas Sõõrumaa jt tugevad tegijad oma helgeimatel aegadel vajajatele raha jaganud.

Teatakse käsipalli ja tennist, ratsutajaid ja rallit. Ent paljud on tänu neile abi saanud üsna vaikselt ja meediakärata. "Nii on üleval peetud loendamatuid peresid - otseselt ja kaudselt."

„Spordisaalid ja koolid, kontserdid ja etendused

- kõik vähegi väärikad küsijad on tuge saanud," on Kersti suurärimehe kõrval olles tema tegemisi ja andmisi näinud.

"Kes nüüd kõiki neid „pehmeid väärtusi" ja peresid toetab???

Ei keegi, kullapaid! Skandinaavia ja Vene kapital, kellele Eesti ettevõtted, kinnisvara ja maad järjest lähevad, ei toeta ei eestikeelsete raamatute väljaandmist ega Eesti sportlasi paarikümne milli ulatuses.

Kuna riik kukutab tuimalt ja lollilt oma kuningad, hävivad ka kõik need tuhanded ja tuhanded „pehmete väärtuste inimesed", kes on hävitatud suurtöösturitest sõltunud."

Refereering ajakirjast „Naised" ja internetiportaalist http://www.horsemarket.ee/ 

 [fototekst]   KES RAHASTAB EESTI KULTUURI JA SPORTI NÜÜD?  Kersti Männiku sõnul avalikkus isegi ei tea, kui palju on Oliver Kruuda, Urmas Sõõrumaa jt tugevad tegijad helgeimatel aegadel vajajatele raha jaganud. Teatakse käsipalli ja tennist, ratsutajaid ja rallit. Ent paljud on tänu neile abi saanud vaikselt ja meediakärata. Foto internetist

Jaga |