Kuus miljonit kuue prohmaka eest

LEV VASSILJEV,      16. august 2006


Aprillikuus levis ajakirjanduses uudis, et rahvusvahelise ühistu Miltoni ja Friedmani auhinna majanduse edendamise eest saab tänavu Eesti ekspeaminister Mart Laar. Chicagos toimunud tseremoonial anti talle auhind ning sellega koos käiv tshekk 500 000 dollari ehk 6,3 miljoni Eesti krooni väärtuses.

Auhind on määratud Eesti kui endisest NSV Liidust väljunud riigi kiire majandusliku arengu saavutamise eest.
Tunneme Mart Laari kui kirjameest, kes oskab veenvalt esitada oma ettepanekuid, kuid tema kui peaministri poolt algatatud majanduslikud reformid on mitmeti laiduväärsed. Nimetame neid alljärgnevas rahvapäraselt prohmakateks.

Esimene prohmakas – irriteeriv suhtumine idanaabrisse

Kriitilisse olukorda sattunud Nõukogude Venemaa oli sunnitud sõlmima Tartu rahu, kus ta pidi ennast tunnistama kaotajaks, kellele Eesti Vabariik dikteeris kapitulatsiooni tingimused. Tartu rahu kaotas kehtivuse 1940. aasta NSV Liiduga sõpruse- ja vastastikuse abistamise lepingu sõlmimisega ning hääbus lõplikult Molotovi–Ribbentropi paktiga. Suurriigiks pürgiv Venemaa ei talu enam alistatu rolli. Ta on keeldunud tunnistamast Tartu rahu ning hoidub arutamast selle iganenud sätteid. Mart Laar aga üritab läbirääkimistel Venemaaga üha uuesti esineda võiduka riigi esindajana, kes suvatseb lävida kunagi alistatud vastasega. Suhete halvenemisega on Venemaa asunud tõrjuma Mart Laari ülbitsemist majanduslike vahenditega kahekordsete tollide kehtestamise näol ning ootab piirilepingu sõlmimisel Tartu rahule viitamise lõpetamist. Võib oodata ka gaasitarnete piiramist või veelgi tõhusamate majanduslike survevahendite kasutamist.

Teine prohmakas – Setumaa kinkimine Venemaale

Eesti ja Venemaa vahelise piiri kehtestamisel oleks olnud loogiline ühise piirikomisjoni organiseerimine etnograafide ja maakorraldajate osavõtul, et rekognostseerida ja märgistada maastikul õiglane piirjoon.
Mart Laar aga nõudis raudselt Tartu rahu piiri taastamist. Too piir oli Vabadussõja viimane rindejoon, mille märkis kaardile kindral Laidoner sirklikaarega raadiusega 25 versta, lähtudes Petserist, Pihkvamaa avarustele. Nähtavasti ootas Mart Laar rahvusvahelise erapooletu komisjoni saabumist, kes oleks asunud otsima vana rindejoone jälgi Pihkvamaa võpsikutest. Venemaa piirivalve ei jõudnud ära oodata naabrite osalemist ja asus omapead tähistama endist administratiivpiiri Eesti NSV ja Pihkva oblasti vahel vanade vallapiiride põhjal.
Eesti piirivalvurid kükitasid põõsa varjus ja loendasid uusi piiritulpasid. Selliselt jäi Eesti piiridest väljapoole kolmandik Setumaast, mis kuulub nüüd Venemaale.

Kolmas prohmakas – Eesti põllumajanduse ahistamine

Tähtsaimaks majanduslikuks ülesandeks pidas Mart Laar nõukogulike suurmajandite – kolhooside ja sovhooside – likvideerimist ning talundite taastamist. Erinevalt Lätist ja Leedust, kus ühismajanditele anti aega kohanemiseks uute oludega, otsustas Mart Laar lõpetada nende tegevuse päevapealt.
Selleks keelati pankadel teostada krediidiarveldusi ühismajanditega. Majandid ei saanud enam osta kütust, väetisi, seemnevilja ja seadmeid pangaülekandega ega tuua pangast sularaha töötajatele palga maksmiseks. Majandid olid sunnitud lõpetama oma tegevuse. Saamata jäänud palga katteks jagati töötajate vahel ära ühismajandi loomakari ja põllumajanduslik riistvara.
Mart Laar võis uhkusega kuulutada, et kõik põllumajandustöötajad on läinud koju oma taludesse ja sõjaeelne talumajandus on taastatud. Paraku jäi tal aga arvestamata asjaolu, et enne sõda toimusid kõik põllutööd – künd, äestamine, külv, vaheltharimine ja koristamine – hobustega, aga neid polnud maal enam üldse olemas, sest kolhoosides toimus töö traktoritega.
Tallu jäänud põllumees ei saanud enam iseseisvalt maad harida, vaid oli sunnitud pöörduma abi saamiseks kohaliku traktoristi poole. Töö eest tasumiseks tuli müüa kolhoosist saadud pudulojus ja otsida uus elatusallikas.
Mart Laari poolt toime pandud põllumajandusreform oli sisuliselt põllumajanduse kui tootmisharu likvideerimine, millest maarahvas pole tänaseni enam toibunud. Eesti lakkas olemast agraarriik. Kõik toidukaubad tuleb nüüd osta (võlgu!) välismaalt.

Neljas prohmakas – talurahvastiku sundsiirdumine

See oli Mart Laari poolt käivitatud maareformi otsene tagajärg. Kuna maal puudusid ettevõtted, kus oleks saanud leida tasulist tööd, olid tööjõulised sunnitud lahkuma talust ja siirduma linna tööd otsima. Talusse jäeti koduhoidjaks vanaema, vanatädi või muu emme, kes ei jõudnud põldu harida ja käis poes toidupoolist ostmas. Nooremad, kes on läinud linna, ei pöördu enam koju tagasi.
Põlised eesti talud täidavad nüüd suvilate funktsiooni, kuhu sõidetakse veetma suvepuhkust, pidama olengut või korraldama suguvõsa kokkutulekut. Sõidetakse "vanaema juurde", mitte aga "koju", sest kodu on nüüd juba linnas. Külakoolid suletakse, sest lapsed õpivad linnas. Sinna valgub ka haritlaskond. On kadumas maarahvas kui eesti keele ja kultuuri kandja.
Selline on Mart Laari põllumajandusreformi kaugem tagajärg.

Viies prohmakas – elanikkonna heaolu kahjustamine

Hoolimatu ja järsk oli Mart Laari poolt kehtestatud rahareform, millega hääbusid kodanike hoiused riigipangas ja hoiukassades. See äratas hoiustajate seas suurt pahameelt ning külvas umbusku riigi uue finantspoliitika suhtes.

Kuues prohmakas – eakate töötajate vintsutamine

Ängistavalt on mõjunud Mart Laari valitsuse otsus kehtestada 65aastastele tööpiirang. Tervetel ja asjatundlikel töötajatel tuli vabastada töökoht ja luua noortele inimestele võimalused oma initsiatiivi rakendamiseks. Pensionile saadetud töötajad taluvad vaevaliselt oma jõudeelu.
Veelgi tänamatum on nõukogude ajal pensionile jäänud inimeste saatus, kelle pension sõltub nüüd ainult tööstaazhi aastate arvust, arvestamata endise töökoha tähtsust ja palga suurust. Süveneb arusaam, et eakad on liigsed ühiskonna liikmed. Kõik see annab põhjust kiruda vabanenud Eestis kehtestatud riigikorda.

Selline on siis Mart Laari majanduslike reformide resultaat. Kõike eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et Mart Laarile määratud auraha võib küll peegeldada tema pingutusi vabanenud Eesti majandustegevuse ümberkujundamisel, kuid tema tegevuse tulemusi ei saa kuidagi hinnata positiivseiks. Mart Laar ei vääri oma väärsammude eest tasustamist rahalise preemiaga.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (28)