E-valimiste läbipaistmatusele viitamine ei ole riigivastane kuritegu!

SIRET KOTKA,  MTÜ Ausad Valimised juhatuse liige

Lugesin Askur Alase lugu „„Keskvalijad" tagasi kiviaega" ja üllatusin, kuna autor peaks justnagu olema haritud mees, kes raamatuid tõlgib, aga siis äkki tuli tema sulest nüüd selline traditsiooniline parempopulistlik sildistustest ja lausdemagoogiast pakatav ning meelevaldsetest järeldusest kubisev propagandaröögatus. Kui ta saadab Keskerakonna valijad keskaega, kas peaksime omalt poolt e-valimiste läbipaistvusesse ja turvalisusesse pimesi uskujaid sildistama naiivseteks lammasteks, kes riigi tõemonopolis kahelda ei söanda?

Muide, ka Alas samastab sarnaselt koalitsioonipoliitikutega riiki valitsusparteidega, mis on igas demokraatias kindlaks ohumärgiks. Nimetatud kirjamehe arvates ei tohi kodanik e-valimistes kahelda. Kas varsti on tulemas ka e-valimiste turvalisuses kahtlemise keelustamise seadus?

Riik on ikka rahvas, ja valitsus on tema teenistuses. Aga aitab Alase emotsiooniküllase, faktivaese ja lahmiva kirjatüki kommenteerimisest, sest e-valimiste turvalisusriskid kuuluvad reaalsusesse, Alase lugu aga selgelt poliitfantastika žanrisse.

Ma ei hakka kirjutama sellest, kuidas tundmatu noorpoliitik saab esmakordselt kandideerides 7000 häält, kogudes märkimisväärse osa neist e-häältena. Ei peatu ma ka asjaolul, et valija tahab antud häält valimistejärgselt veel mitme aasta jooksul kontrollida, mis on millegipärast võimalik ja iseenesestmõistev Lääne demokraatlikes riikides. Miks mitte Eestis? Kui kõik on nii turvaline ja korras, miks need tulemused sisuliselt automaatselt peale valimisi hävitatakse? Ettevõte, mis e-valimiste korraldamisest tulu teenib, ei saaks ju iialgi tunnistada, et kuskil oli viga või süsteemi häkiti sisse.

Miks kardetakse reaalsust?

Tulgem reaalsusesse, kuhu Alas ja tema mõttekaaslased keelduvad või kardavad astuda, ehk Eesti e-valimiste tegelikkusesse. Millised on faktid?

E-valimiste kaitsjad jutlustavad, et e-hääletamine on sama turvaline kui e-pangas käimine. Oleks see vaid nii! E-pangas jääb jälg maha igast tehingust ja pärast on võimalik seda ka kontrollida. E-häält andes ei jää inimesele mingit jälge, kuidas ta hääletas või kas ta hääl jõudis ka tegelikult muutmata kujul pärale ehk virtuaalsesse valimiskasti. On fakt, et e-pankadest varastatakse igal aastal häkkimiste tulemusena miljoneid. Pank paneb raha klientide kontodele tagasi. Kes tagastab varastatud või „kadumaläinud" e-hääled?

Internetis levivad viirused ja muu pahavara. Viirusetõrje ei suuda olla alati tõhus ja on võimeline ära tundma vaid talle teada olevaid viirusi. Kui ilmub mõni uus, läbib see viirusetõrje edukalt ja asub nakatatud arvutis oma kurja ülesannet täitma.

Kui tunnustatud IT-turvalisuse ekspert dr Barbara Simons käis 2011. aasta suvel Eestis, kirjeldas ta oma avalikel loengutel, kuidas on võimalik arvutisse saata viirus, mis ei aktiveeru enne valimispäeva. Teisisõnu, kui valija arvuti on nakatunud valimistulemusi võltsiva viiruse või muu pahavaraga, hääletab juba viirus, mitte valija.

Kogu e-hääletamise usaldusväärsuse tagamise koormus pannakse valijale, kuigi põhiseaduse kohaselt on see riigi ülesanne. „/.../ kui valija enda kasutatav arvuti ei ole töökorras (nakatunud viirusega vms), võib valijale teadmata juhtuda, et tema häält üldse Vabariigi Valimiskomisjonile ei edastata." (Jüri Sirel, Tänane internet ei ole e-valimisteks valmis. Tallinn. 2011, lk 69.)

Valija vastutus

Kui valija hääletab valimisjaoskonnas hääletamissedeliga, tagavad tehnilise poole ja vastutavad selle eest valimisjaoskonna töötajad. Kui inimene otsustab anda e-hääle internetis, langeb suur vastutus e-valijale endale: ta peab olema ise lõpuni veendunud, et tema arvuti ei ole nakatunud pahavaraga ja tema e-hääl jõuab moonutamata kujul virtuaalsesse valimiskasti. See on ju absurd!

Demokraatlikus riigis on lubamatu, et valimisi reguleeriv seadusandlus võimaldab valimisi korraldada selliselt, et hääletamistulemuste manipuleerimist kolmandate isikute poolt ei saa avastada. Tädi Maali saab hiljem minna valimisjaoskonda veenduma, et tema hääl läks arvesse, aga e-valimiste puhul tal selline võimalus puudub.

Demokraatlikes riikides ei kujutaks keegi ette, et valija võiks valides olla alkoholijoobes, uimastite mõju all või et agitaator läheks valija koju, valimiskast kaenlas, et survestada teda hääletama vajaliku kandidaadi poolt. Eestis on see aga võimalik! Piisab ID-kaardist ja sülearvutist. Kui e-valimiste eesmärgiks on lihtsustada häälte ostmist, siis see eesmärk on kindlasti saavutatud.

Praeguseks on kindel - 2013. aasta kohalikel valimistel on e-hääletamine ebaturvaline ja manipuleeritav, nagu see on olnud ka kõigi eelmiste e-valimiste korral. Jääb üksnes lootus, et eesti rahvas on piisavalt tark eiramaks e-valimisi, minnes julgelt valimisjaoskonda hääletama, sest täna on see parim viis kaitsta Eesti nõrka demokraatiat

.

SIRET KOTKA

MTÜAusad Valimised juhatuse liige

Jaga |