Miks valitsus kardab Tallinna meediat?

Iseenesest on vastus lihtne ja midagi imelikku siin pole. Kui Reform või IRL oleksid pealinnas võimul, siis jääksid nii ajaleht Pealinn ja linnaosalehed kui ka Tallinna TV alles. Selle väite kinnituseks meenutagem veidi ajalugu.

Kes üldse lõi esimese linnaosalehe? Reformierakondlasest kunagine Nõmme linnaosavanem ja tänane välisminister Urmas Paet.

Kes on Tallinna TV autor? Taaskord reformierakondlane - endine linnavolikogu liige Mati Eliste.

Seega on Tallinna linnameedia algataja Reformierakond, Keskerakond on seda vaid edasi arendanud.

Muide, huvitaval kombel on pealinnas paljude asjadega nii olnud, et selle puhul, milles Reformierakond Keskerakonda süüdistab, peab uurima, kas konkreetse idee või asja algatajaks pole olnud Reformierakond ise. Nii juhtus näiteks ka Tallinna müügimaksuga, mille „isaks" on reformierakondlane Ants Leemets, kes istub tänagi Tallinna volikogus.

Nüüd tuleme tagasi pealinna meedia ja pealinna opositsiooni ehk Toompea koalitsiooni hirmu juurde. Tallinna meedia kannab endas kaht õilsat eesmärki. Esiteks, ta on informatiivne ehk pealinna meedia teavitab elanikke arusaadavalt sellest, mille heaga on linnavõim hakkama saanud või mida plaanib veel ära teha. Seda eesmärki kannavad kõik teisedki linnade ja valdade lehed.

Tallinn on ses suhtes erandlik, et, olles suurim kohalik omavalitsus, koosneb ta juba ise linnadest. Näiteks Pärnus on 43 000 elanikku, Põhja-Tallinnas aga 57 000 ja Haaberstis 41 500 elanikku. Tartus elab 99 000, aga Lasnamäel 120 000 ja Nõmmel 39 000 inimest. Varsti elab isegi Pirita linnaosas rohkem inimesi kui Rakvere linnas. Haapsalust, Kuressaarest või Võrust rääkimata. Seetõttu õigustavad linnaosalehed ennast igati. Samas on Tallinn terviklik kooslus, mistõttu on vajalik ka linnaülene leht.

Opositsioon kritiseerib (opositsioon muide peabki kritiseerima, see on tema töö, nii Riigikogus kui ka linna- ja vallavolikogudes) Tallinna TV-d. Aga vaat, Tallinn on pealinn, nagu ka Helsingi, Kopenhaagen ja Stockholm, ning neil kõigil on oma linnatelevisioon. Tallinn tahab ses suhtes olla euroopalik ja intelligentne kogukond, astudes oma kodanikutelevisiooniga suure sammu digitaalajastu meediasse.

Teiseks, Tallinna meedia kannab opositsiooni häält. Tänaste riigivalitsejate IRL-i ja Reformi soov pealinnameediat piirata või kaotada on ohuks Eesti demokraatiale, sest sellise soovi salaeesmärk on opositsiooni hääl lämmatada. Sellele väitele vaieldakse vastu, ent on selge, et Eesti meedia on võitnud kahe võimuerakonna, IRL-i ja Reformi, sümpaatia. Asi pole meediavabaduses, vaid meedia erapooletuses ja erapoolikuses. Eestis arvatavasti pole riigipoolset tsensuuri, ent on olemas toimetuste enesetsensuur ja Keskerakonna ning Keskerakonnaga seonduvate teemade kajastamisest keeldumine, kas siis täielikult või osaliselt, ja kajastamine moonutatult. Kõiki näiteid sellest, kuidas riigiopositsionääride arvamuslugusid on tagasi lükatud põhjendusega, et see on keskerakondlase kirjutatud, või on leitud muid pastakast välja imetud põhjendusi avaldamata jätmiseks, ei jõua  siin üles lugedagi. Kasutaksin sel puhul väljendit: Eesti meedia on tihtipeale poliitiliselt väga „selektiivne".

Seega, Tallinna meedia on eelkõige opositsiooni meedia ja kannab endas alternatiivi Eesti peameediale, pakkudes üliolulist rolli Eesti demokraatia tugevdamisel. Igasugune rünnak Tallinna meedia vastu on rünnak Eesti demokraatia vastu. Tallinna meedia peab olema tugev ja toimiv, tasakaalustades oma olemasoluga Eesti riigis valitsevat parempoolset meediaruumi.

KESKMÕTE:  Igasugune rünnak Tallinna meedia vastu on rünnak Eesti demokraatia vastu.

PRIIT KUTSER, Tallinna abilinnapea nõunik

Jaga |