Nädala juubilar MAIT MALMSTEN 45

Mait Malmsten sündis 6. septembril 1972 Viljandis. Tema juured on teatridünastias – vanaisa Franz Malmsten, vanaema Eva Meil, isa Rein Malmsten ja vanaonu Hugo Malmsten olid näitlejad. Sarnaselt paljude teatriinimestega suhtub ta ise geneetilisse mõjusse kriitiliselt. 2003. aastal interjuus „Õhtulehele“ ütles, et oli endale varakult selgeks teinud: ega isa ja vanaisa teatritegemised kasuks ei tule, sest järeltulijalt hakatakse rohkem nõudma ja võidakse ka viltu vaadata.

Haridusteed alustas Mait Malmsten Viljandis, kus enda mäletamist mööda „Ugala“ uue hoone ehitustandril ringi patseeris. 1990. a. lõpetas ta Tallinna 13. keskkooli. Otsus minna õppima Eesti Muusikaakadeemia (EMA) Kõrgemasse Lavakunstikooli oli ainumõeldav ja varakult küps. Kõrgkoolidiplomi sai ta 1994. aastal. Samal kursusel (juhendaja Ingo Normet) õppisid näiteks ka Liisa Aibel, Ago Anderson, Katariina Lauk, Helena Merzin, Ain Mäeots, Indrek Sammul ja Elina Reinold.

Avalikkusele sai Mait Malmsten tuntuks juba 1995. aastal 12-osalises Jaan Krossi romaani järgi valminud seriaalis „Wikmani poisid“, kus ta mängis üht peategelast Jaak Sirkelit. (Soome kirjanik, kirjandusteadlane ja tõlkija Juhani Salokannel ja mitmed teisedki on väitnud, et Jaak Sirkeli prototüübiks on Jaan Kross ise.)

Alates 1994. aastast tänaseni on Mait Malmsteni töökohaks Eesti Draamateater.  Esimesed rollid sealsel laval tegi ta EMA Lavakunstikooli diplomilavastustes. Üks neist oli Veršinin Anton Tšehhovi „Kolmes ões“. 1994 sai temast Johann Köler Jaan Krossi näidendis „Doktor Karelli raske öö“, 1995 – vürst Zvezditš Mihhail Lermontovi „Maskeraadis“.

2001. a mängis Mait Malmsten nõukogude aja menukirjaniku Egon Ranneti „Kadunud pojas“ peategelast – Siberist vangistusest naasnud Mart Tuisku. Lavastajaks oli Mati Unt, keda Mait Malmsten on käesoleva sajandi algul antud intervjuus nimetanud Georg Malviuse kõrval üheks „oma lavastajaks“. 2005. a. kehastus juubilar Jagoks Shakespeare’i „Othellos“. (Esmakordselt kõlas siis lavalt „Othello“ uudne tõlge Hannes Villemsonilt ja Peeter Volkonskilt.)

 Mait Malmsten on mänginud teisteski Eesti teatrites. Nii oli ta Rakvere Teatris A. H. Tammsaare „Kõrboja peremehe“ lavastuses Katku-Villu ja pälvis Eesti teatri aastaauhinna meesnäitlejale. Üheks mitmetest tunnustustest on tal Ants Lauteri näitlejaauhind, mille sai 30. sünnipäeva aastal (2002). Voldemar Panso mängimine tõi aga Eesti Draamateatri kolleegipreemia Suur Ants (2010).

2016. aastal sai Mait Malmsten Vabariigi Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Tänavuse tunnustuse, Karl Adra auhinna, andis talle „Vendade Karamazovite“ etenduse järel kätte Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp, kes on sama auhinna laureaat 2010. aastast. Samuti andis Lutsepp Malmstenile üle ränd-mälestuseseme – näitlejale, raadiolektorile ja loodusuurijale Albert Üksipile (1886–1966) kuulunud taskukella. Varem on see ajanäitaja olnud Rudolf Nuude ja Aksel Orava hoida.

Kui paljudest monoetendustest on võimalik otsida ja leida naeru, siis 2014. aastal lavale tulnud Mait Malmsteni monodraama „Fenomen“ on pigem tõsine lugu, siiski omajagu irooniaga. Näidendi tegelane vaatab oma elule tagasi tagurpidi – nagu oleks ta 100-aastaselt sündinud (näidendis on fraas „Kiirabiauto sõitis sünnitushaiglast koju tagurpidi“) ja siis nullvanuseni jõudnuna surnud.

„See on žanrilt monodraama, aga pean ütlema, et selle teema käsitlusviis pisut ootamatu ja kohati päris humoorikas," selgitas näitleja seda rolli telesaates „Ringvaade“.

 Ülbete üheksakümnendate keskpaigast ja lõpuaastatest on Mait Malmsten meelde jäänud teleseriaalidest „V.E.R.I.“ ja „Wabariik“. Esimene jutustab arstide, teine ajakirjanike elust. Käesoleva sajandi esimesel aastakümnel mängis Mait Malmsten teleseriaalis „Kelgukoerad“ uurija Köstat. Praegu teab vist kõige rohkem televaatajaid teda piisavalt koomilise Ats Aavikuna Eesti Televisiooni seriaalist „ENSV“.

 Mängufilmis-spiooniloos „Agent Sinikael“ tehtud peaosa eest pälvis Mait Malmsten Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

Filmi „Kertu“ lavastaja Ilmar Raag on Mait Malmsteni hinnanud tänase Eesti ainsaks tõeliseks filminäitlejaks: „Ma arvan, et kui kõrvale jätta Tõnu Kargi põlvkonna filminäitlejad, on tema noorematest ainuke, kelle kohta julgeksin täna öelda, et ta on filminäitleja.“ „Kertus“ on Malmsten meespeategelane Villu

Möödunud aastal kujunes Mait Malmsteni üheks tipprolliks piimamees Tevje  Georg Malviuse poolt Rahvusooperis Estonia lavastatud muusikalis „Viiuldaja katusel“. (Kunagi laulis ja näitles end selle osaga kuulsaks Jüri Krjukov, ammune garderoobikaaslane Draamateatrist.)

Mait Malmsten on end jäädvustanud isegi Eesti Eurovisiooni-lukku. 2012. aasta Eesti Laulu I poolfinaalis vaheklippides esitas ta aasta varem Getter Jaanile võidu toonud laulu „Rockefelleri tänav“, kus read „Liigu edasi, liigu edasi, liigu edasi, liigu edasi. Aeg on küps, et tähistada häid aegu…“ kõlavad tema suust sama võimsalt nagu oleks tegemist monoloogiga mõnest tragöödiast või draamast.

Loodame, et niiviisi –  edukas rütmis liigub edasi ka näitleja Mait Malmsteni enda elu. Kindlasti on talle selles toeks näitlejannast abikaasa Harriet Toompere ja vanavanaisa järgi nime saanud poeg Franz. Ja kindlasti ka noorem poeg Hugo.

JAAN  LUKAS

Jaga |