Eestis töötavad head arstid!

PEEP TALVING (49), kirurg

Sündinud 14. detsembril 1965 Haapsalus. Arstiteaduseõpinguid alustas Tartu Ülikoolis, kuid erialal lõpetas Rootsi tunnustatud meditsiiniülikoolis – Karolinska Instituudis 1995. aastal. Pärast diplomijärgset õpet omandas kogemusi ka Ameerika Ühendriikides ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ta töötas pikalt kirurgina Rootsis ning kaitses 2006. aastal seal ka doktorikraadi, samuti Karolinska Instituudis.

2008. aastal siirdus Talving tagasi USA-sse. Ta töötas kirurgi ja abiprofessorina Lõuna-California Ülikooli ja Los Angelese maakonnahaiglas. Tegemist on USA ühe suurima raviasutuse ja erakorraliste traumade keskusega, kus ravitakse igal aastal enam kui 7000 tõsist traumajuhtu.

Lisaks kliinilisele tööle ja tudengite juhendamisele on dr Talving pühendunud ka teadustööle. Temalt on ilmunud enam kui sada teadusartiklit väga mainekates meditsiiniajakirjades, lisaks on ta kirjutanud peatükke mitmele raamatule.

Tagasi Eestisse tuli dr Talving 2013. aastal. Hetkel töötab ta üheaegselt kolmel ametikohal: Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise kirurgia keskuse juhina ning Tartu Ülikooli Kliinikumis konsultandina kirurgiakliinikus, samuti on ta arstiteaduskonna külalisprofessor.

Juba 2014. aastal (üks aasta pärast Eestisse naasmist!) avaldasid tudengid oma õppejõule dr Talvingule tänu, valides ta medicina valdkonnas õppeaasta parimaks õppejõuks.

Soovi saada arstiks sai dr Talving kaasa lapsepõlvekodust – tema ema on naistearst ja isa kirurg. Ning just vanemate tööalased vestlused ja telefonikõned suunasid poja huvi arstiteadusse.

Arstiks õppis ka dr Peep Talvingu vend Jaak, kes oli Lääne-Tallinna Keskhaigla kirurgia ja anestesioloogia kliiniku juhataja, kuid kahjuks hukkus mereõnnetuses 2011. aastal.

Esiletõste:

25. märtsi Eesti Ekspressis küsib ajakirjanik Villu Päärt:

Miks tuli tippkirurg Peep Talving Ameerikast tagasi?

Dr Talving arutleb vastuseks: „Ma olen 25 aastat töötanud eri kohtades. Mu pere (elukaaslane, kaks tütart ja poeg) on olnud minuga kaasas, aga nad ei tahtnud kolida ära Eestist, nad tahtsid olla vanavanemate lähedal. Lõpuks ma sain aru, et nemad on andnud mulle võimaluse iseennast arendada, nüüd ma pean tagasi andma. /…/ Miks mitte tulla tagasi ja teha Eestis üks hea asi? Mul on teadmised, oskused, kogemused.“

MARKO MURRUSTE (49), kirurg

Dr Murruste on Tartu Ülikooli Kliinikumi üldkirurg ning arstiteaduskonna kirurgialektor. Ta on sündinud 29. oktoobril 1965 ning lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude 1990. aastal.

Arstiteaduskonnas on ta kureerinud ka katastroofimeditsiini tsüklit ning ise osalenud erinevatel missioonidel. Esimene neist oli Armeenias 1988. aastal pärast sealset suurt traagilist maavärinat.

2004. aasta detsembri lõpul ning jaanuaris 2005 viibis ta missioonil Indoneesias, ravides haigeid kriisikoldes pärast Kagu-Aasia tsunamikatastroofi. Sealt naastes andis ta Postimehele intervjuu, kus kirjeldas kohapeal nähtut. Dr Murruste arutleb seal, et sellistel missioonidel osalemine annab arstile palju juurde, sest tekib võimalus näha, kuidas tegelikkus erineb õpitud teooriast ja millised on ravi kitsaskohad katastroofitingimustes. Ta toob välja mõtte, et kui sõduritele on Iraak suurim väljakutse (NB, intervjuu aastast 2005!), siis arstidele on selleks olukord Kagu-Aasias.

Dr Murruste on ühtaegu nii arst kui ka ülikooli õppejõud. Jagades end erinevate kohustuste vahel, on ta ise leidnud ja sõnastanud, et arstiamet on küll suurem väljakutse, kuid ka õpetamine on põnev, sest tudengid mõjuvad toniseerivalt, alati pakkudes uusi ideid.

Suurele pingele ja töökoormusele aitab dr Murrustel vastu pidada sport, eelkõige ujumine ja korvpall. Ta otsustas õppida arstiteadust, sest tahtis kindlasti omandada hariduse just Tartus. Kaalukausil oli ka ehitus, kuid kuna seda eriala Tartus ei õpetata, siis tegigi dr Murruste valiku arstiteaduskonna kasuks. Paljudel patsientidel on seetõttu kindlasti vedanud, ehitusobjektidel vahest mitte nii väga…

JOEL STARKOPF (48), anestesioloog

Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja ja ülikooli arstiteaduskonna dekaan. Sündinud 8. veebruaril 1966 Tallinnas. Lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1991. aastal ja kaitses samas doktorikraadi 1997. aastal.

Prof. Starkopfi peamised uurimisvaldkonnad on südamelihase isheemia-reperfusiooni kahjustus, oksüdatiivne stress, südamelihase eelkohastumus; antibakteriaalsete ravimite farmakokineetika septilise šoki puhul ning gastrointestinaalne puudulikkus intensiivravi patsientidel ja intra-abdominaalne hüpertensioon kui oluline suremuse riskifaktor.

Dr Starkopfi sulest on ilmunud enam kui sada teaduspublikatsiooni, suur osa neist rahvusvaheliselt tsiteeritavates väljaannetes. Tema juhendamisel on kaitstud doktoriväitekirju ning ka praegu valmistub tema juhendamisel oma tööd kaitsma mitu doktoranti.

2012. aastal arstiteaduskonna dekaani ametikohale tagasi valituna ütles prof. Starkopf usutluses ajakirjale „Eesti Arst“, et peab Eesti tervishoiu suurimaks probleemiks killustatust. Üha rohkem kõrgtehnoloogilist meditsiini on koondunud suurtesse keskustesse, mis on valdkonna paratamatu areng, arutleb dr Starkopf. Tema arvates peaks tervishoiusüsteem tervikuna enam panustama inimestele võrdse raviteenuse tagamisse, sõltumata nende elukohast, ja tooma patsiendi sinna, kus on hea diagnostika ja ravi.

Meditsiiniväljaannetest ja meediast refereerinud

ULRIKA KARU

Jaga |