Karupoeg Puhhi looja Alan Milne ja Max Kaur

Poliitik on meil tihtipeale kui persona non grata, see tähendab - tänuga mitte vastu võetud persoon. Kõige suurematel poliitikutel on väga kindlaks kujunenud vaenlaste ja sõprade ring.

Näiteks hiljaaegu leidis keegi eliitkooli õpilasest noorkirjanik, et tema raamatus on paslik kujutada Savisaare põletamist. Niisiis avaldatigi ridamisi õudseid pilte, mis nn vanakoolimehel südame alt külmaks võtavad. Mitmed ajalehed leidsid niisuguse õõvastava fakti kajastamiseks põhjuse, mis aga viib mind mõttele järgmises: surm on kaasaja noore jaoks virtuaalne üksus. Noor ei ole pidanud isegi korralikult tööd tegema, ajateenistusest ja olemasolu eest võitlemisest rääkimata. Eliitkoolis õppimine näitab, et tehniliselt on neil nii mõnedki asjad käpas: sellise noore ilmakodaniku elul puudub aga kaugem siht.

Parastajaid ja ilkujaid oli palju

Kuidas siis asjad Max Kauri sülearvutiga õieti olid? Tolleski loos avalduvad eelmainitud tendentsid.

Ühel päeval tuleb teade, et Tallinna linnavolikogu liikmel Max Kauril on kodust sülearvuti ära varastatud. Kõige liha teed on läinud ka Edgar Savisaare elu ja tegevust kajastav tekst „Krüsanteemimaja saladus". „Maja" ja „saladus" pealkirjas näitab laste- või kogupereraamatu kirjutamise oskust - vanade majade ja saladuste ümber keerlevad paljud tuntud lapsepõlvelood: „Meisterdetektiiv Blomkvist", „Üks koletu lugu", „Imekaru", „Bullerby lapsed", osalt ka „Kääbik" ja paljud teised.

Niisiis, härrasmehel on arvuti kadunud ja ta on väga-väga õnnetu. Kompuutris võis tal ju olla n-ö kogu elu, nagu tavaliselt ongi. Tean, mis tunne valdab, kui see läheb. Kuid mis edasi selgub? Facebookis, noorte intellektuaalide seltskonnas algab parastav ilkumine. Naerdakse tundmatu käsikirja veidra kõla üle. Keegi väidab, et „seda kapo tegelikult otsiski, kui peakorterit puistas". Keegi teine väidab, et krüsanteemidel olevat teatud seksuaalne alltekst, ohjeldamatult pilatakse noort autorit, kes sellise teose kirjutas ja seejärel kaotas.

Ilmaaegu. Ka „Karupoeg Puhhi" looja Alan Alexander Milne kaotas hajameelsusest alatasa käsikirju ja kirjutas ka krüsanteemidest ilma mingi seksuaalse alltekstita. Eks ole ju tal tuntud luuletus selle kohta, kuidas Unihiir oma voodit geraaniumide ja krüsanteemidega ehib.

Ent Milne´i ei rünnatud sel kombel nagu Max Kauri, seljatagant. Võib-olla on just Kaur tulevane Milne? Iga noore kirjaniku seljakotis võib ju peituda marssalikepp. Ka Petrarcat ei teadnud alguses ükski muu, kui ainult inimesed selle mägede ovaali sees, kus ta oma kõige esimesed, noorusvärsked lood kirjutas.

Kellegi üle irvitamine teenib iseenda ego upitamise eesmärki. Noor intellektuaal mõtleb nii: käsikiri, mis peitus Max Kauri arvuti kõvakettal teiste failide vahel, pole ju midagi väärt; autor on ju keskerakondlane, osalt ehk ka venelane või mõne teise rahvuse esindaja, mine sa võta kinni... Parastajad ja ilkujad ei mõtle selle üle, et olgu Kaur kes ta on, ta on sadu õhtu- ja öötunde kulutanud oma käsikirja lihvimiseks; kompuutri saavutamiseks on aga omakorda tehtud tööd. Töö, vaev ja armastus iga hinnaga, aga kusagil, mingites „peentes" ringkondades muutub see naeruks ja pilkamiseks. Kui Jaan Kross unustas ühe oma käsikirja kogemata trammi, siis ei naernud tema üle keegi. Võeti teadmiseks, ja õigusega. Nii peabki.

Poliitik on samuti inimene

Julmus ja kalkus haigutab paljude nüüdisaegsete noorte hinges. Hoitakse küll käigus eliitkoole, mil on briljantsed hoolekogud, aga tulemus? Klassijuhatajad viivad oma kasvandikke koolilõpuekskursioonideks Pariisi, koolihoovis pargivad uhked autod, aga samas kipub olema ikka see loogika: teine inimene nutab, mina naeran. Teine inimene ajab poliitikat nii hästi-halvasti kui oskab, mina aga, justkui noorkirjanik, panen ta oma teoste lehekülgedel virtuaalselt põlema.

Kust tuleb see julmus? Ameerika põnevusfilmid on telekanalitesse tulnud moraalsete selgitusteta, koolides ei ole aega avada vägivalla alltekste. Oma jao saavad loomad, üldse kõik väetid. Ühiskond ei olnud valmis rahahulluseks. Alles me olime kõik vaesed, siis aga selgus, et kaukad täituvad palju aeglasemalt kui levib rahaideoloogia.

Kas on mõni, kes tõesti aru ei saa, et teise inimese kuumad pisarad ei ole naerukoht? Olgu krüsanteemid, olgu maja ja olgu saladus - need on niisugused asjad, mis vajavad elementaarset empaatiavõimet, aga mõtlema paneb kogu see lugu küll. Intellektuaal - see kõneleb rafineeritud häälega nagu Andrus Kivirähk raadios. Selline väljakoolitatud hääl ning edastatud kõrged mõtted panevad aga inimesele ka vastutuse: teha midagi, mis kohe võiks üldiseks seaduseks saada kedagi kahjustamata.

Tänapäeva tarkpead ei näi mõistvat, et ükskõik, kes kannatab - ka poliitik -, on samuti inimene ja tal on omad tunded. Ta hoiab ka mõnest kallist või vanast esemest kinni, kui tema kodu tühjaks tassida.

AARNE RUBEN, kirjanik ja TV-saatejuht

Jaga |