Kas oleme tõesti nii vaesed, et peame riigiettevõtteid müüma

Väliselt ärpleb meie koalitsioon Eesti eduloo jätkumise, avaliku sektori madala võlakoorma, Euroopa eelarveeeskujude hulka kuulumise ja tont teab millega veel.  Eesriide taga on tunda aga paanikat või vähemalt peataolekut. Jah, Kreekas on riigil raske, kuid seal tunnistatakse seda vähemalt ausalt ja rahvast kutsutakse kaasa otsustama. Meil on vastupidi – rahvale tehakse head nägu, kuid seesmiselt on tunda mädapaise lõhna. Ja meie riigijuhtide avatus jätab kõvasti soovida.

Salapankrot vajab uut majandustrikki

Maksutõusude kobareelnõu tekitas ühiskonnas rohkesti pahameelt, kuid koalitsiooni rahanälg on piiritu. Uue esimehega ja poliitpuudli rollist pääsemist püüdvad sotsid nõuavad nüüd  koalitsioonilepingu avamist. Kuid ilmselt mitte selleks, et elu inimkesksemaks muuta, vaid pigem selleks, et riigi omandis firmad „turgu panna” ja rahaliselt võtta, mis võtta annab. Ehk siis lihtsalt järgmine majandustrikk selleks, et riigi hästivarjatud maksejõuetust või koguni salapankrotti edasi lükata. Sellise „sotsiaaldemokraatia” vastu pole ju Reformierakonnal midagi.

Eesti riigil on täna osalus 34 äriühingus. Riik on olnud 75 sihtasutuse asutaja. Valitsus näeb neis, eelkõige äriühingutes, otsest kommertsväärtust ja lühiajalise raha sissetoomise võimalust. Päris täpselt ei ole veel otsustatud, mis ettevõtteid müüa plaanitakse. Avalikult on räägitud Omnivast (Eesti Post). Seoses müüki panekuga on arutatud, millist lisaväärtust (ehk siis suuremat müügihinda) võiks anda Tallinna Sadama, Eesti Lootsi, Eesti Raudtee ja Tallinna Lennujaama ühendamine.

Poliitikud ei soovi oma afääridele, mida riigifirmade parseldamine kindlasti on, liigset tähelepanu. Kes ikka tahab valijate hääli kaotada, või veel hullem, rahva huvide vastase skeemitamise tõttu ühel päeval võimult täielikult kukkuda. Seega tuleb poliitriskantsete teemadega tegelda salamahti – eelistatavalt suvel, kui ajakirjandus puhkab ja valijad ootavad rannas päikest.

Kus suitsu, seal tuld – müügiks ikkagi läheb

Et poliitikud kavatsevad vaatamata kiidetud majandusseisule riigivara „tuuri panna”, tõestab 30. juuni Eesti Päevalehes ilmunud Kärt Anvelti ja Joosep Värki lugu „Võimulepingu avamisel liidetakse riigifirmad?” Tühjalt kohalt sellised artiklid ei sünni, isegi peavoolu ajakirjanduses mitte. Kus suitsu, seal tuld. Ja kuna antud juhul annab muidu parempoolseid kaitsev peavool aimu koalitsiooni „tulekahjust”, siis peab lõke seal päris suur olema.

Reformierakond on riigifirmade müüki arutanud. Lekkinud informatsiooni järgi käsitleb oravapartei juhatus seda juba mõne kuu pärast, mis tähendab, et teemaga on tõsi taga.  Valijaid rahustatakse sõnadega „lootsime, et saab asja, kuid ei tulnud välja”.  Ja jällegi on valija sujuvalt lolliks tehtud, koalitsiooni skeem õnnestunud ning Eesti majandus sammukese kokkukukkumisele lähemal.

Normaalses majanduses toimivad asjad nii, et riigi omanduses firma töötab täpselt sama edukalt kui eraomandis ettevõte. Lihtsalt riik on firma etteotsa palganud kompetentsed juhid, kes oskavad ettevõtteid juhtida sama hästi kui erasektori inimesed. Kui see eeldus on täidetud, siis ei saa rääkida, et „riik on halb peremees” jne.

Kui riik on hea peremees, siis midagi majanduslikus mõttes negatiivset selles ju ei ole, et riik omab äriettevõttes osalust. Hästi juhitud äriühingud saavad kasumit, maksavad dividende ja nende väärtus ajas tavaliselt suureneb. Seega osalused firmades toovad riigi rahakotti tulu, võimaldavad riigil rohkem kulutada ja ühiskonda sotsiaalsemaks muuta. Riigifirmade mahamüük on selles kontekstis justkui seemnevilja ärasöömine mahakülvamise asemel.

Riigifirmade etteotsa pole vaja ülemakstud nägusid

Kindlasti on riigifirmades asju, mida paremini korraldada. Kus neid ettevõtluses ei oleks.  Vajadusel tuleb vähendada juhtimiskulusid, vahetada juhtkonda, struktureerida ümber tegevust, muuta turustrateegiat vms. Riik ei pea ettevõtete etteotsa sättima Eesti Energia endise juhatuse esimehe Sandor Liive taolisi ülemakstud reisinägusid, kes peamiselt esinemiste ja ringisõitmise eest miljonäripalka saavad. Ja neid näiteid on veel, oli siin Estonian Air jt.

Riigiraha lausraiskamise juhtumitega tõestatakse avalikkusele, et riigifirma tuleks müüa. Ehk teisiti öeldes keeravad parempoolsed poliitikud riigifirma juhtimisel lauslolluse kokku ning siis lähevad sellega rahva ette! Tegelikult ei pea riigifirmat müüma, vaid lihtsalt parempoolsed ei peaks seal raiskamisskeeme korraldama.

Argumente riigifirmade müügi vastu on palju. Lisaks on Eestil siin valusaid kogemusi. Me ei taha ju, et korduks Mart Laari valitsuses läbi viidud Eesti Raudtee erastamine, et mitte öelda odav mahaparseldamine kahtlase väärtusega kapitalile. Õnneks – veelkord õnneks! – oli võimalik hilisemal majandusministril Edgar Savisaarel raudtee riigile tagasi saada. Majandusele läks Laari müügiafäär muidugi palju maksma. Oleks hea, kui me sellest kogemusest õpiksime.  

Riigifirma ja väliskapital

Raudtee müügilool on veel üks aspekt. Riigifirmade müük ei tähenda ju mitte ainult seda, et riik annab firma ja saab vastu raha ning erakapital hakkab siis firmat juhtima. Eesti oludes tähendab suurte riigifirmade müük peaaegu alati seda, et mängu tuleb väliskapital. Ehk lihtsalt öeldes, kui riik müüb firma ära, siis uueks omanikuks on välismaalane, kellel Eesti asja ajamisest ja firma tööst Eesti huvides pole sooja ega külma. Firmast lüpstakse välja, mis lüpsta annab, ja nii jääb.

Just praegu käib aktiivne kisa välispankade üle Eestis, et kuidas meid ikka lüpstakse, kuidas meie raha välismaale viiakse, kuidas teenustasud on hiigelsuured, laenu ei anta jne. Välisfirmadega on probleeme muudeski valdkondades – küll nähakse meis vaid odavtööjõudu, allhankest kaugemale ei jõuta, lubadusi ei täideta jne. Riigifirmade müügiga astume samasse ämbrisse. Kaua võib!

Seni õppimisvõimetutelt parempoolsetelt tuleb kogu aeg küsida, kas meie riik on maksejõuetu ja kas vajame riigivarade kiirmüüki. Ehk – kas oleme Kreekaga võrreldavas olukorras, kuid seda avalikkuse eest lihtsalt varjatakse? Ning veel, kui valitsusel on mõistus otsas, kuidas riiki majandada, siis vajame uut valitsust. Tegelikult on kõik väga lihtne.

Jaga |