Avalik kiri heale tuttavale Heinz Valgule

Nüüd aga kirjutan Sinule sootuks teisel põhjusel. Tahan Sulle avaldada tunnustust ühe väga tänuväärse teo eest, mida peaksid teadma kõik, kes peavad tähtsaks Eesti taasiseseisvumise objektiivset ja ausat käsitlust. Ma pean silmas Sinu hiljaaegu ilmunud uut raamatut "Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti".

Mind ei üllata põrmugi Sinu ladus ja lahe jutustamisstiil, sest see ilmnes juba Sinu varasemates raamatutes. Kummati paneb imestama, et Sa suudad ka sedavõrd komplitseeritud nähtusest nagu poliitika kõnelda lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles, visates sekka ka humoristlikke lugusid ja lausungeid.

Sa käsitled oma raamatus sündmusi, mis algasid Hitleri-Stalini diiliga viimase suure sõja eelõhtul, nn Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisega, ja lõppevad Eesti taasiseseisvaks kuulutamisega 20. augustil 1991. Enesestmõistavalt on kaugema aja käsitlus fragmentaarsem ja põhirõhk on nendel sündmustel, milles Sa ise aktiivselt osalesid aastail 1987-1991.

Sinu poolt kirja pandu

pole neile, kel eluaastaid üle nelja-viiekümne, enam uudiseks, sest me kõik olime toonaste sündmuste vahetud pealtnägijad ja paljud ka kaasategijad. Kummati on aeg armutu luud, mis kipub nii mõnegi detaili mälust minema pühkima või tuhmistama. Seetõttu on kõike seda Sinu sugestiivses sõnastuses tore uuesti üle lugeda ja meelde tuletada. Lugemise teeb mõnusaks ka see, et Sa ei lahterda toimunut eraldi peatükkideks, vaid lased tekstil nagu ajal voolata ühtlase joana, tõstes vaid rasvases kirjas esile üksikuid sündmusi ja fakte.

On veel üks oluline nüanss, mis Sinu poolt kirja pandu eriti väärtuslikuks teeb. Juba kohe pärast iseseisvuse taastamist algatati meil teatud kildkonna poolt aktiivne kampaania ajaloo ümberkirjutamiseks, et Rahvarinde ja selle liidrite tegevust pisendada ja nende vastu töötanud rahvusradikaalide osatähtsust võimendada. Sellise nurga alt püütakse asja näidata nii ajakirjanduses ja raamatutes kui ka filmides, kuni kooliõpikuteni välja. Sinu raamat vastandub põhimõtteliselt igasugustele katsetele ajalugu moonutada ja avab sellise tegevuse tagamaid.

Ajalises järgnevuses

on kirja pandud kõik need aktsioonid, kus muinsuskaitseliikumisse, ERSP-sse ja Eesti Kongressi koondunud rahvusradikaalid jõuliselt Rahvarinde algatustele vastu töötasid ja kaikaid kodaraisse loopisid. Nii oli see Rahvarinde algatusega kuulutada 24. veebruar iseseisvuspäevaks ja heisata sel puhul Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp.

Samal 1989. aastal kutsusid Trivimi Velliste ja Tunne Kelam boikoteerima NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimisi. Ajaloo iroonia seisab selles, et just see organ kuulutas hiljem Eesti rahvasaadikute tegevuse tulemusena MRP õigustühiseks, mis oli ju olnud ERSP üks esimesi nõudmisi.

Niisamuti kutsusid kelamlased boikoteerima uue demokraatliku valimisseaduse järgi toimunud Eesti Ülemnõukogu valimisi, mille tulemusena sai Ülemnõukogu koosseis vähem eestimeelne, kui võinuks. Samamoodi suhtusid nad referendumi korraldamisse Eesti riikliku staatuse küsimuses ja kõige krooniks püüdsid igati takistada Eesti iseseisvuse väljakuulutamist Ülemnõukogus 1991. aasta 20. augustil.

Tuleb tänada saatust

ja Rahvarinde saadikute, sealhulgas ka Sinu, meelekindlust, et mõistus pääses võidule ja ajalooline võimalus ei jäänud ära kasutamata. Sa näitad otse, et kõik need aktsioonid olid ajendatud rahvusradikaalide liidrite soovist ise pildile pääseda. Paraku ei tunnustanud rahvusvaheline üldsus nende algatusi, sest aktsepteeriti ainult seaduslikke teid pidi langetatud otsuseid ja kõik katsed muid variante kasutada kukkusid läbi.

Paraku ei ole tänini lõppenud katsed rahvast uskuma panna, et Rahvarinne oli EKP või KGB käepikendus, et intrite rünnak Toompeale 15. mail 1990. aastal oli Savisaare lavastatud ning et Balti keti idee ja teostus polnud hoopiski Rahvarinde poolt kavandatud ning läbi viidud. Kõigist neist rumalustest ei jäta Sinu raamat ühtegi ümber lükkamata.

Veel tahan Sind kiita selle eest, et oled teksti vahele pikkinud valiku oma asjakohaseid karikatuure, kus naerdakse välja paljutki minevikus toimunut. Paraku ilmneb siin üks tendents, mida on nii mõnedki inimesed enne mind täheldanud: ENSV ajal tehti vaimukat nalja rohkem kui vabas Eestis. On ju Sinugi raamatus karikatuurid valdavalt ENSV aega käsitlevas osas ja teises pooles on rohkem šarže.

Seepärast luban endale teha Sulle ühe ettepaneku. Kui hakkad ette valmistama selle raamatu kordustrükki, siis joonista sinna lisaks veel mõned toredad pildid, mis naeravad välja ka end "kõige õigemateks eestlasteks" pidavate inimeste eneseupitamist ja rumalust, sest ainest selleks on ju Sinu raamatus küll ja küll.

Lõpetuseks.

Oled oma raamatule lisanud saatesõna, kus adresseerid selle esmajoones noortele lugejatele, et need ajaloos toimunust tõetruu pildi saaksid. See on kahtluseta vajalik eesmärk, kuid julgen kinnitada, et kõnealune raamat on samavõrra kasulik lugemine ka kõigile vanematele inimestele, kes tahavad oma mälu värskendada ja tookord toimunust veelkord rõõmu tunda.

Aitäh Sulle, Heinz!

ENDEL RIHVK, vaatleja

Jaga |