Vist tuleks uuesti otsast alustada

Aimar, viga sai tehtud siis, kui ühest äärmusest teise tormasime ja kahjuks stabiilsele kuldsele keskteele ei jõudnudki. Viga sai tehtud siis, kui jätsime etteotsa needsamad inimesed, kes NL ajal oma põhimõttelagedust näitasid: Kallas, Ansip ... jne. Kallase VEB afääri helbime siiani.

Viga sai tehtud siis, kui ajaloolased riiki juhtima panime. (Väärtnõu ise on Facebooki andmetel õppinud Maaülikoolis ja Tartu Ülikooli õigusinstituudis - Toim.) Tartu õpinguaega meenutades oli ajaloolaste hulgas enim neid, kes mujal hakkama ei saanud, kes olid tuntud joodikute ja mühakatena - me panime nad oma riiki juhtima! Edasised vead tulenesid juba eelneva väite pinnalt, mille tagajärjel kultiveerisime riigis marurahvuslikke ideid, mis siiani hoiavad nn 5ndat kolonni Eestis elus ega lase riigil suunduda arenguteele, hoides riiki vastandumise lõa otsas - algselt venelased vs eestlased, edasi rikkad vs vaesed...

Seepärast ei olegi täna võimalik lahendust leida: vildakale vundamendile maja ei ehita. Ainuke võimalus on kogu siiani valitsenud seltskond erru saata, muuta deklaratiivne demokraatia toimivaks demokraatiaks, lõpetada emotsioonidel tuginev rahvastevaheline vastandumine, jättes ainsateks kriteeriumiteks lojaalsuse Eesti riigi vastu ja konkurentsieeliseid suurendava hariduse. Viimane tähendab kohustuslikku 3 keele oskust: eesti, vene, inglise või saksa.

Edasi juba pilk majandusse ja sotsiaalsfääri: selleks, et sõelaga saaks vett kanda, tuleb sõela augud sulgeda. Selleks, et Eesti majandus tõuseks jalule, tuleb väliskaubandusbilanss saada positiivseks. See tähendab rohkem omamaiseid tooteid ja teenuseid; see tähendab maaelu taastamist; see tähendab suurettevõtete kasumi maksustamist; ja peale kõige muu see tähendab ka lõpuks astmelist tulumaksu. Astmelise tulumaksu vastu on peamiselt Eestis kõrgepalgaliste ametnike armee, kes mingit majanduslikku lisaväärtust ei tooda.

Miks nii? Minusarnastele väikeettevõtjatele, kes moodustavad enamuse Eesti ettevõtetest, on täiesti ükskõik, kas meil on astmeline tulumaks või mitte, nagunii elame peost suhu ja suuri palkasid endale lubada ei saa.

Suurettevõtted jõuavad piisavalt maksta nii palka kui ka maksu sellelt oma kõrgepalgalistele, muidu me ei räägiks täna Eestist väljaveetavast kasumist. Jäävad teenistujad, tavatöötajad. Arvestades Eesti palkasid (politsei, meedikud, tuletõrjujad, õpetajad, sõjaväelased, reatöölised) ei ole ka sellel suurel kontingendil midagi astmelise tulumaksu vastu, sest nende palk on lihtsalt väike.

Jäävad kõrgepalgalised ametnikud ja teenistujad, kes on moodustanud omaette priviligeeritud klassi, nautides külluslikku elu riigi rahakoti peal, ega ole nõus oma heast elust osa ära loovutama ning toidavad astmelist tulumaksutonti väitega, et näete, pööbel, kui te pingutate ja kunagi haljale oksale saate, siis peate ju oma raske tööga kätte võidetud positsiooni hüvest suure osa riigile loovutama. Ja mass läheb õnge. Mis sest, et ca 80 protsenti nendest kunagi sellisele haljale oksale ei saa. Kõik.

Seega arvan, et Eesti arengu võti on just selles oma võimu tsementeerinud ametnikus, kes kohusetundliku, kuid napi loovusega halli hiirekesena sai korraga võimu juurde ning leidis, et ta ongi neid hüvesid kõiki väärt ning võimule sai tänu oma tarkusele...

Kuidas tegelikult oli? Taasiseseisvumisel olid paljud ametnikekohad tühjad, palgad olid väiksed, ning ametnikeks läksid need inimesed, kellel taipu nappis, et oma ettevõttega alustada. Kuid nad olid tragid ja kohusetundlikud, mis sest, et säravaid ideid ei osanud genereerida. Järgmisel hetkel tabasid ära riigi kui lüpsilehma staatuse, ja nii see läks. Oluliseks sai väljalüps.

Kas eksin?! Vaadake neid "spetsialiste", kes meil riigiettevõtete eesotsas figureerivad. Üks sellistest on Taavi Veskimägi, Eesti suhkrutrahvi maaletooja. Alles valimiste eel kuulsin, kuidas eelnimetatu rahandusministrina eiras oma ala spetsialistide hoiatusi suhkrutrahvi osas...

Kust otsast alustada, ei teagi. Vist tuleks uuesti kodanikekomiteed luua ning restart teha...

[esiletõste]  Ametnikud tabasid ära riigi kui lüpsilehma staatuse, ja nii see läks. Oluliseks sai väljalüps.

Loe ka näiteks Mati Väärtnõu (44) artiklit „Rahaskandaal on ainult tagajärg" Delfis 23. detsembril 2010.

Jaga |