Unustatud ühishauad

Peeter Pentla,      23. märts 2005


9. maini, Suure Isamaasõja ja ühtlasi Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäevani on jäänud mõni kuu. Seniajani käis Eestis mulin, kas meie president ikka läheb Moskvasse ajaloolise tähtpäeva tähistamisele. Sellest on jäänud lihtrahvale arvamus, nagu presidendil endal ajusid polekski.
Lõunanaabrite president seevastu näitas oma kindlat poolehoidu Moskvasse sõita, kuigi ta pole ise sõjakoledusi oma nahal tundnud. Küllap ta mõtles ka Stalingradi ja Kuramaa tapatalgutele ja tollase Leningradi 900 päeva kestnud blokaadile – midagi taolist pole maailmas olnud.
Eestimaal võttis möödunud sõda pea igast teisest-kolmandast perest lähedase. Ja ometi lokkab sõdurite haudadel umbrohi.
Üks selline on Järvakandis Vabaduse tänava lõpus, kuhu on kohalike vanainimeste seletusel maetud 18–20 vene ja saksa sõjavangi. Viiekümnendail aastail oli ühishaud korrastatud ja sellele pandi isegi monument. Paraku haud koos sambaga lõhuti, kui saadi teada, et Järvakanti on maetud ka saksa saatusekaaslased.
Sügisel tundsin huvi, mida kohalik klaasimuuseum kavatseb teha ühishaua korrastamiseks. Andsin noorele muuseumijuhatajale isegi ühelt elanikult saadud foto kunagisest korrastatud ühishauast. Juba siis kerkis üles küsimus, et ei tea, kas tasub sellele mõelda.
Seniajani pole sellele mõeldud ja tundub küll, et 9. mail lokkab Järvakandis hukkunute ühishaual umbrohi. Teisisõnu – endistviisi peidame pea jaanalinnu kombel liiva alla. Ometi olid Järvakandis hukkunud sõjavangid vaid Hitleri-Stalini kahuriliha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)